Sõnale lumi leiti 576 luuletust
Aastaajad
Kevadel lumi sulab
ja lill õitseb.
Muru läheb roheliseks
ja puud õitsevad kauniks.
Suvel ilm kuumem
ja rannavesi soojem.
Vihma harva kallab,
teinekord kasvõi kõrvetab.
Sügis on kirju värvitest,
soe vaikselt hääbumas.
Loomad rasvakihti koguvad,
meie aga soojasi riideid koome.
Talvel pakane külmetab,
karvalistel kinni on silmad.
Lumesõdasi peetakse
ja lumelosse ehitatakse.
Olemus, visioon
Et sa tunneksid mida mina tunnen,
kui aja võtan maha ning vaadata julgen,
kuulatan teie jutte, kuhu te minemas,
kõike teadja hämamas pimedas,
kavalpead nii libedad, pigem mädad,
seemned mis iial lilleks ei saand,
tähed su silmades mind on pimestand,
ma ausalt üritan mujale vaadata,
kuid su isekas, minus leeki sütitab,
katsun käituda nagu sind polekski siin,
sest muidu sellest sa tähtsust saaks,
ja oma ülbuse piiri uuesti ületad,
su külm süda haigeks mind külmetand,
iga päev mil mõtlen sinust, muutub lühemaks,
kõik ilu kaob, kõik siirus elab maa praos,
peid .....
Avaral Tuksel [2]
et mu kaaslast ei lükataks kraavi, kuigi nüüd ta juba põgenes, mõistis ohtu mu tõdedel,
tõdes end, kui mu kõnes polnud tühi paljas keelepeks, hetkest hetke selgeks teen,
meetmeks pehme veste seest, leian eriskummalised teed, hinge südame kasvatamiseks,
taeva puhastus tulele tagastamiseks, pühendus neile kõigis mu salmides, Looja poole,
rallides, igas sõnas valmis keeb, hariv meede, taas siin tassin kergelt, kui lendlen,
tõsiduses, õpin tundest, kõnnin luules, tagasi terve mõistuse juurde..Võitmata kedagi,
ei tea küll miks meelelahutust nad minust eeldasid? See pole ju .....
Hea nali
Juunikuu lumi ei tee nalja,
ajab kananaha ihule palja.
Ei ma õlut sisse kaani,
suve lõpuks joo või maani.
Nõnda kiirelt möödubki see suvi,
vahel loojalgi lahti mõni kruvi.
Ta ei tunne vist me vastu huvi.
Vahest hülgama pean Eesti elu,
lõuna poolegi reisida on hirm
seaalsed lahingud võtavad peast tuju,
mis saab kui sealgi jahe on ilm
seda kõike ei taha näha mu silm.
Parem küdema panen kodus vana sauna
külaliste jaoks kataks ka laua.
Sadagu siis suvel taevas kas pussnuge
me lähedaste juurest otsime omale tuge.
"Mõtisklus"
võibolla saan ma kunagi suureks ja käitun kombekalt
ei joo rummi viinaga ja ei suitseta tänaval
ammugi ei käi pidudel...
reedest pühapäevani
käitun korralikult nagu täiskasvanud
võibolla saan ma kolmekümneseks ja leian endale mehe
või võtan kolm kassi ja hoolitsen nende eest,
sest laste saamine on nagunii ülehinnatud ja keskkonda saastav
võibolla saan ma viiekümneseks
ja hakkan tulihingeliseks paremäärmuslaste pooldajaks
nagu hetkel nii vanad teevad
või rügan ikka veel tööd nagu segane,
sest kuidagi peab maksma laena ja liisinguid
ja ostma üha uusi ja pa .....
Generatsioon Stüroplast
Põrgu Katlal tuli on all,
ei tule lumi ei tule talv,
ei tule uni ei tule trall,
tuleb kuri ja tuleb hall,
muutus ainus konstant,
nägu löödud paiste,
enam suuda jääda vaikseks,
oma tegude tulemusi maitsen,
see mu inimkond, pahupidi sisikond,
mentaliteet on kõigil sama: armagedon,
viimsest pelgupaigast saanud prügimägi,
paradiisist üle pühib globaal terrori ühend vägi,
küsimusi küsimatta, lülitun reziimi "Ole Vakka."
kuuli tõmban rauda, ja nõnda ta algab,
see laviin aina siin kasvab, silmini täis on kartsad,
tuleb päev mil hambuni relvis mundrionu là .....
Maarjamaa kased
Tuules kõiguvad maarjamaa kased.
Lindude laulud hõikuvad. Kaugustes.
Mööduvale ilusale. Kuid kuidagi tasem.
On täna. Katkendlikuks valus lõikuvad.
Päikegi magab pilvede pehmes rüpes.
On täna. Tema kiirtes külm laiskus.
Kõiges elavas. Müstiline on vaikus.
Loodusest hingub puutumata võlu ürgne.
Loodud loodu. Langevad sellele piisad.
Hingus toodud. Sisse läbi taevase allika.
Maapõuest nad ärkavad. Tärkavad silmapaistvad.
Südametesse helisema haldjalikult lumikellukad.
Tuules õõtsuvad maarjamaa kased.
