Sõnale loovus leiti 40 luuletust (pop)
Minu Maailm
Luba luua maailm
Kus vähem sina taevas
Segan halli värvust
Koidu sängi varjus
Veidi vähem võltsi
Veidi rohkem elu
Kallan küünlaleeki
Maitset segan meega
See on minu maailm
Pole valget, musta
Päike ei tee tuska
Too mind ära sealt
Kui mind jätad taha
Nutma ma ei hakka
Taandun lihtsalt õhuks
Millest maailm mu algas
Lubad, sulle järgnen
Maailm vaid minus elab
Kustun kui, ka tema
Hajub suitsuvineks
Luba luua elu
Musternäidis unest
Kustunud kus kurjus
Mille nimeks ’reegel’
Ma ei taha loovust
Argipäeva kuju
Loogikat ei vaja
Minu maailm, mu elu .....
Kas rihmaga või vitsaga?
Kas rihmaga või vitsaga
või hoopistükkis piitsaga?
või piisab karmist sõnast,
teistmoodi häälekõlast?
Kas tohib ihu nuhelda
ja oksadega vihelda?
Eks tuleb rohkem suhelda
ja mitte tühja rihelda.
Ja iga tühja pärast ka ei tasu parastada
ning valjuhäälse riiuga ei tasu laristada
kuid hellituste kõrval tuleb eluks karastada
ja asja pärast siiski mingil viisil karistada
Sallida ei tule iga käitumise viisi
arvestada iga veidrat soovi ja kapriisi
iga mõtlematut lollust ei või taluda
laps peab õppima, mil tuleb andeks paluda
Jonnimised, pisivaled, ma .....
Mitte kaua
"kell on kaheksa
avan ukse
kõnnin oma kabiini
olen üksi
avan arvuti
paberid lauale
ja mõtlen
kaua veel
ma jaksan
mitte kaua"
loovus sureb viimasena
ütles poeet
ja hüppas kuuekordse
büroohoone katuselt alla
surnukeha juurde
koguneb rahvast
mõned kiljuvad
mõned spekuleerivad
„õnnetu armastus vast“
„õnnetu elu, jah“
tuleb politseinik
„tavaline reede hommik“
Mulle ei meeldi et pean oma luuletusi nimetama
Kas ma iial näen valgust?
Kas ma iial kuulen tött?
Kas ma iial saan aru kus,
On minule loodud koht?
Kas ma iial veel ärkan?
Kas sa iial saad aru?
Kas sina iial üldse märkad?
Et valu pöhjustad kui püssi toru
Palun jätta mind.
Ma ei suuda su tahtmist täita,
Ma ei suuda enam usaldada sind,
Vöi enda tundeid maha laita
See suhe tappab mind
Lihast tühjaks jäämas minu rind
Vihast täitumas see pind
Sest iial ei taha näha enam sind
Reaalsus mu loovuses
On kui öhtune promill mu joovuses
On säilind tunded siin soolsuses
Ei tea kus viib rada siin teel
Kas iial ärkan .....
Lugupeetavuse Lõks
Tükike provokatiivset loovust,
pinnapealsetele väljakutsuv loomus,
täis ootust, ärevust, toorust,
punn silm ahhuijellib, kui näeb tootlust,
kaine või liiga popsus, kõrgem liiga,
maraton millel võidan, kuigi ma ei jooksnud,
las nad sööstavad nii, et sitt pressib püksi,
nahh sa röögatad, parem mine söö burksi,-jookse maha oma külgi
võidu-kasu ahnus kõigil nii suur, sõõmu said pahvitud,
nüüd surmani suitsust saanud puur, miski ei muutunud,
ega muundunud, seistes paigal stagneeruvalt,
korduses-lõksus, enesele valetamises baseeruvalt,
Olelus võitlus silmad ära n .....
unistus
Unistus -
pääseb hingeniidist valla
õrnalt hargneb alla.
Puudutab
südant
mõtteid
kaugeid
paiku
eneses
loovusega.
