Sõnale lopp leiti 448 luuletust
Otsustamise päev
Kiskja instinkt on igal elaval
seda ei loeta kihvade pealt
neilt, kes seisavad kahel jalal
meeltest kurja tuleb sealt;
pole enam lihaste pingutamine
merel, õhus, maal surm õitseb
ühel ajal murdub ootamine
tung kõike õhata immitseb;
kahel suurriigi võim koondub kaardil
ühte kohta, mille vaim süütu
ootamatusi on igal sordil
tuumaenergia teemas kinnipüütu;
kasakas pigem end tina alla matab
kui peaks lõppema naabri vaev
kas seenekujuline pilv maad katab
see on otsustamise päev;
piisab ainult ühest nupuvajutusest
metallist kuju pesast väljub
pole enam pääs .....
Süütuse spekter
Terastormi keskel haigutav silm
on see, kus taevas veel sinine
ümber on halb ilm
ja homne päev on ei tea milline;
Bahmutit ümbritseb süütuse spekter
ehk viimane elu asula piiri sees
hakklihamasinal on iga meeter
mis tahab süüa puhtust oma ees;
on keiser oma enda liigas
idanaaber troonil viskab noolt
WAGNERi võit hiilgas
ülejäänut linna kannab saatus hoolt;
keisri kuradid lehvitavad lippu
nagu Berliin jälle oleks langenud
see tähendab rindes lõppu
mille eest põlisrahvas võidelnud;
surma puudutuse lõpmatus
see tõmbab kodud koomale
iga elava verine mat .....
The Legion of Doom - Dangerous Business Since 1979 (Mewithoutyou vs. Underoath)
"Kas ma võin sulle uuesti meelde tuletada: see on unenägu ja unenägudes võid teha kõike, mis sulle meeldib."
Minu sõrmeotsad on tõmbunud valgeks
Täna öösel ei ole tagasiteed
Suudle mind viimast korda
Minu sõrmeotsad on tõmbunud valgeks
Täna öösel ei ole tagasiteed
Suudle mind viimast korda
Aeg tiksub, see on otsa saamas, ja kütus hakkab otsa lõppema
Olen otsustanud, et täna on see öö
Kui ma lasen armastusel kõrvale jääda
Täisauruga edasi, see paistab olevat õige koht
Olen seda varem näinud
Planeeritud täiuslikkus, otsides mu unenägudes
Lootes, et .....
Veel üks metsapeatus
No ei anna alla häda
oma enda ainevahetuse ori olen
soolikas ja pärakus asi mäda
autost välja minna tunglen;
instinkt ei anna häbeneda
nii inimesel ja loomal
kutse metsikusse pole erineda
mida võib tunda nahal omal;
vaatan üle roheluses nõgest
ja et heinas puuki poleks
toibun endiselt viperusest
kui läinud perse pühkimiseks;
kükitates tundsin kõdi ja sügelust
sipelgapesa kännu kõrval
jälle on põhjust ühel päeval
tunda looduses olles kahetsust;
siis kivi juurde end toetama ajasin
kus päike pole ammu seda kütnud
sambla pühkimiseks haarasin
siis j .....
Mängid tulega, õeke
sa mängid tulega, õeke
siin pole midagi sul vaadata
tühi väli ja muud ei miskit
ainult mälestused, mis kerivad sind treppipidi allapoole
keerisesse
miks tahad tulla minu järgi,
minu sammudes?
milleks sulle see kõik?
elu lõpetamine ei ole valik
vaid otsus
anna mulle andeks
need pisarad, mida oled pidanud minu pärast valama
need tunded, mida oled pidanud tundma
ma kunagi ei arvanud, et kõik nii lõppeb
ja lugu punkti saab
Mõõkade torm
See on me pime õhtu
kuis tulnud aeg
torgata mõõk sakste kõhtu
et lõppeks võõra vaeg;
püha vanne on antud
hiiemetsades
põlevad mõisad ja kirikud
tõuseb vaen kohalikes matsides
kelle arvamused on avalikud;
see päev
maagiline nagu lihavõtted
on tuntud jürikuul
koondunud ühised mõtted
iga eestlase suul;
mõõkade torm niidab nad kõik
kelle kurjus kanda kinnitab
kostub sõjasarve hõik
see vere voolamist teavitab;
au tänapäeval me anname
pühendudes ühtsuse kursil
iseseisvuse vaimu kanname
kodus ja võõrsil
Emale on tähtis...
