Sõnale maailm leiti 1073 luuletust
Lootust lootusetusse ...
Tulime kui maailm oli veel pime,
karmi Põhjala rüppe - sellal.
Väikerahvana õnneks - kestsime,
orjusest vabal nüüd isade maal.
Lihtrahvas , kes saanud - priiks,
pisut haridust ja valmis plaan.
Riigijuhtimises olla neil sobiks,
üle tormas meist mässu orkaan.
Nullis ida riik , vabadus võidud,
korda läks , kommunistide võim.
Rahva eliit , vangi piina viidud,
järelkajas neil osaks , vaid sõim.
Väike - riigis juhte nüüd palju,
rahva õnnele , plaanid kas neil.
Veel töörahvas püsib, kui kalju,
jaksab kukrud - täita ka teil.
Aastaid rahvas kes olnud vaev .....
Ma ei taha seda valu!
Hoia mind,
palun!
Kaitse mind maailma eest,
ainult korragi,
tõmba mind välja
sest' põhjatust veest.
Või siiski.
Lase mul uppuda,
pisarate merre.
Ma ei karda
enam.
Ma tean, mis on tõeline,
ma kuulen,
ta hüüab,
Mu enese Saatan.
Ta elab mu peas,
ajusopis,
naerab.
Armastuse ime
Üks armastus tuleb... ja möödub.
Liigagi lähedalt.
Jätab su meelde ja hinge
lootuse vähemalt.
Teine armastus tuleb... ja mõjub,
paneb soonedki tuikama.
Pöörab maailma õigetpidi,
aga süda jääb huikama.
Kolmas armastus tuleb - ja jääb.
Kuni asi või olu muutub.
Samastub öö ja päev...
Tema su elujoont puutub.
Neljas armastus tuleb - ja on,
olgu valgus või pime.
Tema vabalt võib tulla ja minna...
See armastus
ongi ime.
/Mari*Uri/
Murran vabaks
Nuga paremal puusal, kaelas aventuriin
tulen jälle su juurde, juustes lõhn viirukist.
Võtan randmelt mookaiidi, surun su pihku
ja ütlen, et enam me eales ei kohtu.
"Sinu valik, tead - nõiad lähevad tuleriidale,
mina ei lähe," ohkan, toetun uksepiidale.
"Ma oleksin võinud sind armastada, mees."
Sa väldid mu pilku, põrandat vaadates.
"Täna keskööl ma lahkun hirvena siit,
anna andeks, et üldse me teed ristusid."
Sa ei vasta, ma pöördun, kuid kuulen siis,
kuidas sositad, et sa ei unusta mind.
Seisatan hetkeks, tean me enam ei näe
ja .....
miks?
inimesed ei mõista
et võttes endalt elu
mõjutad sa ka teise elu
ja olles nii kummaliselt ükskõikne
tähendab
et sa oled liiga enesekeskne
sina ja maailm
kuid ennäe
maailm ei lõppenud koos sinuga
seega... tule aga julgelt tagasi
lihtsalt igaks juhuks
sa olid ju tegelikult päris tore
maailm siiski
on nüüd kannatamatult teistsugune
Võltsing
Sa ei usuks oma silmi,
kui sa näeksid,
mis siin juhtub ilmsi.
Kui sa teaksid,
mis toimub.
Kui sa tunneksid
nende võimu.
Kui sa kuuluksid
nende hõimu.
Kui sul puudub usk,
südametunnistus on must.
Siis kuhu sa edasi liiguksid,
kui väljapääs puuduks?
Keda sa usaldaksid,
kui kõik on võltsid sootuks?
Nii üksinda
Nii üksinda me kulgeme siin tühjas maailmas,
lehed puudelt on kadunud ja ainus tõeline läks.
Olen loobunud endale valesid maalimast,
sest valus tõde on parem, kui enesepeks.
Teeb silmadki kaunimaks neist voolav vesi,
siis ma unustan ära sinu käed minu pihal.
Saan ju aru, et enam edasi kahekesi
minna ei saa, meid vaid kannustab iha.
Selle öö jätan tühjalt varjudesse lebama,
et enam ei meenutaks pimedus sind.
katan valusad haavad omaenese kehaga,
mis ükskõiksusega minu südame lõid.
