Sõnale luik leiti 23 luuletust
Luik
Luiged läinudki,
lumi taga
Üks kaunis luik jäi parvest maha,
ta üksi külmas tiigivees,
kael pikka,hirm on silmades
Saiatüki talle viskan
selle noka vahelt välja lükkab
Vist liiga kurb tal meeleke
või uhke on ta veidike
Varsti tuleb tali karm
tiigike siis jääkane all
Valge luik,kuhu minna tal
ei aita ka säravad tähed
taeva all
Ma senikaua siin nüüd passin,
kuni luigel'e abi otsin
Ei saaks rahus olla ma,
kui tiigivees tuleks tal külmuda
Küll kuskil leidub paigake,
kus rahus möödub talveke
Oi,mis rõõm ja õnn on see,
kui kevadpäike sulatab tiig .....
Talv on saabunud
Puudelt lumi maha potsab,
linnulaul on amma lakkand.
Leevikesed punakõhud
vaikselt siutsuvad,
rasvatihased kollakõhud
pekki nokivad.
Luikedel on lumi taga,
nad lendu tõusevad,
kajakad jäävad merel maha
ei sunni talv neid lahkuma.
Mis sa ikka oskad teha või öelda,
saabumas on kaunid pühad,
aeg on tõtelda.
Mõtted
Muinasjutuliselt täna ilus on mets,
lumi sillerdab,
sillerdab kogu metsa peal.
Puud kui valged haldjad,
lumelobjakatest mütsid peas.
Valgeid lumehelbeid kallab mõõtmatu taevas.
Nähtamatu on valgete luikede lend,
lumevaiba alla on pugenud vaevad,
uus ärkamine algab kevadel.
Valik
Ma valikut pean kahe raja vahel-
üks kuiv ja kitsas, teine lookleb rappa,
kus piirdeks lauka lõppematu ahel-
vaid ekslik samm, ja muda võib sind tappa.
Ka kitsal rajal kuidagi ei suju.
Samm konarlikuks jääb ja kivine on tee.
Ning pööraseks ja hulluks muutuv tuju
koos luikedega lendaks Linnuteel
ja jätaks rajad mõlemad. Võib- olla
teel lõppeval on siht- ja vahejaam.
Veab iga kulgemist, et ajas olla,
edasi vaid õige arusaam...
Tahan sinuga lennata ära
Tahan sinuga lennata ära
mu ilus soojamaa lind.
Külmaks on läinud täna
soojust ihkab mu hing.
Luiged ju lähevad lumi taga
see nende viimane piir.
Valge luik
võta kaasa mind täna
külm mul olla on siin.
Enam ei tasu loota ei mõelda
aina külmemaks kisub ilm.
Suvi on pagenud täie väega
sinna, kuhu ihkab minugi hing.
Kuivastu-Virtsu praamil
kell vööris
pimestavalt läigib
vesi ahtris šampusena
kihiseb
ümber kaugus avarus ja
sina kui üksik luik
laev kalda poole libiseb
ma mööda treppi tõusen
laeva laele et veelkord näha
teed kaugenevat randa
kadakaid päikest heinamaaga
mõnd tuules mändi
ja seda suudlusteta
jäänud nukrat hilissuve
isa värssidest
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
Femi-loom
Kõige teadmisest väsinud;
päris luul; silme ees viirastus;
vinnas kukk; järjekordne;
isehakanu; langenud;
enesel jalus takerdub;
nii, pea kui vesi ahjus;
poe poole pagenud;
armetud; 40 volli;
kaotamas kontrolli;
enam muud kuule kui solki;
kuhu oma nina parem ei topi;
lasen sulle topsi; masendavat;
ainult üksikud ingleid lendamast;
kadestavad; lootuses, et
Langeks alla; et käpuli neid kanda;
märuli film ja draama; pole midagi võõrast;
hõissa hõikab; setudega ühes paadis;
pole neil kuningriiki a vat kus kuninga kombel kaanib;
kultuur; huijuur; mul suht hull; juba h .....
luigelend
Sina kes Sa tõusid
luigena lendu et
rännata kaugemale...
Kaugemale neist kes
teavad Sinu nime
minevikumustri
lõnga värvi
sellesse heegeldatud -
probleemid
saladused
armastus -
mis jäi ühepoolseks.
Ometigi kevade saabudes
tuled Sinagi koos teiste
luikede paaridega olles
nende seas see üksik
pardipoeg keda ootab
kellegi koduõu värav
soe süda igatsevalt
tuksumas samamoodi.
Sina kes Sa tõusid
luigena lendu et
rännata kaugemale
teadmata et peale
armastust täis suvede
on veel 3 aastaaega
millesse enda südant
võrdselt jagada.
Haldjalikult lapsik
Näha kauneid,
punavaid põski.
Imelise naeratuse
läbi udutava loori.
Purunenud mustad,
müürid silme ees.
Halvad patud,
mis põrgulikult keelatud.
Üle siniste silmade,
leekiv tuli sätendav,
madaldab kaunimagi,
rohelise heinakõrre.
Valge kahvatu piha,
mis nii lumi valge.
Paljastab iga detaili,
sel sametisel ööl.
Lumekad juuksed,
lendlevad läbi tuule.
Päike soojendab lume,
andes pruunika jume.
Madal hääletoon,
nii kaunilt õrn.
Tasa vaikselt püüdes,
mõnuleda pilve pehmuses.
Lind nii magusalt,
laulab läbi taeva sina.
Vaikses metsasalus,
lendl .....
Unelus II
Kuid vikerkaar kustus eemale ära
kukkus pilvedelt maha mu unelus
kastepiisad kaotasid viimsegi sära
vigadest kivisse raiuti tunnistus
Päiksekiired tuhmusid tormide taha
tuuleiilides rebenes irveks mu naer
kassikullana kuusära koorus maha
ööst sai sügav ja tume solgiveekaev
Ma sindki ei mõista veel vähem siis lindu
ei pardist saa luike ning tõuguks jääb tõuk
pole südamel enam võidelda indu
nii mu hinges nüüd haigutab õõvastav auk
Gailys