Sõnale lust leiti 1047 luuletust
The Legion of Doom - Dangerous Business Since 1979 (Mewithoutyou vs. Underoath)
"Kas ma võin sulle uuesti meelde tuletada: see on unenägu ja unenägudes võid teha kõike, mis sulle meeldib."
Minu sõrmeotsad on tõmbunud valgeks
Täna öösel ei ole tagasiteed
Suudle mind viimast korda
Minu sõrmeotsad on tõmbunud valgeks
Täna öösel ei ole tagasiteed
Suudle mind viimast korda
Aeg tiksub, see on otsa saamas, ja kütus hakkab otsa lõppema
Olen otsustanud, et täna on see öö
Kui ma lasen armastusel kõrvale jääda
Täisauruga edasi, see paistab olevat õige koht
Olen seda varem näinud
Planeeritud täiuslikkus, otsides mu unenägudes
Lootes, et .....
Iga päev nüüd päikses särab
Iga päev nüüd päikses särab,
kaunis suvi seda lubab,
rõõmu, lusti kuhjaga,
puhkust kõige täiega.
Suvel armastust on palju,
jagub iga südame,
nagu lilleõiel mettki,
sumiseb mesimummike.
Suvi tuleb, nüüd ja kohe,
valmis pane tuulelohe,
lennuta sinitaevasse,
rahu soovi südamest!
Veel üks metsapeatus
No ei anna alla häda
oma enda ainevahetuse ori olen
soolikas ja pärakus asi mäda
autost välja minna tunglen;
instinkt ei anna häbeneda
nii inimesel ja loomal
kutse metsikusse pole erineda
mida võib tunda nahal omal;
vaatan üle roheluses nõgest
ja et heinas puuki poleks
toibun endiselt viperusest
kui läinud perse pühkimiseks;
kükitates tundsin kõdi ja sügelust
sipelgapesa kännu kõrval
jälle on põhjust ühel päeval
tunda looduses olles kahetsust;
siis kivi juurde end toetama ajasin
kus päike pole ammu seda kütnud
sambla pühkimiseks haarasin
siis j .....
Ei ole lihtsalt hommik metsas
See pole komöödia
kuidas on legaalne ahnus
vaid üks tragöödia
teha mida tahetakse on miinus;
haruldased liigid ohu all
kõik taimed, putukad ja ihust/luust
läheb sae alla see vall
kõik, mis on tehtud puust;
mitu aastat on muret murtud
mida tähendab metsandus
pidevalt lageraiega tegeletud
RMK'l omaenda tähendus;
pesitsusrahu ei loe ärile
kes kurat juhib metsamajandus?
saadetakse reeglid karile
nüüd lekib sellest suur etendus;
oma loodust ma kellegile ei usalda
ega ka kunagi müüma hakka
kes keskkonda rahast ei eralda
sellele annan ise saega takka;
iga .....
Nägin suve tulemas
Nägin suve tulemas,
kuulsin kevadet minemas,
päikene mul lahkelt naeratas,
rõõmsa tuju äratas.
Õrnalt liblikas tiirutas,
mesimumm õiel sumistas,
rohutirts viiulil tinistas,
linnukene hüvastijätuks kevadele vilistas.
Suur kevad meil tuli ja oli,
nüüd suvel tulla on voli
meie keskele,
nagu kevad meil oli.
Nagu võluri kepiga käis kevad
üle metsade, maade,
rabade ja soode,
ilu loomas kõikjale.
Puudutas kõik õunapuud õide,
et õitest kord ubinad saaks,
rõõmu ja lusti kandis põue,
et ei unustaks eal.
Juba mitmendat päeva...
Juba mitmendat päeva
on ilm pisarais,
puudelehilt langeb tilk,
tilk. tilk, tilga järel tilk.
Virvendab õhk,
kerge on virvendus,
õrnalt väreleb ta,
ilus vaadata.