Emale on tähtis iga laps,
isegi kui elu tundub kurb,
ei armastades otsa lõppe jaks,
on lapse naeratuses peidus kuld.
Emale on tähtis olla ema,
kahjuks võib ta rajalt eksida,
väljast paistmas elu nõnda kena,
päriselt vaid laps see peksa saab.
Emale on tähtis olla ise,
lastest enam välja ta ei tee,
luues endast ema mõttelise,
pisikestel algab elutee.
Lapsele on tähtis oma ema,
kui on tunded, soojus, armastus,
ema vananedes hakkab kahetsema
kui on hilja, teda saatmas üksindus.
- Tarmo Selter -
2023
Сергей Шнуров - Никого не жалко
Me kõik oleme sõjafilmide kangelased
Või esimene lendama Kuule
Või üksildaste südamete elus
Igal filmil on oma lõpp
Pole kahju, ei kellelgi
Ei sinul, ei minul, ei temal
Pole kahju, ei kellelgi
Ei sinul, ei minul, ei temal
Pole sõpru ega kaaslasi
Pole vaenlasi ega reetureid
Paljud meist ei taha enam elada
Me kõik masturbeerime või masturbeeritakse meid
Pole kahju, ei kellelgi
Ei sinul, ei minul, ei temal
Pole kahju, ei kellelgi
Ei sinul, ei minul, ei temal
Raske on...
Raske on...
Veel raskemaks läheb,
justkui kaugemal päike,
järjest tuhmimad tähed...
Nagu sadu, mis lõputu,
kuigi juba on talv...
Kevad vahele jäänud,
suvel täitmata salv...
Jälle sügis on käes,
aga viljatud põllud...
Ainult koormad on kannul,
ainult kümnised õlul...
Iga sõna on haav.
Külvad küll, seeme harv -
iga mõte on kraav.
Taga käib haneparv...
Kas keegi loodabki enam,
üldse usubki veel?
Kui ainult kaikad on kodaras,
suured maakivid teel?
...
Panen koormad ma maha -
tassigu ise.
Palke silmas ei näe -
rassigu ise.
Savi saadetud korvi .....
Päästja mentaliteet
tahtsin oma perekonda ära päästa
aga lõpuks
kui olin ise tervise tõttu
haiglavoodisse surutud
sain aru, et ma ei saa päästa neid
kui ma ennast kõigepealt ei päästa
ma olin terve elu elanud vales usus
et ma olen võlgnik
et ma olen puudu
et midagi on kogu aeg, mida ma pean tagasi maksma
justkui nagu oma ema-isa pattude pärast
et mina olengi see "süüdlane"
keda maailm või universum võib karistada
isegi totrameelsusest olen öelnud
ennast ohverdavaid lauseid,
karistage mind, aga mitte teisi
milline endast lugu pidav
ja ennast armastav inimene teeb nii?
mitte, .....
Ma hakkasin mängima tulega
kõrgele lahvatas leek.
Valgusfooris on punane tuli,edasi sõidu keeld.
Väikesest lõkkest sai tulekahju,põgenen leekide eest.
Fooris süttis kollane tuli
lõppes edasi sõidu keeld.
Kui ette lõi roheline
olid järele jäänud vaid söed,
õrnõhuke suitsuvine
täiesti vaba tee.
Kuid minna ei olnudki enam,
oli kustunud valgusfoor,
söed enam ei soojendanud
tühjus valitses igal pool.
Koomikule 2
Ma ajasin Sind taga
mitte nagu joostes
vaid oma mõttes
ja püüdlusega
leida Su tähelepanu
Sa olid alguses kohmetunud
ega saanud aru,
mida ma üritan Sinust saada
ega ma isegi ei teadnud
Aga mingil hetkel
Sa said teadlikuks endast
ja Sa sulasid
Lasid mind lähedale
ja Sa unustasid,
mis valud on Sul minevikus on olnud
ja Sa lubasid ja julgesid
mulle oma südameukse avada,
kus tuli välja palju sellist,
mida teisedki veel näinud ei olnud
Sa said lõpuks aru
et mu pilk ei olnud juhuslik
et mu taotlus ei olnud juhuslik
isegi kui ma ei ütelnud sõnagi,
Sa nagu aima .....
