Sõnale lumehelbed leiti 22 luuletust
Lumehelbed
Lumehelbeid nii palju
taevasse ei mahu.
Langevad, näe vaikselt maha
keset jõulurahu.
Kedagi ei tülita ja
lärmi nad ei löögi,
langevad nii terve päeva,
olla võib,et öögi.
Maastik ärkab hommikul,
ära end ei tunne,
Hinges üha paisumas,
magus jõulutunne.
Tule, tule lumekene...
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel kaua viibida,
ole minu helbekene,
sula südamel.
Tule, tule lumekene,
puudel helkima,
võta nutupilvekene,
lumeks muuda ta.
Tule, tule lumekene,
luigelaul on teel,
puista lund mu igatsusse,
ehi minu meelt.
Tule, tule lumekene,
ära muuda meelt,
kingi valgeid lumehelbeid,
silmal ilu tee.
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel
kaua viibida...
Kui terve maa lund juba täis...
Kui terve maa lund juba täis,
mis helkleb varjundites öösel...
Kui kutsub külla võlulaas,
ja pole ammu olnud lörtsi...
Kui õhk on värske, kange, külm
ja härmatisest valged juuksed...
me ümber valge särav pulm
ning lugu ümisevad tuisud...
Sel ajal kätte jõuab talv
ma joovastuses tema ilust...
on lumehelbed nagu parv
mis tansisklevad tuuleõhus...
See pilt on unustamatu...
on lummatud kõik looduse ilust...
Siin asu, rahu, muretus
Talv sütitab mus luuleinnu...
/20.detsember 2015/
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
Lumememmed
Lumememmedel on pidu,
neid teede ääres seisab ridu.
Ühtegi sammu nad ei tee,
neil sütest suu, naeratav on see.
Mõnel kaabulott,
mõnel ämber on peas,
porgandist ninad,
mis ei tilgu eal.
Hele päikesekiir
mängleb lumest kuue peal,
kuu valgust kannab juurde,
lumehelbed langevad
lunememmede naerul suule.
Ma tean ja tunnen Sinu valu
Tean, et naeratad mul läbi valu,
Sul süda on nii hea ja hell.
Koju saatsid mind läbi lumesaju,
silmis pisar kui kristall.
Külmavõetud olid pehmed lumehelbed,
väljas paukus pakasetaat.
Hinges pesitses ja hõõgus soojus,
tean, et valu kord otsa saab.
Alles
Alles päike naeratas,
kevadet kutsus ja tervistas.
Nüüd on lumehanged kõikjal maas,
päike peitu pugenud on taas.
Suured, vesised lumehelbed langevad maha,
unustustehõlma vajunud on lumesahad.
Lumememme ehitada võid ju veel,
kui sellest rõõmsamaks muutub meel.
Naljakuu veel kaugel on,
varsti ta tuleb, huumorit täis aprill.
Homme, nii võib olla küll,
et särab päikeseline ilm.
Talverõõm
Loodus lumelilli maalib,
küsimata luba,
võttes külmapintsli appi
miinuskraadidega.
Joonistades pliiatsiga
lumehelbed ette,
enne soojakraadidega
pistes otsa vette,
et saaks lilled akendele,
ilu südameisse,
talverõõmu silmadesse,
meie naeratusse.
- Tarmo Selter -
2023
Muinasjutulisena
Taevast langemas kristalle
kümneid, sadu, tuhandeid,
paistmas mütse, kindaid, salle
kõikjal lumehangedes,
kilkeid siit ja naeru sealt,
veidi jonni, nuttu,
kui on lapsi kelgu pealt
hooga hange kukkund´,
kohe jälle lumehelbed
põski silitavad,
laste silmad nõnda helged
taas meil´ rõõmu toovad.
- Tarmo Selter -
2022
Suur sula
Lumehelves higistades
taevast alla langeb,
tugev tuul see vihistades
suunab teda hange,
kuhu järgi jäänud vaid
on mõned lumehelbed,
mis väikses hanges sulaks said
jääkristallist kergelt,
voolates siis mööda radu,
teid ja muruplatse,
lumehang kiirelt kadus,
sulal tulla laskem...
- Tarmo Selter -
2022
Väikese päkapiku suured tunded
Nägin päkapikku kuuse taga,
istus seal ja oli vaga.
Habemel kiirgas valge lumi,
hõbedane kuub ulatus põlvedeni.
Ta üle kuldne kuukiir säras,
ja lumetutte täis oli kuusepuu.
Lumehelbed langesid tasa, tasa,
õrnal naerul oli päkapiku suu.
Ei saanud ma kuusest eemale minna,
koos päkapikuga jäin valvama sinna.
Nii hinge läks mul see eriline kuusepuu,
valvama jään teda terve jõulukuu.
Ilmaolud
Kevad jäi lumehange kinni
ei leidnud ta lumest oma kingi,
liblikatega kleidist hoidis jääkild kinni,
kuldkiharatega lumehelbed mängisid.
Kevad kurvalt vaatas ringi,
põsilt pisarad voolamas,
paistaks üksik päiksekiirgi,
mis põsilt pisarad kuivataks
Kuid lumi ei veel minna taha,
istub kukil kevadel,
viimseid helbeid maha sajab
Päiksel võim on viimane.
Igasugu tundeid keerleb
Igasugu tundeid keerleb
keerleb siin ja keerleb seal
Lumehelbeid aina langeb
tasa puudutavad maad
Täna aina mõtlen,mõtlen
mis sest ilmaelust saab
Mõte aina keerleb, keerleb
õnnelik ja õnnetu korraga
Lumehelbed tasased ja valged
meeli minul köidavad
Taeva poole tõstan palge
Süda rinnus kipitab
Jõulud tulid naerusuil
Jõulud tulid naerusuil
maa lumest vaba mitmeid kuid
Nüüd lumekratid tegid nalja
tõid kõikjal lumehanged välja
Tuul tuisku üles keerutas
end lumehangedel veeretas
Lumehelbed tasakesi
keerlesid kõik läbisegi
Virvendas kõik taevalaotus
suureks paisund jõuluootus
Süda pummadi,pummadi lõi
keegi kuskil piparkooki sõi