Lepadriinu rohukõrrel,
kõrt painutab,
kõrre tippu tahab jõuda,
õhku tõusta- pessa lennata.
Linde taevavõlvil näha,
pilved madalal,
putukad on kergeks saagiks
vihma raskuse all.
Kui päike varjul on,
siis märkad mõndagi muud,
käid rohkem avasilmi
ja avastad aina uut.
Loodus on nii ilus,
päikses ja vihmaga,
tunned rõõmu elust,
elada looduse endaga.
Heroiin
On möödunud pikad aastad
kui Ta elust kadunud
tühjus, miks sa meid laastad
saatus ära kõiki kasutanud;
me otsisime ja üksteist leidsime
kergelt tuli, aga kergelt läks melu
elu pole sama, kui lahkusime
isegi mehe süda pole lelu;
pole pisarad garanteerinud
rohelist pinda kellegi all
mida lõbu asendus teinud
on nähtamatu, aga alistamata vall;
nüüd mööda valget joont
minnes alla eikuhugile
ja torkab varras veresoont
et dopamiini anda tungile;
see manipuleeriv poeesia
aeglaselt sööb nüüd seest välja
mis pidi olema uus graatsia
peab seiskuma, enne kui .....
Tervis*
aeg-ajalised ergastusmomendid
pidev janu millegi järele
tervise järele
väsinud passimast linade vahel
keerutades
nii võin kaotada pea
väsinud rabelemisest,
mis kuhugi ei vii
väsinud,
vahest lihtsalt elust väsinud
sulgen silmad
sulgen mõtted
tühi on pea
ainult see keha raskus
keha tihkus
keha sitkus
keha lihaste sümbioos
mind edasi viib
ilma tugeva kehata
pole head tervist
ilma hea välimuseta
pole tervet hinge
kõik dikteerib
sammud loevad
tuhanded loevad
raha tuleb igal võimalusel
avab akna
nii linnulaululises mais
Omal ajal omal rajal
Rohi juba rohetamas,
rohi roheline on,
taevas värvi vahetamas,
taevas sinine on küll,
kruusateedel kruusakivid,
kruusatolmune on maa,
metsarajad, metsasihid,
metsas rohelus on taas.
Oota, kallis kaaslane,
kas läheme koos edasi?
Ole linlane või maalane,
kas kõik see jätkub sedasi,
et oleks naeru, rõõmulusti,
õnnelikum on maailm,
ei armastus saaks otsa ühti,
rõõmust säramas me silm....
Meil on kodud, maad ja majad,
kas ehk nõnda edasi
kesta saab me elu ajal
kõik veel ikka sedasi,
et üks hetk on ja jälle pole,
on elu üllatusi täis,
rahvas kaob, kuid e .....
See tunne
Kas tead seda tunned,
mille eest pole kaitset.
Mis langeb su peale kui komeet,
mis tundub kui teine planeet.
See särama paneb su seest
ja tundeid tundma hingest.
See hõivab kõik su mõtted,
kaovad enesetapumõtted.
See tundub nagu viimane hingetõmme,
kui kuulen kellegi samme.
See teeb mu hingetuks,
justkui uppunuks.
Nüüd vaja läheb elustamisvõtteid,
pole enam muremõtteid.
On vaid meelepetted
ja etteheited.
See tunne on armastus.
See on nagu elumuutus.
See on nagu valgus tunneli lõpus,
nagu viimane päev suvelõpus.
toom lemmetas Tartus
*
toom lemmetas
oli mai hing
kauaks haigeks jäi
sellele ajale käsi veel
unes vahel teeb pai
kevadest joobunud Tartus
kus otsisin tõde
armastust tarkust
veri aastaid Su hellust
tunda sai
võõras oli Sinu kartus
arguski veres haihtus
Su hellus ainsana
on ilmas alles
selles otsatus
lumevalges talves
kus silmad vahel
veekalkvel
suu Sinu pärast palves
Elu.
Ma olen elust väsinud,
täielikult eksinud.
pea kumiseb mõtetest,
pole aimu elupõhimõtetest.
