Sõnale lund leiti 206 luuletust
Märtsis sajab lund
Pole haruldane nähtus -
märtsis sajab lund,
kui kõik talvetunne lahtus,
kevadest näed und,
kuid võin lohutada, et
mööda saab see ruttu,
ööd ehk ongi külmad veel,
siis talv see läheb tuttu,
lastes rohelusel tulla,
linnulaulul kõlada,
üle ilma õitekullas
kevadel siis saabuda.
- Tarmo Selter -
2024
Taas sajab laia valget lund
Seda oligi arvata,
et lumi salaja hakkab sadama.
Jõuluimed tasapisi kohale jõudma,
hingest ei saa ju rõõmul lasta minna.
Imeline jõuluaeg on ja jääb
meie juurde nüüd iga päev.
Jõuluaega hoiavad taevased väed,
palju imesid veel tulemas näed.
Jõuluajal kallikesel
imed hakkavad sündima,
sündima ja tulema,
meie keskel olema.
Kui terve maa lund juba täis...
Kui terve maa lund juba täis,
mis helkleb varjundites öösel...
Kui kutsub külla võlulaas,
ja pole ammu olnud lörtsi...
Kui õhk on värske, kange, külm
ja härmatisest valged juuksed...
me ümber valge särav pulm
ning lugu ümisevad tuisud...
Sel ajal kätte jõuab talv
ma joovastuses tema ilust...
on lumehelbed nagu parv
mis tansisklevad tuuleõhus...
See pilt on unustamatu...
on lummatud kõik looduse ilust...
Siin asu, rahu, muretus
Talv sütitab mus luuleinnu...
/20.detsember 2015/
Vaikselt akna taga sajab lund
Vaikselt akna taga sajab lund,
silm vajub, kuid ei tule und.
Jõulutuled valgustavad õrnalt tuba,
ja jõulusoojas küsib hingelt luba.
Kui jõuluaja soojus sees,
muudab soojaks südame,
siis rahulikult asja võta,
sest saab ka ilma muretsemata.
Kui südames on väsind tunne,
ja südames on palju soove,
selleks, et see täituks õige pea,
pead oma hinge avama.
Veresadu
Jüri suu puhub alla lund
ja see tähistab see tund
kuis tulnud aeg ära
teha suurt mära ja kära;
nagu valget täna alla kallas
ja tehti tuld igas asulas
võõra veri maad kattis
mõis ja kirik põlemas;
täiskuukuu särab taevas
selle vägi nii kirevas
mis rahvale jõudu annab
toimikutesse tegu üle kannab;
on veresadu ühine sellega
mis teema tähtpäevaga
puhtaks maa kurjusest
risti kandvast võõrastest;
hõimutantsud ümber lõkke
ja mõõkade torme avalikke
ümber kodumaa metallidega
tuleb tasumistund hobustega;
au ja vabadus soosis tegu
taastada neid ae .....
Sa mu eesti ilm
Sa oled eesti ilm
ma eesti mees
keskpäeval päike
õhtul silmad vees
Kuusillerdusest jõel
saab möirgav raju
mind rebid tükkideks
mu tundekortermaju
Su pilved lõhuvad
mu pilvelõhkujaid
hetk hiljem armulik
see oli tuju vaid
Sa nõuad vastuseid
kas meeldid- ei või jah
et miks ma mõtlen
siis käiksin põrgu kah
Kuid mina mõtlen
pikalt pikalt pikalt
mis tahan ootan loodan
selt tormikeeruplikalt
Nii vaatan vaatlen hindan
armas nagu
ma juba seadsin sõnad
uus ilme- seni nägematu nägu
Sa raevutsed ja paitad
surmkindlaid vastuseid
hell käsi karmilt pigi .....
oma kallile vanaemale
selles aprillis on tavapärasest rohkem lund
kadunud aeglaselt kevade algusesse Sinu jäljed
mu maailmaaken väike - ka Tema ihu soojusest külm
südames huikab vastus vaikne - ebaõiglane on Surm...
päikesetiivad saadavad nägema sama armast und
ulatad tähtede tagant teemantsärava pehme käe
igatsus puudutuse ja häälekaja järgi
on enamat kui lihtsalt olukordade sund
vahemaa määramatu teineteist reaalsuses ei näe.
kurbuselilled muutuvad taas verevärvi
neisse punutud alatiseks levima mälestustelõhn
ütle millal tuleb viimaks aeg
kui astun Sulle läbi pilvetreppide S .....
Otsin kõikjalt kevadet
Vähe veel sellest,
et lund kallab,
nüüd sajab taevast
ka jääd alla,
ilmas kõik on
pilla- palla laiali,
kevad käes on ometi!
Nüüd ei oska öelda,
mõelda ei ennustadagi,
millal kevad ilu looma,
rõõmu tooma hakkab,
jõudma ükskord meieni,
olla kohal üleni?!
Nüüd üksinduse pehme tekk mind katmas.
Veel sajab akna taga juurde leebet lund
On valu minus juurde võitnud maad,
Poeb hinge kurbus, muutub meelelaad.
Tunnen-saabunud on lahkumise tund.
Ei tea, miks päevast-päeva unistan vaid surmast
Ning plaane teen, kuid ümber mõtlen tihti.
Kas on mu soovidel ehk liiga mitu kihti?
Võiks hoopis joobuda ju sinu hurmast!
Teen valiku, nüüd üksinduse pehme tekk mind katmas
Ja hiljem metsaveeres vedeleb mu laip.
Jääb katma mind vaid valge lumevaip.
Ei leidu kedagi, kes oleks mind seal matmas.
Kevadel on väge küllalt
Ei kevade vastu saa,
ta uksest, aknast sisse hakkab trügima,
päike oma sooja kiirega
lund nügima, talve eemale peletama.
Kevadel on väge küllalt
maad äratada,
avada lillekestel silmad,
võluda ilma õitsema.
Looduses käib võitlus omaette,
kes kellest vägevam.
Õiglaselt jõuab kevad kätte,
naeratus suul kõige ilusam.
Tuhala Nõiakaev
Tuhala Nõiakaev hakkas keema,
tule, lähme teda kaema!
Keeb seni, kuniks lund
ja lumevett jätkub,
nõiahellad Nõiakaevus teevad pattu.
Tule, lähme siis ruttu,
oma silmaga kaema imet!
Tuhala Nõiakaev on nõidade saun,
muinasjutu hõnguline-
see Tuhala Nõiakaev...
Pika linaga
On veebruar ilus kuu
ja naerul on rahva suu
vastlakukkel, supp, leib ja kama
isuäratav retsept pühadel sama;
krossirada ja ATV
ning palju palju lund
enam paremaks ei lähe see
võidusõidu tund;
piip on ees, põleb roheline
ilma kiivrita gaas sisse
võtab hoogu sohver selline
palju takistusi rehvide jalutsisse;
kordi 1,2,3
lendab lund, veri ja tolm
kordi 4,5,6
ikka kihutab päris tuus;
nüüd 7,8,9
annab masin peksa
nüüd 10,11,12
ei tehta välja neist;
kes mäest alla sajavad
erinevas eas põnnid
masina rataste all lendavad
kõik need kõnnid;
jääb al .....
Kingitud päev
Täna murepäevad nurka heida,
heidame koos, mu sõbrake.
Täna ilm on imeline,
päike paistab sõbrakene,
oksal siristab linnukene,
sinilille õis avatud on veidikene!
Sinitaevas pole kurba nooti,
natukene vihmasegust lund,
tuleb hooti.
Kaisutusi, kallistusi,
neid ei tule puudu ometi,
kingitud päev toob rõõmu alati!