Liialt ruumi endast
ära ei tohi anda.
Tiivad lootuseid
täis tühjust ei -
jõuaks kanda.
Meid.
Teid.
Tagasi soove
taaskäitluseks
tagastatud
unelmaid.
Unistusi suuremaid
ootame neid.
Varahommikuil
kasteist
leitav pärl
uue alguse -
leid.
Mandumis Nähtuse Neuroloog
Silmakirjalik, oli kõik mida enese suhete peegelduses silmasin,
Kuidas on see võimalik? Enam polegi nii Kõlav viis,
kui sõbra viis, sügisene tuule iil, ,mure stiil, mööda selgroogu,
ülespoole ajju judinad kulgesid,
mis tegeliku toonud
põgenemiseks tõe eest puudub moodus,
Mu mooduseks on mu loovuses peidetud toonused,
mida kohtan vaid ülemisel korrusel,kui nina pole enam nohune,
olenematta nendest oludest, katsun elada värskena mitte korduses,
koorudes, sõnade vooludes, virkast voorusest, tihkest kooslusest,
mis kostnud mu eest, hooldust mu sees, lihvides kõik oskust .....
Märg ja Kõva
Laksuta lõugu, laiuta jalgu,
Ära ei armu, aru andnult;
ei mäleta, sest sinna palju mahtund;
jahtun, igal real, igast veast ei näe head;
pandin pead; kuid eks nii peab;
kui emotsioon vaid veab;
seda iseloomu:mis terve elu ula peal;
ulatan mooduse; loovusest koorudes;
millest pääseda ei saa solvudes;
soov unelmas; seni kuni süda rinnus pummeldas;
jupi pauguks jääbki see juubeldav; peatükk;
kümnes kükk; puuduv süü; maha langenud müür;
viib ühte suunda vaid peos kõvanenud tüür;
meie sajandi noorusele omane; onane;
üle punktide ja komade, tagasi oma kohale;
ruti .....
Sügis
Vihmas tuulehoog
see mängib piisaga,
aknal heli loob
vaikse häälega.
Sügisene soojus
paitab punapõski,
tuuleiili loovus
ütleb:"Kõik on hästi!"
Vesi klaasilt peseb
tolmukübemed,
tuuleilikesed
ilu loovad veel
mustritena aknal,
lehtedega murul,
nii ma lihtsalt vaatan,
naudin sügisvõlu...
- Tarmo Selter -
Üks moment igavikust
Värskemalt uuemalt, Läitnud kõik unelmad;
tugevalt huuli meeldiv puudutand;
värssi hoides kulgemas; igavikuline musikaal;
milles tunnen end muhedalt; paksu nahka kõvendab;
südant õgvendab; paika kõik loksutab;
eba vajaliku küljest kõrvetab; sügavaid tukseid;
paberitelt välja lugedes sõrmega; taevane kingitus;
viimsest ilmingust; mis vabaduse riiminud;
fookust hoides sihikul; tõeline loovus piiritu;
tindist tingitu; igaveses rahus viibinud;
rist pistel tähe-kangasse initsiaalid tikitud;
Nähes tihti muud; mäe tippe mis mõtte udus;
jäävad varjatuks; mida taga aj .....
Kisma Isa
Mäster Kuus; iial lahti ei lasnud päästikust,
Häälik suust; otse kõntsa närve tabanult,
Murdes hüppikutel jala luud: kui nad karanud,
Sama saamatud; kui ilu kirjanduslikud raamatud,
Lõputud meistri loovuslikud valangud, arusaamatult,
Mind vaadatud; kui ütlen..ma siia tapma ei tulnd,
Kasvatus; saamatuks,aru saad või kardad tuld?
Salvav tund; saab sust muld; iganev ja nägu kahvatub,
Pask ja kuld, mind sa ei võrrelnud, õrrel põleb sulg,
Mõtetu mõõde mida mõõdad..endiselt mõtled ust,
Eksrement talla all; kargad kargad; üle aiia..
