Sõnale maa leiti 3194 luuletust
Valge tuvi
Valge tuvi tiibu laotab
ebakindla taeva all
Allpool pilvi maailm laotub
pillapallakil on ilm
Eestimaad nüüd aita kaitsta
meie valge Rahulind!
Tule taevas appi, aita!
Rahutu on maailm!
Valge tuvi tiibu laotab
ebakindla taeva all
Allpool pilvi maake ägab
Laota tiivad!
Palun Sind!
Nägin taevast kukkumas alla
Nägin taevast kukkumas alla
Lund muudkui kallas ja kallas
Piiri vahel polnudki
Nagu poleks meid olnudki
Lihtsalt kerge oli olla
Maa-ja taevapiir olid valla
Õndsustunne südant haaras
Hingest uhutud said vaevad
Lund muudkui kallas ja kallas
Valge lumekate
Lumi tahtis tulla maha
katta valgeks musta maad
Lumekatte alla matta
muredest ja vaevadest
räsitud maa,
et võiks jõuluaeg'gi olla
helgem,valgem säravam
Musta maad,kui poleks näha,
valge lumekatte all
Siis ju võibki rõõmustada Süda,
mis sul nõnda lähedal!
Maal on minu koduke
Maal on minu koduke
ammu maha jäetud see
Noorena ja huljana
tulin linna elama
Elu kiire,lõbus oli
südames mul leekis tuli
Linna ellu ära armusin
kärarikast elu nautisin
Aastad läinud siia-sinna
hing nüüd ihkab koju minna
Maal mu armas koduke
aknas paistab tuluke
Aknas paistab tuluke
kuis hing ihkab tema järele
Süda rinnus taob mul nii,
kas jõuan armsa koduni?
Imede ootuses
Nina eest veerevad päevad
öödki on lühemad
Maa ja taevas on vaevas
kuskil täht on vilkumas
Sügispimeduses ammugi olen
sügis pilkane on ees
Taevane isa,kus oled?
Näita mul väljapääsu teed!
Kerge ei ole ju olla
alustada lõputut teed
Pole enam kellele loota
ime on pääsemise tee
Kodu kontor
Tursunud silmadel kaifin
poolunes veedetud ööd
ülemus kärsitult skaibib
miks lõõskan ei ole veel tööl
Minu diivan mu kontoritool
elutoas töökoha reeglid
tõusen püsti ja olengi tööl
ümber istuvad kallid kolleegid
Öisest olengust targu ei vaiki
julgeb teha siis tunnistab mees
Juhan Liiv mulle kesköösel skaipis
et üks helin on rinnas tal sees
Poolunes ent peaaegu kaine
mu kõrvades kõlas ballaad
üle aegade igatsus paine
tahtis lilli ja isade maad
Miski uinunud laulikut rõhus
raskeks koormaks on rinna peal haud
Ei saa puhata õndsuses rahus
kui ee .....
Lootuste laegas
Pea kuklas,
vaatlen tähitut taevast.
Päikegi tiirutab
teisel pool maakera.
Vähe paistab siit
maapealsest kosmoselaevast -
nii kord aheneb süda,
kord silmatera.
Lapsena vaagisin,
kumb tähtsam on,
hingest silmad või elune süda.
Nüüd tean -
vist oleneb ilmadest.
Mõlemad täitmas on
piiritut lootuselaegast...
Koitudest ehani.
Näen seda
sinugi silmadest,
tunnetan südamest.
/Mari*Uri/
Need päikesega hommikud
Need päikesega hommikud su süles,
kui ajasid mind vastu koitu üles...
Need kastepiisapärlitega kõrred,
need linnulaulu kandvad oksaõrred...
Need vaikusega vürtsitatud toad,
kus omaette olemise load...
Need ämblikniidipeened suhtevõrgud,
kus tiibadeta kõige kohal kõrgud...
Need avatud ja lukkudeta uksed,
otsaesistele varje loovad juuksed...
Need metsatukka peitu viivad rajad,
need küsimused: kas mind ikka vajad...
Need viljapõllul kummarduvad pead,
alleede hämariku pimeduses read...
Need kohtumiste oodatuimad teod
ja lahkumiste hetke sõlmis peod...
Need pà .....
Õnneaegu kevades ...
Lilleväljad imelised neis ilu , värviküllust - õrna,
kaunist hetke meile loomas , ärkav kevadine maa.
Noorte õielehtede aroomis metsateele jõuan maa,
hinge vallutab siin loodus , tunned end ta osana.
Oksad kergelt lehvitavad , sulle vabaduse tuules,
naeratab päikesele vastu õitest valge toomepuu.
Laululinnud , metsa alla päevasoe tõi - maikuu,
kukub kägu uut sul lootust , õnneaegu kevades.
Hansi!!!
Lenda
Lenda, vaba lind.
Lenda lõunamaa poole.
Lenda, kui käsib su hing
su loodud pesa võib jääda mu hoolde.
Lenda, mu värvuline.
Siruta tiibu vabade maal.
Lenda, mu imeline.
Ma üksigi talvega hakkama saan.
Lenda, mu tiivuline
ma sind kauem külmas hoida ei saa.
Lenda, mu imeline.
Kui sulab maa, veel näeme ehk taas.
Lenda, mu lind
ära kauem mind oota.
Lenda silmapiirini
ja ära tagasi vaata.
Lenda kaugele ja lenda kiirelt
sulle miskit pakkuda mul enam pole.
Ma sulle järgi vaatan, üks nukker käeviibe
ja ära sa lennanud oled.
Tegus päev ...
Tõusev hommik tähetarkust varjab,
päev valgeks muudab pilkast ööd.
Vaid koidutäht jätkamas on tööd,
kuni päike õrnad uduloorid korjab.
Nüüd pimedusest järel varjud puul,
seesama tume Maa mis jätab Kuul.
Kauni päeva kodumaa võtab vastu,
end valmis sea , reipalt kaasa - astu.
Hansi!!!