Sõnale maa leiti 2631 luuletust

Maa anub taevast

...maa anub taevast, et see vihmapilvi kallaks,
vihmapilvi kallaks ja vihm maad tallaks,
maad tallaks ja muudkui kallaks...

Emake Maa

Emake ja Emake Maa
nad kuuluvad ühte- tervik on nad

Emaksel ja Emaksel Maal-
suur sünd on sees neil mõlemal

Emakest ja Emakest Maad ma jumaldan
ja maani kummarduse teen neil mõlemal

MAA PALVE.

Maa nutab janus.
Karjub vihas.
Nälginud mullad kõrbeks laiuvad.
Maa anub,
Andke talle pisar,
Lootus!
Mis võib saada allikaks.




---Ando-- ..... Loe edasi →

Maa tund

Maa tund on hetk, mil mõtleme:
"Kus elame, kes oleme?
Mida elult tahame
kuhu ajas tõtleme?"

See on hetk, kus kahtleme:
"On kõik õige, mida teeme?
Kas elame ainult hetkes veel,
mõtlemata kaugele?"

Meie eluead väikesed
on vaid hetked hetkedes
maa pikkades aastates,
kuid suured mõjudes.

Me oleme erinevad,
kuid maa on meil üks,
prooviks hoidagi seda
meie laste tulevikuks.

- Tarmo Selter -

Laostunud maa

Männimets-
ja taamal kuused.
Käib külm tuuleõhk
üle laostunud maa.

Siin ristid, seal kalmud,
jalge all külmunud maa.
Veri tardumas soontes,
edasi minna ei saa.

Surm tuleb ja võtab
ei armu ta tea-
kuid headus see võidab
on kindel see, tea.

Meie maa kured ...

Kaugele kodumaa taevas lahkuvad kured,
kaasa hüüavad siit oma sünnimaalt pered.
Rännul võõrsile , ületavad maad ja mered,
lõunamaa rannal lõpevad külmade mured.

Uhked pesad neid meenutama, jäid maha,
tagasi kevad kutsub linde , kodu piiri taha.
Usinad tööl, rohkelt materjali nad vajavad,
pojad siia juurde, uusi kodu - pesi rajavad.

Hansi!!!

Vaba meie maa ...

Püha isamaa kaunis sa tema poole kummarda,
ta ilu silm ei hoomata suuda, süda õnne taluda.
Kuis armastad maad , laineid rannal vahuseid,
vaba jälle Eesti rahvas , elanud siin - sajandeid.

Käi läbi võõrad riigid, rajad saad järgi mõtelda,
kas leiad koha ilma peal, kus hing võib õitseda.
Lähim meile , hälli hoidnud , armas sünnimaa,
ema keeles rahvas laulab tänu sulle kodumaa.

Hansi!!!

Maa on minu kodu

Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.

Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.

Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m ..... Loe edasi →

Ei tohi uinuda see kaunis maa

Ei tohi uinuda see kaunis maa,
ega alla anda sõjale.
Ei ole ükskõik, mis me lastest saab,
keda kodumaa kasvatanud ülesse.

Auga kaitsta tuleb igat maajuppi,
vaenlasele ei jalatäitki maad.
Ei saa võõra raevu sisse lasta südamesse,
oma piire igaüks tundma peab.

Kodumaa on üks ja ainus,
kus su juured on sügavalt maas.
Selle kodumaa eest seisad kindlalt kui kalju,
ja kui vaja, siis elugi kodumaa eest andma pead.

Heikki Mustonen - Routainen maa

Sain kaksteist aastat vanaks
Isa põletas puuveduri
Saunaahjus tuhastati

Pisarateks polnud aega
Isa ütles: "võta seda nagu mees"

Ja isegi kui juured ei ulatu põhja
Nad jäävad sellesse külmunud maasse kinni
Ja keegi ​​ei kontrolli mind
Omakeskis pead lüües vastu kivi halli

Vend tuli sõjaväest
Varese jäänused kojutuleku kingituseks
Aed liiga madal
Ei saanud risti kirja
Isa näitas oma
Ema ei saa alati hakkama
Mõnikord on nädalaid vaikne
Arstid lihtsalt räägivad
Ta teeb seda meelega
Tädi viis ta haiglasse

Ja isegi kui juured ei ulatu põhja
Nad jä ..... Loe edasi →

Lapsepõlve maa

Läevad mööda aastad linnutiivul
nagu põgeneksid kuhugi.
Kui peatuks aeg ja seisatuks veel viivuks,
mind lapsepõlve maale jälle viiks.