See kõik, mida ta ütles
häirib mind sel ajahetkes.
See siiani mu hinges
särab kuuvalges.
Ta murdis enda lubadust,
keelas mind elamast.
Valgus tunneli lõpus,
mu hing uppus.
Ma ei leia algust,
pole suuremat lollust.
Sisemas ma suren,
päästa mind aamen.
Elutahe kadumas,
äkki leian end paremas.
Ema igatsus*
süda murdub
reis määrdub
määrdub sini-punaseks
trepist alla
tasapisi
mitte rutates
ilma muhkudeta
aga ometi
siin ma seisan
arglik nagu uruhiir
ja seda veel heidetakse ette
et miks ometi ei ole ma
koleerik
või kärsitu sapiga inimene
olla osa maailmast
olla osa perekonnast
mis paneb mind tundma
et aina enam tahan varjuda oma kookonisse
tahan seda rahu ja tasakaalu
vajan oma ema
oma ema rahu ja soojust
sellist sõnadeta olekut
kus maailm ei kõigu nii palju
seda emalikku soojust vajan ma kõige enam
ei vaja suuri sõnu
ei vaja plaanide muutmist
vaid kindlu .....
Tuuletõusmed
Külvaks tuult ja lõikaks tormi
pole põlispõlumees
miska kastaks miska väetaks
kuidas saada saagid normi
Esimesed aastat kaks
luurin põllul silmad vees
külind tormi lõigand tuult
saak on jäänud viletsaks
Kannan kannatust kui mäge
andke tuuletiival jaksu
pange tormivõrsed tõusma
nõutan taevast abiväge
Vaikib taevas- vastab öö
tasuks andameid ja maksu
luban- meeletuna nõus ma
papist poiss ei riste löö
Saabub keerub noorepoolne
alasti kui ahvatlus
tuuled tormid tülid saan
võtab naiselikku hoolde
Ma ei kahtle keerubinnas
laiub hinges kahtlustus
.....
Looduse hääl
Metsades kostumas elu,
linnud laulmas on imelist viit,
varsti kadumas talvine valu,
langemas elustav piisk.
Elu kandmas on ojade vulin,
kuuled loomade raginat metsas,
kes pesadest välja just tulid
nautima kevadet vahvat.
Seisa looduses, kuulata, vaata,
lase süda ja meeled kõik valla,
veidike veel ainult oota,
on loodusel palju veel anda.
- Tarmo Selter -
2023
täna ma küsin
kas tõesti selleks
et sõnade liblikavõrguga
püüda kinni mõni
siplev hetk
tarvis läbi on lugeda
toatäis raamatuid
tonnide viisi kaaluda
rõõmu ja kurbust
olla sadu kordi
tapetud haavatud
et saada aru elust
inimesest
lüüa sellele käega
ma enam ei suudaks
samuti teiseks end muuta
toast müts anna pähe
küll ma juba lähen
Kevad looduse keskel
Üha soojemalt näitab ennast päike,
iga päikesekiir annab loodusele oma läike ,
pajupõsal tibukesed väiksed,
pungad puul lehtivad vaikselt.
sini-sinine on taevas,
niidud, aasad rohelust on täis,
liblikate lend on nii õrn ja nii armas,
lilled kevadtuules noogutavad päid.
Linnulaulust kogu loodus kajab,
pesas linnupojukene ema vajab,
ojakene singa-vonga oma teed rajab,
iga süda vaikust, rahu vajab.
Tegelikkus
olen surmaga nii palju kordi kohtunud
et ta ei vaja tutvustamist enam
olen kohtunud temaga enda kehas
käeskäes hirmuga
kes alati temale järgneb
mu päevad on kantud olnud raskest leinast
ja eemale hoidmisest igapäeva elust
mõned asjad lihtsalt
vabanevad aeglasemini
või tõmbame me ikka ja jälle
seda endale ligi
surm ja elu käivad käsikäes