Sõnale lumi leiti 576 luuletust
Ilmavõlud...
Visates nii taevast tähti,
millest lumehelbeid tehti,
soojaga ka vihmapiisku,
millest aknale sai niiskus,
luues aknaid läbi piisa,
millest pilku läbi viia,
ühest aknast nii sai mitu,
nõnda akna taga istun,
naudin lumepiisa mängu
kui mu aken taas kord märgub...
Visates nii taevast tähti,
millest lumehelbeid tehti,
tuues alla linnutee
pehmeist lumehelvestest,
luues õrna talvetunde,
tuues välja oma ande
tekitada miskist selle,
mis toob kõigis välja õnne...
T. S.
Tema...
Sulalume plärtsudes
ta astub vaikselt, tasa,
sest et märjaks saada veel
tema ju ei taha,
püüab olla puhas kõigest -
porist, vihmast, lumest teel,
ei ta taha jääda haigeks,
lihtsalt olla elus veel,
korraks tõstab pead ja vaatab,
teisedki nii rändavad,
vastutulijagi ootab,
et Sa talle naeratad...
- Tarmo Selter -
Tali...
Lumi paitab põske,
tuul see hinge poeb,
ilm on veidi rõske,
kuid mul on hea ja soe...
Päike pilve taha
vaikselt peidab end,
et saaks lumi maha,
hange lume lend...
Maa on lumivalge,
lumetekk nii soe,
kõikjal kõrged hanged,
talv see põue poeb...
Lumi vaikselt helvestena
tuuleiilil liugleb,
õrnade ja kergetena
kaugustesse püüdleb...
Naudi kuni jätkub
talverõõme, lund,
sest et praegu tundub
nagu näeksin und...
Tarmo Selter
Mis kevad?
Kuulge, kaasluuletajad
millest te küll räägite
võite olla kevadest kirjutajad
aga selle naeratust ainult nägite ;
kojamees lumisel tänaval lehvitab
esimesed linnud kah lõunamaalt tagasi
küll surm neid külmaga tervitab
kliimamuutus on üks halb asi;
ei saa pargis rahulikult sittuda
perseauk külmub tuulega kinni
kas asotsiaal võib politseile sellest kittuda
ta panna kartsa keegi ei sunni;
ei saa tööle minna
hommikul lukk koridoris külmunud
libedusoht valitseb jälle linna
kes poleks talvest enam väsinud;
teeme sõpradega uue lumememme
ja lahendame koos su .....
Valge põrgu
Rööbastel ikkesse välismaal
rongid viivad neid edasi
uus kodu on nüüd Siberi taigal
nad ei vaata tagasi;
kõrged müürid ja okastraadid
on põrgu valge välisilmas
sääl kohal NSVL oponendid
ohvrid orjavad külmas;
toimub halastamatu kontroll
gulagite elud vähe loevad
jääda ellu on isiklik roll
hauguvad karu suurused koerad;
alla sajab verd ja lund
küüditatud koju ei saa iialgi
humanism on hääbunud
ja surnute valu ei lõpe kunagi ...
Hommik taas on lumivalge
Hommik taas on lumivalge,
väljas kõrged lumehanged.
Autod kaelapidi lumes,
kõik on ilmsi, mitte unes.
Suured sahad kõnniteel,
võitlust peavad lumega.
Inimestel liikumisvaba ruum,
peab ju olema.
Maja katus ammu pole
ägand paksu lume all.
Korsten pigist suitsu puhub välja,
justkui oleks kopsud tal.
Hommik taas on lumivalge,
kauaks see küll kestma jääb?
Tuleb sula,võtab hanged
ja jälle talve lõppu näed.
Hea energia
Hea energia liigub õhus,
inimesi vähe.
Täna puud on lumehärmas,
lumi on nii kohev.
Taevas tiirutavad linnud,
kes veel siia jäänd.
Uisurajal poiss ja tüdruk,
õnnelik neil päev.
Ringis piruetitavad,
hääletu on naer.
Kutsu lumehange nühib,
saba liputab,
Temalgi on vaikne urin,
naudib üksinda.
Värskelt lõhnab puhas lumi,
sillerdus ta peal.
Oksaraoga kraabin lumme,
2021aasta hea!
Ilus ja kole
Ma võin oodata minuteid, tunde.
