Sõnale luules leiti 45 luuletust (parimad)
Emakeel on au sees
Emakeel on ilus nagu kevad,
mis õitseb luules ja lauludes.
Emakeel on kui päike, mis särab,
särab keelel, särab südamel.
Emakeel on nagu kuningas, tähtsal kohal,
aupaklikult kummardan tema ees.
Emakeel tuksub kui süda rinnus,
mida välja ei saa rebida seest.
miljardeid aastaid Universum
Sind kaua armastanud olen
vahel näib justkui tuhat aastat
me päikses olnud kõrvu koos
ema rahutu pilk meid saadab
üks meil olnud päevas palavas
kui õlipuul Hispaanias jahe vari
üks sinimeri
kõrgusesse kaduv taevas
öös pimedas
kui kinni hoiame üksteise kaelast
miljardeid aastaid universum
justnagu oodanuks
millal Sind suudlen
puudutan luules
koos näeksime augustikuud
ehast värvub kuidas
õhtul aknal valusalt ruut
Kes on jõuluvana päriselt?
Nonii, lapsed, läheb lahti, jah?
coca cola ja lumi ennustab jõule
õues miinuskraadid kah
ning säravad tuled kõigile;
aga mul on teile tõsist juttu
sellest kes on jõuluvana päriselt
olge ettevaatlikud, kui minemas tuttu
sest peate tõde võtma tõsiselt;
Soomes elab kuusemetsa mäes talijumal
kes pärineb saami rahvaluulest
"Joulupukki"ei pesitse küll mujal
aga ta toitub kõikidest rahvastest!;
et teda rahustada
tõid vanemad oma lapsed ise ohvrianniks
muidu hiilib ta päkapikkudega kodudesse sisse
tapab ja pistab teid pintslisse .....
Palju õnne
Palju õnne soovin ma Sulle,
kaunis ja andekas naine,
õnne toob kevadetuul veel,
luues hetke ebamaise,
mis täpselt Sinule loodud,
tuues naeratust huulile juurde,
ei loe, et uus aastaring saabub,
Sa leiad end nüüd minu luules,
olles jäädvustatud tähtede ritta
nii kirjas kui linnuteel,
Sa särad nii läände kui itta
oma iluga eluteel...
- Tarmo Selter -
Igavesti Laps
Nagu isa, kellel jalas lapse kingad,
ei suuremaks ma kasvand, liivakasti äärel,
tasakesi su mudel autot vaatan,
endale teda tahaks, kuid tean, et sa ei annaks,
nii, et häbenedes oma ette mängin sõrmedega,
ehitan liivalossi, mille sa kindlasti lõhud ära, tean,
et ei tule järgi mulle ema, ega ka papa,
kui päev läheb pimedusse, kujutuslikus papp karbis magan,
vahest süüa tahaks,külmast pääseda sooja,
siis jääksin ma vanaks, kes mind vaes last ikka endaga kaasa haaraks,
näitaks maailma, õpetaks kauneima,
oleks sõber, kui pole maandavat laulu leida,
aitaks tellisei .....
Kiidulaul
Mulle
kes ma olen iseenda suurim tunne
suurim tunne ilmas
enda kallim aare
mulle
kes ma olen justkui enda aare
enda südamesse kirjutatud luule
mõtlemata muule
olen iseenda kõige tähtsam luule
Nii nagu teiegi
käin tihti piidlemas
käin tihti luuletuste kodus piidlemas
kui palju vaadatud
kui palju kiidetud
kas on aplaus
kui teised võidavad
ma iial pole nõus
Ma avan õnnelikult pihu
teid sõnadega puistan
üle puistan
ma valimata korda
järjekorda
kuid nuputan
mis teis on nihu
ei vaatagi
te mõtlegi
teid lahkelt uputan
ma enda tõe
ja tolerantsi massi
m .....
Sünnimaa kodu ...
Elad kodus kus alati päike,
ees avastus maa sul väike.
Siin õpid kõike mis vaja,
toeks pere ja hubane maja.
Pea sirgud rändad maailma,
et leida sealt paremat eest.
Taipad heast paljust sa ilma,
seal ei vajata võõrast meest.
Mälestus peatub , jääb siia,
möödub vaid aegade kulg.
Kaasa , siit õnnemaa viia,
ei suudaks ka luules - sulg.
Hansi!!!
Mis edasi tegema peaks, et läheks vaid heaks, kui teaks.
