Sõnale luuletus leiti 438 luuletust
Üks luuletus mul kumiseb peas
Üks luuletus mul kumiseb peas,
ta kumiseb vastu hommikut
ja uni on mul hea,
sulepadi paitab pead.
Peas luuletus kumiseb edasi,
annab märku, et tõusma ma pean.
Ta nagu tiksuv kell on minu sees,
vahest äratab unepealt.
Hea, et valvel olema ei pea,
sest mulle meeldib see kumin peas, siis tunnen end erksa ja elavana, kui luuletus mu peas hakkab kumisema.
Kust tuleb luuletus...?
Kust tuleb luuletus?
Kuhu läheb ta?
Kus elab luuletus?
Kuhu peitub ta?
Kas on rõõmus luuletus?
Kas on kurblik ta?
Millist valu tunneb luuletus?
Kas ta kõikjal ilmapeal?
Luuletus, see elab meis,
peas ja südameis.
Sealt ta tuleb, seal ta on,
elus eneses.
Luuletus
Elan Sinu tunnetes sügaval,
liigun Su hinges
ja istun südame peal.
Olen Su rõõm, kurvastus ja pisarad,
inspiratsiooniallikaks heaks.
Olen Su hääletu kaaslane truu,
vahest haavatav, vahest mure suur.
Siiski rõõm on elada Sinu tunnetes sügaval,
liikuda Su õrnas hinges
ja istuda sooja südame peal.
väikene armastuse luuletus
Ma soovin sinule head ööd
ja sama ajal tahaks olla sinu kaisus
kui õues on täitsa pime siis sa oled
minule valgustus sest sinu
silmad säravad nagu kuu
sinu iseloom on kõige armsam
mitte iial ma ei ütleks
halbu sõnu sulle ja kui sul on
halb tuju siis ma prooviks
teha sulle rõõmsat tuju
Luuletus
Luuletus on
põlemine,
hinge õrna ohe.
Luuletus võib tulla kaua,
ilmuda võib kohe.
Luuletamist pole vaja
ette õpetada...
Hindamise-võrdlemise
ka võiks lõpetada...
Süda räägib - sina vastad,
kuni saabub vaikus -
rahu nagu armastus,
mis sõnadesse
kaikus.
/Mari*Uri/
üks tehisintellekti (roboti) poolt kirjutatud luuletus
Sügis
Sügis tuleb vaikselt, salamisi, Värvib lehed kollaseks ja punaseks. Sügis tuleb tuuliselt ja rõõmsalt, Puhub lehed puudelt alla tantsima.
Sügis tuleb jahedalt ja karget, Toob kaasa vihma, udu ja kaste. Sügis tuleb maitsvalt ja magusalt, Kingib õunu, ploome ja marju.
Sügis tuleb lõhnaliselt ja vürtsikalt, Täidab õhu kaneeli ja ingveriga. Sügis tuleb hubaselt ja soojalt, Kutsub küünla, teki ja raamatu juurde.
Sügis tuleb ilusalt ja eriliselt, Näitab meile looduse imet. Sügis tuleb sõbralikult ja hellalt, Anname talle vastu oma südame.
see luuletus jäta kindlasti lugemata
ma ei küsi Pessoa kombel
miks ma end ära ei tapa
kuigi inimese igavene
patt ja süü samamoodi
aja kohal ripub täna nagu
enne tuhandeid aastaid
kärbes aknast sisse lennanud
toas sumisev
valge maikelluke maja taga
peenral ons nendelt keegi
kunagi küsinud soovi loomiseks
igaveseks kohanemiseks küll tuule
küll kuivusest maa pragunemisega
varju puudumisega kõrvetava
päikese sügisese ligeduse eest
paradiisi otsimise ammu
olen jätnud selja taha
Eedeni aias Aadama ja Eeva eest
hea ja kurja puud
valvama pandud inglid
kuis lugeda olen tahtnud
teie .....
Järjekordne luuletus sinust
Seisan su ees,
süda klopib sees.
Olen ütlemas laused,
mida kahetsen lõpuni.
Väljamõelduid valesid sulle räägin,
neid üle kordan, et usuksid.
Mind tead läbi ja lõhki
nagu kõikvõimalik kõiketeadja.
Oleksid mind nagu lahti lõiganud
ja mu sisemust lugenud.
Mu ebakindlusi pähe õppisid
ja neid likvideerida proovisid.
Mind uskuma jäid
ja jätsid mu sinna.
Vihma hakkas sadama
ja pisarad langesid.
Uskuma jäin,
et mind teadsid.
üks luuletus tuli täna veel
ah kui hea
juuli kuuma päikest
nüüd tilgub otse verre
endal keelama ei pea
sukeldumast aja eest
terveks päevaks sinimerre
mis siis et tead
ei kesta aeg kaua
nõnda heldelt
meel ole hele kerge
hetk kildudeks su käes
ei enam siiski klirise
kui päev vaid loojub
sääsk kus piniseb
Luuletus kallile neiule.2
Oo neiuke mu kallike,
Mu armas karvapallike.
Kas mind sa iial salliksid,
Kui sulle nõnda ütleksin.
Et sind ma tahan kalliks pidada,
Ja elu lõpuni sind armastan.
Või mind sa üldsegi ei taha,
Pole seegi siis ju paha.
Sest ma sinust sissevõetud,
täiesti ma paljaks pöetud.
Ma mõtteis sinust unistan,
Ja sulle nüüd ka tunnistan.
Et sind ma ainult armastan,
Ja sinust aina unistan.
Et sinu poole mind ju tõmbab nii,
Et sinuga ma oleksin kuni elu lõpuni.
Luuletus kallimale.2
Ma mõtlen siin ilmas
Ju neiust vaid ühest.
Kel tahaksin rääkida
Asjast vaid ühest. .....
see pole luuletus, vaid tänu
Lembit!
Ma olen väga tänulik, Sulle, nende imeliste värsside eest. Oled andnud mullegi julgust olla avatum ja helgem. Olgugi, et tajun: oled pidanud välja tulema sellisest mustast august, mille ära talumine ja üle elamine nõuab aastaid.
Su viimane luuletus annab tunnistust sellest, et oled lastekodus oma lapsepõlve ja poisiea pidanud elama. Tean pisut, mida see tähendab.
Su värssidesse võib armuda. Aga ma ei tee seda. Ei luba seda endale. Kui oleksin noorem ja vaba, poleks armumisest ilmselt pääsu. Nüüd aga olen väga rõõmus, et saan Sinuga luuletuste abil kohtuda.
.....
mulle saadetud luuletus
ole õnnistatud hoitud
armsaim tüdrukute seast
kes mul segi kord ajas pea
teiseski ilmas
seesama igatsus
valu karje
hingede üheks
saamise soov
elud kaelakuti koos
on mindki oodatud
mu pärast õhatud
mu värsse suule tõstetud
padja all hoitud
kümneid kordi loetud
mu juukseid Su sõrmedega
hellalt soetud