Uitad metsas..kuid oled lamba tall .....
Lollvara
Üllatus
Tulles sõnal mille mõistmine jääb teadmatuks,
Peaga puus, seadmas suus, ei peata puur,
iial laps sees ei muutunud, ei murdnud tuul,
muunduv kõik pealuus, midagi kindlat küll
ma siin ei uskunud, kutsun kuud,hämaras,
ta puudutus, katab maad hõbedane kuub,
üksindus, milles kuulnud muud, kui naabri koeri,
miks puuris lind laulab?
kui kauua, kui kauua,
pole mõõta võimalik mis saanud armsaks
laulan, et ma kardan, et ei saagi kunagi vabaks,
võitlusest, et jahimees mind ei tabaks,
või perepoeg sulgi ei kiskuks mu sabast,
Kui kaua, kui kauua? turvapaika endale .....
Tühised sõnad
Pole mõeldav loovus;märgates ootust;
Jälgides kooslust; vältides kordust;
Virutaks selle maa pihta nii kõvasti-kõvasti
Et munast ta kooruks; justkui kokkupandav
Kuid siiski mitte moodul; vahest mu vool
Kirjeldab motoorsust; keegi olemast aastaid
Tagasi olin loobund; keelegi peale ei lootnud;
Enesekesksed hetke mõtted; muud mul polnud;
Vähemasti täna: kui jätkan teekonnal kus märkan;
Veel 30+ härga; kes kõik üritavad sinudt paremaks
Jääda; jääta mu libedad rajad; jätkan kui kibedat sajab
Samas halas kasvasin; iga päev rebimas end vabaks;
Maskist; matkind polnud .....
Tänu Kõige vägevamale
Jalad vajunud pehmes liivas, tänu kõige vägevamale,
selles ma seisan!
Viimaks vaba, olema vaba, vihmast mõistsin, et vaid kalla,
suunda võtmata mööda põski alla, ja nõnda ma kirjutan,
ilma teadvuseta, ainult seal kus ennast olen eirand,
et leida mida ego kõigi eest ära suutnud peita,
vabanenud, vaevatud vetest mil triivides ennast petnud,
Taeva isa üles leidnud, tema auks kõik mu salmid on tehtud,
nõnda kaunilt mu elu vestnud, uhkusest ma keeldun,
kui kõik voolab alla mäge, enam ei tunne ennast neetult,
kõige ilu vaadeldes, südame valmis tagus pikse haamer sees,
t .....
Üks
Maailma äärel kõõlumas,
tuleb taeva taat
Andes kuradile üle minu õla õlu ta,
minuga sõbrustab..
Võrukael, lõbus naer, tõhus laeng,
rinnus laeb, virkus lahkest,
siirus tahtest,minast minna lastes,
siit must raev, on kadunud,
saabunud, valutult, arutlus,
kaaslust saatnud purje tuul,
päevadest saanud aastad,
kui ennist oli mure suur,
siis nüüd,
aeg möödub muretult,
visioon, selgus, nägemus,
kohas kus ükski muutuse eest pääsenud,
loovus mille tõttu tunnen end päästetult,
kõik andsin, kõik võtsid, iga tilk tindist,
mis värelust silmades võltsis, erald .....
Don
Haruldane muusika mu kõrvadele,
truud hetked, loovuse keskmes,
igavesti kestev see tunne mis ehtne,
justkui taeva võrrand oleks selge,
meloodia mis kütkestab mu meeled,
harmoonia mis ühendab katkise terveks,
kõneleb, kui ma tõrelen,
kuhu ma ikka põgenen, see on nõder meel,
ikka kõige eel, mõistes end, enam ei põlend sees..
Mööda läksid päevad, mööda läksid minutid,
rikkis närvisüsteem mida pühendusega vihusin,
olen vilund siin, kindlus kiirgub riimi pildur väga viis,
iseäralik, hullumaja valvuriks määrati, nõnda säras silm,
õkva kärvas hing, ei .....