Sõnale lugu leiti 273 luuletust
Nõid
Poolenisti poolitatult kiikasin su poole
silmanurgast, kui sa minu püüdlusi ei näinud…
Eristusid selgelt ülejäänud kirjust hulgast –
sinu otsinguks ja leiuks aega mul ei läinud.
Märkasin su kohal nagu läbipaistvat krooni –
oled kõrgelt sündinud, vist ise sa ei tea…
Minu ämbliksilmad näevad rohkelt kalliskive,
kuid madalamaks murust ennast tihtilugu pead.
Varjatu on varjamatult tunda kõige ümber,
räägib tõde valjemalt, kui arvatagi võid…
Tänan vaikselt, et sind tundma sain ja et sa minult
teisepoole suuna võtsid. Naiseks sai sul nõid:)
/Mari*U .....
Minu suurimad vead
Minu suurimad vead
on teinud mul
kogunisti
suurimat head.
Minu nii-öelda
suurimad sõbrad
on lõppeks olnud
kokkuvõttes
need suurimad tõprad.
Minu sisemine hääl
on kostunud ka väljast
tihtilugu,
tuleb välja...
Ja ma ei ole
kindlasti ainuke,
kelle teel on veel
kõigutamatult komistuskiviks
see õnnistav
arvamuste paljusus.
/Mari*Uri/
Vaikus põimub mu ümber
Veel viimaseid päevi on suvi
Kuid hing juba külmetab, väriseb
Igatseb
Suvekurbus ja Lana Del Rey
Täidab mu nälgivat südant
Päevad ja kuud minust voolavad üle
Aja ränd läbi minu
Sulen silmad, pea sinu süles
Kuid kõik liigub kaduviku poole.
Hoia mind, lihtsalt
Ma ei taha veel lõppu sellele muinasloole…
Seebiooper
Meie kodus seebiooper
igal õhtul käib,
igal hommikul ta jookseb,
silmad naeru täis...
Seebiooper ei käi vannis,
telekast ei näe,
- seda teeb me poja kallis,
vallatuks kui läeb...
Nuttu-naeru läbisegi
marakrati suus,
küsimus: "Kes seda tegi?"
pole meile uus...
Seebikas see nutma ajab
emmet tihtilugu.
Igaüks meist tundeid vajab
- jälgib terve sugu...
Munadepüha rõõm
Siis, kui kevad jõuab ligi,
Päike taeval särab üha,
Ja kui viimaks ometigi
Tuleb palmipuudepüha,
Siis peab meelitama kanu,
Noori tibusid ja vanu,
Et ei oleks pesa tühi
Vastu kalleid munapühi.
Nüüd vast algab kibekiire:
Teha sülti, teha saia.
Toimetustel pole piire,
Joosta poodi, poest majja.
Emal korvis tuhat pakki,
Mitut sorti munalakki.
Mis nüüd muud kui munad patta,
Lakiga siis pärast katta.
Küll on õhinat ja lusti !
Kollast, rohelist ja punast
Värvib Ann ja väike Kusti
Rõõmu tunneb igast munast.
Aga ometigi n .....
Kevadel
Kõlises kelluke
karujõmm ärkas
karujõmm ärkas
ja korraga märkas,
et lehed on puul ja rohetab rada
ja karujõmm tahtis luuletada.
Luuletas seni kuni vihik sai täis
ja nendega kenasti rahule jäi
siis luges ta värsse, et kõmises maas
ja salmide vahel ta mõmises ka.
Neid lugusi kuulis oksa peal pääsu
ja et oli kevad polnud tal pääsu
ta peast noodipaberi tõi
ja rõõmsad viisid sedamaid lõi
Piparkoogisüda
Vana aasta sammub
vaikselt ajalukku,
keerab enda kannul
ajaukse lukku.
Kõik jääb seljataha -
kes see mullust muudaks!
Kui vaid kõik, mis paha,
maha jätta suudaks!
Tulgu ilus aasta
küünla valgusvuhus!
Pipargoogiraas ta
pisikeses pihus
pärast jõulupuhkust
meenutagu seda:
piprast kui ka suhkrust
tehti aasta süda!
Meenutus
Kui muuseumis ajalugu ärkab,
siin toas ma vanu asju märkan.
Mõni hetk või seik,
täis mõtteid, tundeid keerulisi,
üksik, habras rõõmuläik.
Ajatuse tuhmund valgus,
lõpuks rahulik ja vaikne,
justkui uue elu algus,
siin julmus enamei paikne.
Tunnetan vabadust ja samas piiratust.
Ses päikselises päevas kui mitu viirastust.
See piiratus mind painab, rusub pinges.
Mind palun vabasta ka oma hinges.
Ekstaas
Ah!
Toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd!
Ma iial polnud kaaluv ega kaine.
Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.
Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,
et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.
Valge sirel
Sirelist sa murrad oksa
Asetad mu südamel
Miks küll valge mind ei köida?
Küsid minu silmadelt
Tõsi, valge mind ei hõlma
Liiga palju varjab ta
Pisaraid, mis suland vahaks
Esimese vihmaga
Igal meist on oma lugu
Sirelpõõsal varjata
Suudlen sind – nii kaob mure
Nii meil parem, nii on hea
Lahkun valgeis õites rajalt
Sinu nimi maialt suul
Teise eest ent koidu najal
Palvetades anun kuud
Sirelilt kui murdsid oksa
Miski kiilu rinda lõi
Milleks kaotada nii ohtralt
Sirelpõõsalt lilleõit?