Ah võta mind sa kaasa lapsepõlve maale,
ma sinna tahaks minna ja seal me kokku saame.
Ah võta mind sa kaasa unistuste maale,
ma sinna tahaks jõuda, kord seal me kokku saame.

Rohi rohelisem oli siis veel
ja jões voolas selge allikas.
Hobu sõitis tolmavatel teedel
ja linnulaulust helises seal laas.

Kuidas saaksin tagasi kord minna
kui suletud on minevikku tee?
Vaid mälestustes vahel jõuan sinna,
nii armsad on minule nüüd need ..... Loe edasi →

Lapsepõlve maa

Maa ja taeva vahel kõikudes

Suverõõme täis on süli
ei märganud, kui sügis tuli.
Unes sadas valge lumi,
sadas ööst hommikuni.

Hingel tunne on nii hea....
tunne teine on südame peal.
Las elan hetki pilvedes,
maa ja taeva vahel kõikudes.

Vahest nii on olla ja mõelda hea,
kuid kaotada ei tohi pead,
ta õlgade vahele ikka
jääma peab.

See maa, see rahvas, see keel

See maa, see rahvas, see keel
on need mul kuulub mu meel.
Sel maal on elanud mu vanemad
ja vanavanavanavanemad.

See maa mu Eesti maa,
mulle kõige armsam ta.
Mu süda ju kuulub alati sulle,
Ei seda saa võtta keegi ju mult.

rahu maa peal

rahu maa peal
ja inimestest hea meel
kui kaugel jälle kõik see
vist igavesti aega
tulema jääbki see

Põrgu maa peal

Pole olemas päikesetõusu
ilma selle valguseta
ja lind oma noote ei lausu
ilma maikuu roheluseta;

kõik mis veel tuhast õuseb
pärast tuld ja tõrva
mille põrgut kahur uuesti laseb
varjujale tungib surm kõrva;

see rahvas suleb oma silmad
ning endiselt ei kao see kuni
muutuvad vaenlase sõnad, mis külmad
siis ehk lõppeb ka sitt uni;

kuntslik põrgu maa peal
on hullem, kui mis all ootab
sõjal pole vahet kurjal ja heal
kui oma keerisesse kõiki võtab;

isegi surm on süütum, kui kurjus
mis loomulik inimese hinges
ja kui mõni koosolek jälle nurjus
on suhe ikka ..... Loe edasi →

Taevas ja maa

Punetab taevas ja punetab maa
Punetab helk nelgiõie peal
Oh, kuis tahaks värvida taevast ja maad-
Sinist anda taeval, musta anda maal
Nelgid valged las jäävad-
Las jäävad nad...

Vintsutatud maa

Vintsutatud maal
Sitkeks oleme saand
Nagu tammepuud
Nii tugevad ja sitked
Juurtpidi mullases maas

Me tugevad kui kivised rahnud
Ükski tuul ei muuda meelt
Sinimeri,mis lainetel tuksub
Kõik see,on meiega veel!

Ei hingest saa kaotada usku,
kui laiali on pillutud ilm
Me hoiame ikka kokku
Hoiame seda,mis on!
Enam ei kokku-,ei lahku
Aeg rööpast meid välja ei vii!

MAA

1

Maa, sina armas ja soe madala karvaga loom tähtede tigedas karjas. Ja meie?

Kas kirbud su kasukas?

2

Ei leivamure ole õilis mure.

Aeg leiba saada mureta ja muretseda tähtede pärast.

3

Järv - tare taga, meri - väravas ja ümber nurga - ookean. Rand tuuline, lainete loopida. Atlandi udud ja kirde käredad koidud su pea kohal,

klirinal ristuvad mõõgad - mu kodumaa.