Aastaid, sajandeid, soikudes unne.
Ma võin leida, mida leida ei anna.
Ning ka loota, kui lootust pole anda.
Ma võin vaadata hingede sisse.
Piiluda sinugi hella südamesse.
Ma võin tunda, mida tundsid sa eile.
Mida mõtled sa praegu mind leides.
Kas hea või olen ma paha?
Kuidas vastan, mida öelda ei taha.
Olen nii, nagu loodud ma olen.
Vahest ilus ja vahest ka kole.
Vahest põlen ma vihast kui tuli.
Vahest pehme kui talvine lumi.
Kuid igav sul minuga pole.
Olgu ilus ma täna või kole.
Jõuluvimka
On ikka jõulud,
viskavad vimkat,
lubades meile taevalist lund.
Pikem mul seetõttu
unigi oli,
nägin,et koos olid
jõulud ja lumi.
Nii hea oli unes,
see magus tunne,
mul aega veel vajuda
päris unne.
Hommik reibas,
tunne imeline,
must kohvi koorega.
Kohvipaksult juba näengi,
jõulud tulevad lumega.
Kardinate vahelt uneilma,
ei ma hakka piiluma,
las see tunne
jääb mul alles,
pikaks ajaks mõlkuma.
Oravapoisi häda
Oravapoiss kuusepuul tiirutas,
sabaga ta lund tuuseldas.
Lume alla mattunud
olid kõik käbid,
Kas tõesti on nüüd
söömaaeg läbi?
Koopasse jäänud vaid
paar käbijuppi.
Käbi närida tahaks veel
kuu aega jutti,
kaua ei ole söönud,
pähklituuma suppi.
Käbid aga lumetekki
nautisid,
seemnesilmad lume alt
välkusid.
Lund aina sadas,
sadas ja sadas,
kuni lumehangeks
sai kuusepuu.
Oravapoiss hange tipus,
saba püsti kui lipp,
valvas ja ootas,
lume ärasulamist.
päka peka uni
lund ei ole
lund ei tule
hakk see poetas
ühe sule
mulle tollest
vat ei piisa
kapimaale
hangin viisa
saapa küljes
soppa, saasta
tahan jah veel
siia naasta
teenin välja
kunnikrooni
karrast mütsi
kullast trooni
olles rahul
uue tööga
juurde võtan
paari ööga
lasen liuhka
saaniga
elan
peetrist paaniga
Sanya
Lõpuks siiski
Lõpuks siiski
lumi tuli,
sadas meie õuele,
tule ruttu,Reksikene,
pehmes lumes möllame.
Reks on poolenisti hanges,
saba tuisku keerutab,
mina aga lumememme,
kiirelt üles ehitan.
Marjapõõsas leevikene,
kõht kui punane tuluke,
tõusis lendu tuulekiirul,
lumi keerles järele.
Ilus päev on otsa saanud,
lumi hakkas sulama,
õhtutaevas pilved valged,
neilgi aeg on liikuda.
Kuugi taevas
tähed kaenlas,
valge pilve taha
peitsid end,
kogu ööks
jäi valgus maha,
helendas kõik taevapiir.
Libise,libise saanike
Libise,libise
saanike,
saani ees
põhjapõdrake,
kuljustehelinal
tõtake,
aega veel jäänud
on veidike.
Jõuluvana muhe
saani sees,
särasilmsed lapsed
ju ootavad ees,
kingikotid saanis
kõik pakitud,
jõuluvana saapadki
lakitud.
Saanike tuiskab
lumisel teel,
nii tasa ja vaga
on metsatee,
kuusepuud seisavad
kahel pool reas,
üks langeb saanile
otse nende seast,
maha jääb
härmatand mütsike,
mis kuusepuu
langetand peast.
Külmas
Pragisevad külmakanged sammud,
kargelt matab tuule ehe rõõsk.
Soojendavad inimhinge hirmud,
veel enam kuumab iha-armulõõsk.
Sädeleva lume puistes hõlmad
tõmban koomale, et pisut kaitsta end.
Ebalevalt sulged oma silmad,
et ei uputaks su mõistust tärkav ind.
Huuled tunduvad nii pehmed - veidi kuumad,
külm jäetud nukralt omapäi.
Tuul tormab-pühib kuskil eemal,
nii on või hoopis nõnda näib.