Palun, jätkem valged lilled
Meelitused kallid need
Lastele las jääd .....
kevadel
KÕLISES KELLUKE,KARUJÕMM ÄRKAS. KARUJÕMM ÄRKAS JA KORRAGA MÄRKAS,ET LEHED ON PUUL JA ROHETAB RADA JA KARUJÕMM LUULETADA. TA LUULETAS SENI,KUI VIHIK SAI TÄIS,JA ENDAGA KENASTI RAHULE JÄI.SIIS LUGES TA VARSSE ET KÕMISES MAAS , JA SALMIDE VAHEL TA MÕMISES KA. NEID LUGUSID KUULSID OKSA PEAL PÄÄSU JA ET OLI KEVAD , SIIS POLNUD TALL PÄÄSU, TA PESAST NOODI PABERI TÕI RÕÕMSAD VIISID SEDAMAID LÕI.
— sannu475446kirg
TÄNA ÕHTUL
sinu sisse
vaginaalselt
kaovad värsid
pringitavad
pehmeid tisse
päästvad lahti
pingul pärsid
üheskoos
me läbi loeme
penetreeritud
poeemid
riimitades
rüppe poeme
unustame
kõik probleemid
suule suudleme
sonetid
oratooriumid
meil peos
kõik oraalsed
etiketid
uputame
juba eos
vajad
aina uusi vorme
vana iga kuuldud lugu
saab sust pärast
lõhut norme
luust ja lihast
luulekogu
...
Üks õhtu, uinudes
lasin lennata mõtetel kõigest
kurvana tundus mulle vaikuses
ja hetk miski sai selgeks.
igatsen kõiki
kes tühja kohapealt kallistavad
miks küll ajalugu vaikib?
oeh ei, te ei peagi mind sallima.
kuid seesama õhtu, ei maganud ma üksi
minu kõrval oli keegi, kellest hoolin
kui sellest aru saaksin...
..tema vist ei hooli, ainult headund soovib
Jokker
Vaatan pealt, kuidas köik tegutsevad,
ise midagi ei tee...
Erinevad pakid kohtuvad ja segunevad,
mina ikka üksi veel...
Minust peetakse suuresti lugu,
kuid mind ei vöeta mängu...
Vaatan jälle seda pealt ühtelugu,
tunnen vaid selle höngu...
Üks on köige üksildasem number,
jokker on kaardipaki üks siis...
Kas keegi julgeb lükata ümber
mida ma just siin ütsin...
Üksi väljaspool pakki ärkan,
keset muru, taevast tuleb padukas...
Kas keegi üldse märkab,
kui jokker läheb kaardipakist kaduma?
Tanel Saar
Unenägu
Hommikul meenutasin oma unenägu,
seda ilusat ja ulmelist lugu:
kus tiiger läbi sinise tule hüppas
ja Päike maakera lükkas,
kus tank oli kõrgemal kui tornitipp
ja mulla all lumes lehvis lipp,
kus tuul puhus sisse kõrvust
ja sosistas ülekuumenenud ajule õrnust,
kus ainult üks huul tegi musi, päriselt,
ja ekskavaator mängis, et külmast väriseb,
kus jää-äärelt algas suvi
ja armastus tundis ilust huvi.
Siis aknast välja vaatasin kui tõusin voodist,
väljas kõik oli täpselt mu unenäo moodi.
-Alice
kahekümnes päev
Oli vist novembri umbes kahekümnes päev
Pakane siis miinuskraade liikmetesse nõelus
Tulevase kodu võtme leidsin sinu käest
Armunud. Nii soe kesk talve. Veel ei olnud õelust.
Korter oli väike, andis täisulikku varju
Rohkem polnud vajagi, veel ruumi üle jäi
Meie ainult naersime, kui maailm ümber karjus
Tühja kõhu tundsime ka armastusest täis
Tahaplaanile jäid mured, kõik näis saavat õigeks
Me ei jagand lubadusi. Tundsime: "See püsib!"
Ajalugu paranes, sai terveks "heaga" võides
Nüüd on taas november. Kus sa oled? Ma ei küsi.
Helir .....
Suhtelt valutolmu pühid- peegelsirgeks klaasi
Närtsind õied uueks eluks tärkama sead vaasi
Nutuvõrud üllal soovil naeruks koolutad
Tingimusteta end mulle Eluks loovutad
Selgitad, et ajalukku jäävad sõjad, armid
Homne algab tänasest ja lugu puhtalt lehelt
Vabandad, et vigadele osatasid karmilt
Kõigest üle saab vaid tahtes, tulemusi tehes
Kuulama end paned. Korrutad- sa jääd ja aitad
Ilusaks mind mõtled või ehk tõesti nõnda näed?
Sa ei vaiki. Süstid sõnu, et need nutud paitaks
Tekib usk. Me edeneme tõesti. Käsikäes.
Heliriin Puistamaa
Su sisse murenesin raasukeste haaval
Su sisse murenesin raasukeste haaval
Piisk-piisalt lagunedes uueks, heldeks hingeks
Jäi kaugustesse ajalugu taamal
Sai uueks elutunne, rahu võitis pinged.
Ärkasin, kui koitis magus valu
Me vaimud ühinesid trotsimaks neid hirme
Las elan Sinu sees. Mind hoia seal, ma palun
Välismaailm jäägu teispool kaitsvaid sirme.
Su olemine ujutas mind ilmselt triiki üle
End tundsin uppuvat, kuid paranesid haavad
Sa kandsid edasi mind kaitsvalt, enda süles
Su sisse murenesin raasukeste haaval.
Heliriin Puistamaa