Tegelt ma pole nii negatiivne vaataja
Kuid sinna võin ma ennast vahel saata ka
Sissejuhatus tehtud
Pilt on pestud
Nüüd algab vaatleja vestlus
Tõmban ma nööre
Mängin et olen ma röövel
Lauseid näkku üksteisel lööme
Või minu omasid ajuga sööme
Tunnen ma hetkes seda kõike mida ma mõtlen
On ju kõigile selge mida ma sihin
Kui käes on mul vihik
Kommunikatsioon ja pihil
Või kuidas saab aru üks isik
Olen filosoof
Mida ma vihjan
Ma ei tunne mitte midagi lihtsalt
See on näide et iga sõna mis valin on vä .....
Kaunid luuletused
Kõik luuletajad nii armsad on
ja hella hingega,
kuid hingelähedasem mulle on,
Leelo Tungal.
Ta imearmsad luulered
hinge lähevad
ja süttima lööb lõkkeleek
minu südame peal.
Leelo luules on nii palju sära
nii palju nukrat igatsust.
Kuhu see tal' mahub ära,
küsimus mul number üks?
Ons' loodus kinkinud tal ande
ja kasvatanud kui lillelast?
Miks hing siis vahel on nõnda raske,
see küsimuseks number kaks?
Leelo Tungalt, kui teda kohtaks,
tal' sületäie lilli tooks.
Teda kallistaks ja sügavalt ohkaks, palju ei pärigi,
sest luuletused räägivad
mu lemmiklu .....
Avaral Tuksel [2]
et mu kaaslast ei lükataks kraavi, kuigi nüüd ta juba põgenes, mõistis ohtu mu tõdedel,
tõdes end, kui mu kõnes polnud tühi paljas keelepeks, hetkest hetke selgeks teen,
meetmeks pehme veste seest, leian eriskummalised teed, hinge südame kasvatamiseks,
taeva puhastus tulele tagastamiseks, pühendus neile kõigis mu salmides, Looja poole,
rallides, igas sõnas valmis keeb, hariv meede, taas siin tassin kergelt, kui lendlen,
tõsiduses, õpin tundest, kõnnin luules, tagasi terve mõistuse juurde..Võitmata kedagi,
ei tea küll miks meelelahutust nad minust eeldasid? See pole ju .....
Ka see
Igavene, kaduv kui virvendav silmapete,
lihtsameelne, haudun lihtsa meetme,
kirjad teele, neile, kes hindavad hetke,
heidan ette, siirus südames ainus reegel,
vabaduse poole, kandes tundeid millel koorem,
pelgupaik on remondi ootel, rohked ohked,
enne kui kohale jõudsid oli pool koolend,
ületamas norme, kõnes avar, kõrvetamas tonte,
vastandub luules, karastub julges, muusikast sai..
mu unelm, igat sõda südamest välja lugend,
pead murdes, tean, et hull mees, avameelselt suhtleb,
tabas end ja nuhtles, selgroogu õgvendamas,
aastakümmnetest mis riimid paberile põletavad
ka .....
Luuletus ee ...
Siit kantslist , kõneleme maha,
ja luules see , mis meile püha.
Kes kuidas otsustab meis hing,
ta loomevõime maagiline ring.
Siin leides tuge ühiselt sedasi,
arendame ka poeesiat , edasi.
Vaid üks kümne näoga mees,
süsteemi , rikkumas on sees...
Tulijat , kes meile veel tõttab,
väraval ohakas , vastu võtab.
Harv roos,sekka kukub veel,
ta pangas , kuhu röövlid teel.
Lehekülje ehitus , küllalt hea,
kuid turva kontroll leiab vea.
Häkkima - kipub tihti keegi ,
server tugev,ju lohutus seegi.
Vaenlane kindlust omale rajab,
me luule lapsed minema ajab.
Elii .....
Põrandaaluste isand
Mida taga ma ajan, seda vajan, vaid hinge rahuks,
pinge kaotus, sõnade avar paotus, ei iial ma laostu,
seni kuni süda sees taob mul, pole midagi muud,
mul ju ajada, kui vajaka on iga tund, kus pruukinud,
suud, lapsena murdsin palju luid, nutsin kui ema oli kurb,
ega väga ei mõistnud, mis toimub või millises lõksus,
kõik me oleme, oli tore veel, kuigi kole kõik see,
mille pärast kõik omavahel olid võitlend, teadma
Õppides, vabamalt kõndides, rahu enesega sõlmides,
kui olin veel väike könnike, järel suurtel poistel sörikides,
läksid mööda kõik lööming ideed, ku .....