Aprillist oktoobrini
Ma ootasin Sind terve nädala
Sa ei teadnud
Ma isegi lugesin päevikus päevi
aga Sa ei teadnud
Ma mõtlesin, et kuhu Sa kaudsid
Kuhu Sa kadusid mu päevade virvendus,
mu energia andja, mu südame löögisageduse tõstja?
Ma lugesin päevi.
Mis juhtus suvel,
oli must auk ja keha kõngemine,
ma muundasin ennast varjuks
mis jäi armastuse toitainetest ilma,
mis otsis lohtutust kurbadest armastuslauludest
ja püüdis endale tõestada,
et see pole päris...
Ma ei teadnud, et Sa tuled.
Aga Sa tulid ka sügisel.
Sul oli ju võimalus loobuda
ja ma arvasin, et Sa teed seda...
.....
Inimelu keerdkäigud (osa 1)
Sinu tuules ei saa ma võrsuda
isegi kui Kuu valgustab rada
Sina tahad ja vajad eraklikku rada
ja ma lihtsalt lohisen järgi
nagu vana tuttav lelu
mängukastist
Ma ei tea, miks
ma olen loodud Maa ja Taeva vahendajaks
inimeste abistajaks
vahelüliks mõistmise ja tunnetuse vahel
aitamaks leida inimestel kuldteed
nii elu kui ka surma vahel
Ma vaatan Sind ja Su lõputuid otsinguid
Su soovi olla ja minna ja kaduda eksistensi,
millisel ajal sai Sulle elu nii valusaks,
et ainult siit äramineku soov -
kas läbi tablettide või läbi süvameditatsiooni -
sai Sinu jaoks võimalik .....
Kirjake
ma alati arvasin
et kirjutatakse kirju pudelisse
ja visatakse see merre
lootuses ja usus, et see jõuab
õige omanikuni
aga
on ka teisi viise
vanasti ma kasutasin postkasti
adressaadita
huvitav, kes need kirjas avas
või ei avanud
või pandi need otse paberhunti
aga
ilusaim idee
mida hiljuti nägin
oli puhuda õhupall täis
siduda külge sinna kiri
ja lasta tuulel kanda
me enam ei saa linnukesi nii koolitada
arvan, et see väljaõpe lõppes juba sajandeid tagasi
aga
millisesse atmosfääri kihti see pallike jõuaks
troposfääri ehk?
Reisin täna
Reisin täna kohvrita,
seljavalu ohvrita...
Rändan ringi meigita,
seljakoti, kleidita.
Mul on kaasas sinu silmad,
sinu pildid, sinu hääl...
Väljas soojus, kevadilmad,
avarused kõrgel mäel.
Lähen lõppu loojangusse
päiksetõusu algama,
segamini sisemustes
valguskiiri valdama.
Reisin täna kohvrita,
tee ja juhi, sohvrita...
Rändan ringi sinuga,
sest armastad
koos minuga.
/Mari*Uri/
Mõtteid....
hindasin üle
ma võin olla pöörane
meie suguvõsa meesliin läheb edasi
kraadi võrra targemalt
samal ajal kui mina põimin sellesse
ulmeliselt pehme naiselikkuse
võin elada, olla kus tahan
homme istuda Dubai tänavatel kui vaja
või joonistada kõrbes liivale
"Väike Printsi" miraaže
Ma ei pea enam muretsema,
mis saab selles sugupuust edasi
mul on uuringud tehtud,
mul tuleb ainult vastu võtta
"Alkeemik" läheb teele ise
mina olen see, kes aeg ajalt ennast meelde tuletab
kas Veronika otsustas surra
või miks ta ümber mõtles
ma ei mäleta,
ma lugesin tookord ne .....
Sahtel
miks räägid sellest,
mis juhtus aastaid tagasi
kas oled libisemas ajalukku
või lõpp on tulemas
õnnistuste laineharjal
videviku tibusammudel
teel koju
ma elangi minevikus
ma elan seal, kus on mu varandus
ja päris olemus ja olme
paljud on enne kehast lahkumist
rääkinud sellest kui kergendusest
kui ohkest
kui miljonivõidust südamevaluuta mõttes
saad lõpuks kõik need igavikulised kaardid enda kätte
mida väga oled oma mängus oodanud
lõpp on alati kerge ja ehe
isegi kui kehale tundub see kogemus keerukas
aga sind oodatakse
sind tervitatakse
sind võetakse .....
