Sõnale lumememm leiti 33 luuletust
Kuula kevadet
Ilm nüüd nutujoru ajab,
märjad on kõik teed ja rajad,
jääpurikad kõik on vees,
üleni, üleni pisaratekees.
Lumememmede kaabulotte
nirisev ojakene veab,
kellukad kõik lumehangest,
välja pistnud oma pead.
Kevad on nii imeline,
kevad kuulamise aeg.
Kevad põue poeb nüüd sulle,
kingib rõõmu iga päev!
Kevad
Juba nirisevad veed,
lahti on kõik rajad, teed.
Lumememm on jätnud maha,
oma armsa porgandist nina.
Jääpurikad veel minna ei taha,
tilguvad räästas,
mu akna taga.
Vahest, kui mul nukker meel,
midagi pakitseb hinge sees,
siis jääpurikas mulle meeldib veel.
Las ta seal tilgub...
Head teed,head teed!
Varakevadel
Kevad puudeladvus piilub,
mahe tuul teda meelitab.
Varakevadele tuulesilma pilgutab,
õrnusi huulilt sosistab.
Jääpurikatel nüüd põli on läbi,
suureks paisuda räästa all.
Lumememm,kes õuel veeretatud,
oi,kui palav hakkab tal!
Kevad lumehange noolib,
peitu poeb ta rüppesse.
Vähehaaval päästab valla,
kevadised suurveed.
Kevade sõber päikene,
tõttab appi temale.
Oma soojad päiksekiired
pillutab üle kogu maa.
Orus,aasal,metsas laias,
pidu võib nüüd alata.
Ülased ja sinililled,
kuulutagu kevadet!
Rändelt tulnud linnukesed,
peatugu nad ikka si .....
Talvetaat
Talvetaadil valge ürp on maani
nina kui jääpurikas
härmas habe,puna palgel
peas lumesahmakas
Suur on tema võluvägi
kaanetades järved, veed
igal sammul jätab maha
lumised rajad ja teed
Vahest taadil jõud saab otsa
siis ta oskab nuttagi
Raske lumi puudelt langeb
langeb maha potsati!
Lumememmed ridastikku
talvetaati trööstivad
neile pandud sütest silmad
taadil vastu helgivad
Vahest talvetaat on käre
siis ta aina paugutab
aiateibal linnukesi
näpistab ja pigistab
Tallatud tal suusarajad
vihiseb võidu tuulega
laseb liugu liulaual
kõrgest mäest,mis e .....
Naabrimemmest lumememm!
Suvila naaberimemm pole veel 70
aga juba enam tööd teha ei viitsi
päevast päeva aknal peesitab end
teeb tobi ja kaanib õltsi;
see nädal, kui tuli jälle sahk
magas ta end hanges kaineks
lootis sõba silmale ehk
aga see ei teinud teda ilusaks;
lapsed tänaval tegid lumememme
mõtlesid, miks ümbrus punakas
lund värvida pole komme
üks neist siis selle avastas;
kuidas nina turritas väljas
oli palli sees naabrimemme pea
uues kehas leidmist ootas
kuidas tükkideks sai, lapsed ei tea
Mis kevad?
Kuulge, kaasluuletajad
millest te küll räägite
võite olla kevadest kirjutajad
aga selle naeratust ainult nägite ;
kojamees lumisel tänaval lehvitab
esimesed linnud kah lõunamaalt tagasi
küll surm neid külmaga tervitab
kliimamuutus on üks halb asi;
ei saa pargis rahulikult sittuda
perseauk külmub tuulega kinni
kas asotsiaal võib politseile sellest kittuda
ta panna kartsa keegi ei sunni;
ei saa tööle minna
hommikul lukk koridoris külmunud
libedusoht valitseb jälle linna
kes poleks talvest enam väsinud;
teeme sõpradega uue lumememme
ja lahendame koos su .....
Väike lumekühmuke
Väike lumekühmuke,
sadanud mu õuele.
Lähen ruttu vaatama,
kas sest lumememme saab.
See väike lumekühmuke,
hoopis jõuluvana habeke.
Miks ta habeme jättis maha?
Kas end peitis kuuse taha?
Jälgi ka ei ole näha.
Eemal metsatuka all,
kepslemas üks hirvetall.
Kuuselt maha potsas käbi,
jõuluaegki juba läbi.
Oh,seda jõuluvanakest
ja mahajäetud valget habekest!
Lõpuks siiski
Lõpuks siiski
lumi tuli,
sadas meie õuele,
tule ruttu,Reksikene,
pehmes lumes möllame.
Reks on poolenisti hanges,
saba tuisku keerutab,
mina aga lumememme,
kiirelt üles ehitan.
Marjapõõsas leevikene,
kõht kui punane tuluke,
tõusis lendu tuulekiirul,
lumi keerles järele.
Ilus päev on otsa saanud,
lumi hakkas sulama,
õhtutaevas pilved valged,
neilgi aeg on liikuda.
Kuugi taevas
tähed kaenlas,
valge pilve taha
peitsid end,
kogu ööks
jäi valgus maha,
helendas kõik taevapiir.
KEVAD TULEB
KEVAD TASA KOPUTAB
VIHM PÄIKSESILMAD LOPUTAB
SIIS LUMEMEMM REISIMA LÄHEB
ÖÖ TAEVASSE RIPUTAB TÄHED
TUULEKE KEVADE LÕHNA KANNAB
PÄIKE SOOJUST JUURDE ANNAB
LUMEHANGEDEST TEKKINUD OJAD
OKSTEL PAJUKASSIPOJAD
SINILILL ÄRKAB JA PILGUTAB SILMA
KARUPOEG UUDISTAB KEVADIST ILMA
AIAS VILISTAB KULDNOKAPAAR
ÕHUS LIBLIKA LENNUKAAR
Kevadine päike
Päike, päike, päevakera,
ahendad me silmatera,
kissitad meid kurdudesse,
jagad varjumurdudesse.
Päike, päike, päevatera,
lähedane kauge, era...
Oled jälle meie valdus,
iga taim su poole kaldus!
Päike, päike, loo meil kevad,
õnnestugu paljud nemad,
pingutades silmapaari
ootavad kes tõusukaari.
Päike, päike, too meil kevad -
rõõmustavad lapsed, emad...
Kallistavad issid-emmed
südametest lumememmed.
/Mari*Uri/
JAH!! SEE IMATAAT TEEB MEELE KURVAKS! NII ET
MEEL ON KURB JA TUJU PAHA
TULEKS SIIS VEEL LUMI MAHA?!
MUUTUKS RÕÕMSAMAKS MU MEEL
LIUGLEKS VALGEL TALVETEEL
SEST JÕULUD ILMA LUMETA
EI LASE TALVE LUSTIDA!!
TULEKS LAIA PAKSU LUND
MUUTUKS RÕÕMSAMAKS MU RIND
SIIS KOOS LUMEMEMMEGA
NAUDIKS KARGET ILMA MA
SIIS VIRIN JA KA PAHA TUJU
EI NÄITAKS OMA KURBA KUJU
SIIS RÕÕMUST RÕKKAKS MINU RIND
JA MUUDAKS RÕÕMSAMAKS KA SIND!!!