Sõnale lootus leiti 704 luuletust
Pilvedel mu mõte liigub
Pilvedel mu mõte liigub,
pilvedel me kohtume.
Pilvist alla pisar liigub,
on sul hästi,pojake?
Allpool pilvi,
must on maake,
rahutu on eluke.
Näe,surnuaial platsike
mälestuseks sinule.
Küünal särab kõrgel leegil,
kuuseokstest pärg on seal.
Aga suvel on seal nelgid,
sinu lemmiklilled-tean.
Pilvedel mu mõte liigub,
pilvedel me kohtume.
Sinu pisar, ainukene,
kaua jäätub,kullakene.
Kuuse saatus
Kui kuused oskaks ennast tappa
Kas nad masenduses sureks
Saabuv jõuluaeg neid tapma
saadab kirvestega mehed
Kuused sündind istanduses
Suureks saamis lootus läbi
Ometi on neil ka tung
kasvatada oma käbi
Üheks üürikeseks õhtuks
Kogu kuuse elumõtteks
Tema elu tipu faasis
Vaikselt surra meie vaasis
Jõulutäht
Saturn ja Jupiter end ära
teineteise sisse peitsid
Loodud jõulutähe säras
inimsilmas ühte heitsid
Kallistavad inimhingi
miljon miili pikal käel
Inimkonna saatus ringi
pöördub võlutähe väel
Kõike masendavas hetkes
maa ja rahva saatus pime
Süstib lootust taudi kütkest
päästa pööripäeva ime
Lõpuks siiski
Lõpuks siiski
lumi tuli,
sadas meie õuele,
tule ruttu,Reksikene,
pehmes lumes möllame.
Reks on poolenisti hanges,
saba tuisku keerutab,
mina aga lumememme,
kiirelt üles ehitan.
Marjapõõsas leevikene,
kõht kui punane tuluke,
tõusis lendu tuulekiirul,
lumi keerles järele.
Ilus päev on otsa saanud,
lumi hakkas sulama,
õhtutaevas pilved valged,
neilgi aeg on liikuda.
Kuugi taevas
tähed kaenlas,
valge pilve taha
peitsid end,
kogu ööks
jäi valgus maha,
helendas kõik taevapiir.
Ilm on purjus
Kõik see ilm on täna purjus,
algusele lõppu ei näe,
inimestel meeledki on sassis,
justkui tuleks viimnepäev,
karta tuleb Keda? Mida?
Ajakell käib oma rada,
igal meist ta tiksub sees,
kella keerata saab taha,
aega mitte, endi seest.
Kõik see ilm on täna purjus,
ajakainust ootame,
algusele lõpp saab pandud,
lõpualgust pole veel.
hatune
oled minust
taas kord teinud
valge varese
musta lamba
eemal oleva
kõrval seisva
sammaldund samba
tõmmanud kohale
nõgise lae
katkise katuse
tugedeks jätnud
viltused seinad
tilkuvad torud
keha patuse
ei mäleta
mõtesta keegi et
olin see mina
kes andestas
valutas südant
ja proovides
olla üks karjast
üks mari tarjast
tolgendas
tagustes hoovides
soovides
vaid head
Sanya
Võõrsil
Kord läksin kodust kaugele,
mind tee viis ära võõrsile,
ei rääkind sul mu emake,
suu vaikis ka mu pruudile,
Mu jalge all hanged
ja porised teed,
oh, kuhu küll viivad need tundmatud
teed.
Päev ruttu kaob öösse,
kuuvalgus mu teel,
tähti ma korjan,
mu silmades need.
Ma tuleksin tagasi,
kui tulla vaid saaks.
Vihma nutt
Vihm nutab akna taga,
pisaratest märg on aknaklaas,
minul aknalaual küünal põleb
-igavene.
Ammu ladistasin nutta minagi,
kui akna avasin ja jälle sulgesin,
-ei näinud kedagi,
tige tuul vahest aknaluuki rebis
ja viis tantseldes räti minema,
mulle uudise,tõi paha endega.
Vihmake,kas minu pärast nutad,
ja valad raskeid pisaraid,
või kurbi mälestusi aknal,
tahad pesta vaid.
Luulepaelad
Luulepaelad köidaksin kõik ühte,
üheks pikaks palmikuks,
palmik lendab pilvedesse,
luule tema järele,
nurmedele,aasadele,
luule tema järele,
tuulele teeb tuule alla,
luule tema järele,
laskub mere sügavusse,tõuseb laineharjale,
luule tema järele,
maandub minu südamesse,
luule tema järele,
nutab,naerab,ohib,oigab,palub
luule tema järele,
palmikusse köidetuna ,ei ta jäta
rahule.
Luulepalmik tahab vabaks,
vabaduses hõisata,
sahtlipõhjast välja saada,
piire tundmata,
ei nüüd kokku saakski köita teda
enam,kui siis,-ainult iseendaga.
.....
Tigu
Tigu,sul on ilus maja,
kannad seljas kogu aja,
mulgi maja oli varem,
nüüd ei tubagi.
Tigu,tigu,näita sarvi mullegi!
Tigu kukkus,tigu tõusis jalule,
maja kindlalt seljas,rühkis mujale,
kui sa tigu väljud majast
ja tagasi ei saa,
oleksid siis õnnelik,
ka ilma temata?
Vihmavesi tigu pesi
ja siis uhtus minema,
päris hästi ei saand aru,
kuhu pidin liikuma...
Tigu,tigu näita sarvi mullegi.
Ei tohi!
Ei tohi kerglaseks keerata hetke,
mis silmisse pisarad tõid,
kaotuse valule peale
määrida mahedat võid.
Ei tohi sõmeraks sõeluda sõnu,
mis valule viitasid teel,
tunda kahjudest parastusmõnu,
mida andnuks lappida veel.
Ei tohi naljakaks narrida sisu
põhjavees peitunud rajal,
kitsamaks kaevata kaevu,
rüübet kui lootusel vaja.
Ei tohi tillemaks tippida mõtet
õhust saadetud sõnumi kaudu,
tantsides veerelda lõbuks
kõikuvaid põrandalaudu,
mis siiski hoiavad kukkumast otse
näoti rinnuli maha...
Ei tohi, ei tohi, ei tohi!
Isegi kui ei taha.
/Mari*Uri/ .....