Sõnale luule leiti 871 luuletust
Vesiroosid
Meri on taevast sinisem,
su silmad sinisemad veel,
tahaksin neisse uppuda,
rahu ja õnne leiaksin sealt.
Vesirpoose lõhnavaid,
vesirpoose valgemaid,
vesiroose kauneimad sul toon.
Oh,tule ja kallista,
vabaks mind tee,
linnuna lennata tahaks ma veel,
pilvisse tõuseksin
lenneldes ma,
suudlusi saadaks sul salaja.
UNELM
Hiirekõrvul kikitavad pungad,
ojakene vaikselt puurib teed,
vihmapiisad rasked lehel kanda,
kaseke,miks värised sa veel.
Päike piilub pilvetekilt alla,
aeg teil ärgata on mets ja maa,
mahe tuul nüüd linnupoegi paitab,
nokad lahti-toitu ootavad.
Lummust,rahu, südames ma tunnen,
kümbleks kastemärja rohu sees,
oh,mis kõik ma võiksin ära anda,
selle kauni kevadpäeva eest.
Hiirekõrvul kikitavad pungad,
südamesse rahu leiab tee,
unest ära ärata mind täna,
kingi mulle viivukene veel.
.....
nädal
mida ma kyll otsin
kuhu ma kyll pyrin
õhust ei saa kulda
ja tyhjast see ei alga
päevast päeva
aina maha jään ma
tahaks näha veidi vaeva
et saada kätte vähemaltki midagi
yyratust rahataevast
päevast päeva
kuulan teisi,
et ennast tappa
nad ei näinud vaeva
aga ikka juurde annan neile seda aega
minu omast, mida raiskan
aga äkki nyyd?
Äkki siit?
Äkki uus leht
Paljastab kõike ja räägib edasi
Või jään ma?
Aina sedasi…
-Reijo Roos-
2019
Linnahalli varjus
Ta kadus, ta hajus
Seal Linnahalli varjus
Ta hadus, ta kajus
Istusime sajus
Ta kadus, ta hajus
Oli vastapandamatu
Ta hadus, ta kajus
Olid lilled ja pajud
Ta kadus, ta hajus
Oli tunne nii raju
Ta hadus, ta kajus
Oli roosakas taju
Ta kadund, ta hajund
Olen Linnahalli varjus
Ta hadund, ta kajund
Yksi istun ma sajus
-Reijo Roos-
13.5.19
kolme tärni prohvet
kohvikute topsides on
kivid, lill ja
kohv
seinal ripub pildike
ja laama valge sall
teises nurgas mustrit mängib
pudisenud krohv
lamp on hele aga lina
selle all
on hall
tuleviku peale mõeldes
tellid ühe mehe
paadisilla
loojangu ja
luuleraamatu
olgu ülejäänud elu
õnnelik ja ehe
kuidki mees võib olla
voodis
veidi saamatu
Sanya
Ärge suruge
Kui vihm langes maha
Sel hetkel uinusin
ma ärgata ei taha
laske magada rsk
Andke rahu
ärge suruge
käima mööda teiste
mudaseks tallatud radu
Jätke rahule mu elu
ma ei taha teiega rääkida
ärge kehtestage keeldu
ärge üritage mind lukustada
Iseendasse
mul on oma rada
ma ei vaja te kapsaks loetud kaarti
kui tahan olen paha
aga teiega ikka ei räägi
Sünnimaa kodu ...
Elad kodus kus alati päike,
ees avastus maa sul väike.
Siin õpid kõike mis vaja,
toeks pere ja hubane maja.
Pea sirgud rändad maailma,
et leida sealt paremat eest.
Taipad heast paljust sa ilma,
seal ei vajata võõrast meest.
Mälestus peatub , jääb siia,
möödub vaid aegade kulg.
Kaasa , siit õnnemaa viia,
ei suudaks ka luules - sulg.
Hansi!!!
K k K ...
Ei aeg see võinud uni olla,
päästan luule salmid valla.
Sellest kuidas Eesti rahvas,
muistselt , õnneaegu elas.
Kas ka Kalev koju jõuab,
või ta ikka Soomes veel.
Sepa juures asju ajab,
nüüd ehk tuleb koduteel.
Loodame , mõõk ta vahe,
pühib vaenust riigi pinna.
Tagasi toob aja - ärksa,
kestnud... aastasaja eest.
Sünnid elu isamaale annad,
helge , ootus rõõmust elad.
Et rahus kui lõpul elurada,
vaba, pühal pinnal uinuda.
Hansi!!!
Luuletus ee ...
Siit kantslist , kõneleme maha,
ja luules see , mis meile püha.
Kes kuidas otsustab meis hing,
ta loomevõime maagiline ring.
Siin leides tuge ühiselt sedasi,
arendame ka poeesiat , edasi.
Vaid üks kümne näoga mees,
süsteemi , rikkumas on sees...
Tulijat , kes meile veel tõttab,
väraval ohakas , vastu võtab.
Harv roos,sekka kukub veel,
ta pangas , kuhu röövlid teel.
Lehekülje ehitus , küllalt hea,
kuid turva kontroll leiab vea.
Häkkima - kipub tihti keegi ,
server tugev,ju lohutus seegi.
Vaenlane kindlust omale rajab,
me luule lapsed minema ajab.
Elii .....
jõulud
lumepuistega värvitud puud
valgeks sümboliseerimaks rahu
tähed naeratusega ehtind suud
sädelusega üksildasel kuul -
kelle piiratu valgus ei mahu
muidu aknast kiirena sisse
tulukesena igasse südamesse.
härmatise tolmu maailmale
saputand üleannetu pakane
vilkuva virmalisena silmale
hingeline hinguse hetk vagane
--------------------------
härdavõitu tunne ilusale
mõeldes - elu klaaspind
õrn... sile... tasane...
juliale
julia
kui sa olid siin
me hiilisime pimedas kuuri
ma suudlesin su õhkavaid huuli
sa ütlesid "ma armastan sind"
aga nüüd lendad sa vabalt kui lind
julia
kuhu sa läksid
palun tule siia tagasi
ma luban et ei vaata tagasi
julia, kallis, ma ootan su ära
sest sinuta kadunud on ka see sära
julia
kullakallis julia
annad mulle andeks eks
et murdsin ma kõik kildudeks
sinuta on rohkem kui kurb
tunnen end kui elu orb
.
kell on juba jälle viis
see on sinu süü prokrastinatsioon!
ma omis mõtteis, siin tsükliline luuleekskursioon
mis ma ikka teen kui järgse õlle joon
kell on nüüd viis läbi
kuradi prokrastinatsioon
raisk mul on häbi.
järjekordne kohustustelt diversioon,
olen debiilsuse ikoon
mina kui ainulaadne ohmoonpersoon
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....
koerapulm
ei lähe veel valgeks
ei lähe
taevasel tekil endiselt
tipitud tähed
ja pilvede diivanil pikutab noorenev kuu
minu luuleist
saab valsiviis
kui suudlen sind
mu paljasusest ballikleit
kui embad mind
kas nii vahune ongi me pulmatort
nagu räägib su keha
kas vanemad polegi õpetanud sulle
et koerusi
sünnis ei ole ju teha
ei lähe veel külmaks
ei lähe
meil sülede soojusest ikka veel
rohkem kui vähe
kuni jäätunud aknale koputab kärsitu lind
Sanya