Nagu unenägu mida nähtud varem.
Ööl mil maailm oli .....
lumememm
õues on täna lumi sula
aeg teha üks lumememm
ema aidata mind lubas
siis saab memm suurem.
keldrist isa nina tõi
porgandiks oli ju see
söetüki puruks ta lõi
mustad nööbid saab lumemees.
üks ja kaks ning kolm
nõnda palju palle vaja
veeretada kätel on
lumel mida juurde sajab.
luud veel kaitseks kätte
nüüd meil kodu tema valvab
hoiab eemal siit pätte
ning heaks muudab kõik halva.
päkad
kuljuste muusikaline helin
lumi kuuseokstel sahistamas
aisakellade võluv kõlin
kui päkad on mütse sabistamas.
nädala kaugusel on veel
jõuluvana kodudesse tulek
kingipakid seatud reel
põhjapõdrad varsti teel
et igaühel ilus õhtu tuleks.
bussi oodates
ma ootasin peatuses bussi kuid
seda ei paistvat tulevat veel
möödus päevi, nädalaid ja kuid
lumiseks tolmuks härmatusid teed.
viimaks mingi tuli numbrit polnud
porises et on elu - surma ekspress
kuid nii kiiret mul ka ei olnud
saatsin temaga ära paki milles stress.
aega päikesekell osadena jaotas
kuniks kiirtest joonistus linnaliin
enda sisse mind tühjuseks kaotas
jäljed sulamas asfaldiga üheks siin...
hing kruusast... süda savisest liivast.
süüdatud küünlad
küünlad süüdatud igas majas
aknast kumab nende kuldne valgus -
on jälle pühad...
lumi krudiseb helvesteks ajas
mil saabub malbe valge rahu algus -
külmus üha
enam öös
kaunistanud kristallidega jõulud
virmalistega ehtinud inimhinged
armastus ühes
imes ühtselt
kinkinud silmadesse elu lihtsuse võlud
on iga elusolendi habras taevalik ingel.
Kauneid jõule Kodumaa
Eesti on mu kodumaa,
siin on ilus elada.
Saja aastaseks ta sai,
talle teen ma pika pai.
Õlgadel tal raske koorem,
välja paistab palju noorem.
Sinine ja must ja valge,
lehvib uhkelt nii suvel ,kui talvel.
Vaikselt,vaikselt lumehelbed -
sadage me maale.
Et jõulurahu tulla saaks
ja pehme,valge lumi .....
Ingel punases
Su silmad on inglilt,
kuid kuradilt said suu.
Ussitanud on su hing,
kuid kaunis kõik muu.
Sa oled kui fataalne madu,
kellest peaks eemale hoidma.
Hoiatusi on mul olnud sadu,
kuid ei hooli neist ma.
Ma olen su järele hull,
ma teeks su nimel kõike.
Mõistust on järele jäänud null,
südame endal välja lõikaks.
Lumest.
Sulle rõõmuga räägiks ma unest,
Aga väljas sajab, seega kirjutan lumest.
Terve öö teda kõikjal sadanud on,
Kui nii jätkub siis varsti seda terve tonn.
Valged helbed alla langevad,
Kojamees hommikul lükkab hange nad.
Ma kattund valge kihiga,
Linnas, maal ja metsa sihil ka.
Mõnus oleks suga jalutada värskes sajus,
Õrn lumi su jala all alla vajus.
Kaunid helbed saatmas me käiku,
Lume helbed aina säravad otse näkku.
Oh see oleks ilus kuskile metsavahe teel,
Mina sina ja vaid vaikus veel.
Käest kinni ja kõrvuti astuks,
Ilusale õhtule otse vastu.
juhuslikkus
ma silmadega sihin juhuslikkust
mis saatus teele sahkerdanud on
käin äiksepilve alumisel äärel
on piiskadelgi maale järjekord
end tormamatta langen päevarüppe
vihm trotuaaril kive kaunistab
päev pühapäeva varjus kerkib öösse
kuu ootab noorusliku sirbi tekiall
August Puts
Õnnesoove pulmadeks
Sügistuules sõprust nüüd sõlmides
pooleks vaagige okkad ja õied.
Elu rõõmudest avaraks võlvige,
mõistke teineteist, toeks olge kõiges.
*****
Tänast õnnepäeva sära
hoidke argipäeva jaoks,
et ei tuhmuks tunded ära
ega siirus soosse kaoks.
Kallist kulda, kalliskive pole elus vaja.
Jätkugu vaid armastust kogu eluajaks.
*****
Tammed on tugevad sügistormis,
luiged on ustavad surmani.
Olge ka teie kui tammed ja luiged
elutee viimase tunnini.
*****
Palju on maailmas nuttusid,
lausutud sõnu ja räägitud juttusid.
Palju on rohtunud teedega laulusid,
palju on rà .....
Aastaajad
On loodus parim kunstnik
tal alati head ideed
igapäev uued pildid
ta kõikjale teeb
on loodusel maitset, jõudu ja tahet
luua kauneid pilte
pidamata vahet
ta käes on parim materjal
ja kaunim kunstimeel
suvel põllud ja aasad
talvel lumi ja mäed
sügisel lehed nii kirkad
kevadel sulanud jää