Siis kulgengi selles tühjas maailmas üksi,
vaatan üksinda päikesetõusu ja eh .....
Säravkollane
Genereerime rõõmu palun
säravkollaseks päikesepalliks.
Nii palju, kui süda vaid tajub,
et maailm ei muutuks halliks.
Genereerime armastust palun
kuue südamega kaardiks,
et ka hetkedel, kui meil on valus
selle pakist tõmmata saaksid.
Genereerime ausust palun
helesiniseks taevalaeks,
et valesse keegi ei vajuks,
et meid saadaks alati naer.
Kaotatud
Tuul sasib puude lehti,
kaotatud maailmas.
Jahe tuul puhub aknast sisse,
Aga ta ei tunne seda.
Ta viibib kuskil eemal
Iga päevaga aina kaugemal.
Kaugemal reaalsesest ja oma armastatust,
Kaugemal valust.
Keeris tormid ja kreemi koogid
Kaunid lilled ning närbunud inimesed.
Nii üksikud ja eksinud,
Kuid nad ju ei hooligi.
Kõik on siin
Veel üks õhtu täis ööbikuid,
keda sina laulmas ei kuule.
Sest sa kulged kusagil mujal
ees mu aega või taga ei tea.
Need sumedad suveõhtud
saavad su karedat naeru täis
värskelt sadanud vihmaga
jätad maha moondunud aja.
Meist peavad saama need
keda usuti vallutama õhtuid
üksteise kaisus ja maailma
mis loodigi meile kahele, tea.
Haavad me hinges raviti, kui
leidsime end teineteisest üles.
Keegi enam ei saa lõhkuda
nii nagu meid lõhuti kaheks.
Tule, sest ainus kes hoolib
peidab end sinu silmades.
Lähme ja võtame taeva alla,
et te näeksite - kà .....
Kõrgemale
Iga trepi aste mind lähevale viib, Just kui linnu tiib mind kõrgele viib
Üks samm lähemale taevale.
Kus heidan pilgu maailmale.
Nii üksik siin üleval kõik näib.
Kui mina mööda taevast käin.
Igat väikest pea nupp vaatan.
Et leida see kuri saatan.
Ta mu südame murdis.
Kuid sellest teile ei kurtnud.
Te poleks hoolinud
Te temast ju ei hoolinud.
Ära karda
Ära karda, et ma enam ei tule-
oota, küll näed, ma olen teel.
Olen sinuga, kui silmad suled,
kui ei ole, sulge kord veel.
Ära karda, et lahkumine on lõpp-
oota, uus algus saabub su juurde.
See, mis edasi viib on kui eluteetrepp,
mis viib sind maailma suurde.
Ära karda, et ei kohtu me iial-
oota, sa varsti mind näed.
Sa oled mu südames, sa kuuludki siia,
tule ja hoia, ning põimi me käed.
Süda mu rinnus
Süda mu rinnus kui külmunud lill
sõdadest räsitud väsinud maailm,
ühiskonna identsed sammud
on meid hävitanud juba ammu.
Tume ja kartustäratav öö
su siit ringist välja lööb.
Jalgeall olev kivine maapind
näitab, et siiski, sul on veel hing.
Sa end kaitse, tee, mis vaja,
sest meie inimhingedena
alustasime seda sõda inimkonna
ja Maa vahel.
Sügisnukrus
Ma suudlen su teravaid okkaid ja närbunud õisi.
Vihmapisarad pühin su kuivanud lehtede pealt.
Oleks mustavad silmad ja ta piiritu võim siin.
Talle kingiksin tagasi varemed, et ta siis teaks.
Minust saanud on jälle mu mustade ihade ori.
Südant mul kõrvetab tuline hukutav leek.
Jälg enesekindlusest vaid külm, üksik vari.
Ta silmade tuligi enam ei näita mul teed.
On kuivanud rooside õied mu akende all.
Okkad mu hinges ja nukrus on südames.
Verised kriimud mu kätel ja põrandal.
Mitte keegi ei hooli, et nutan ja igatsen.
Kui seegi päev tühjalt taas veerenud öösse. .....
Maailmameri
Ma olen siin olnud,
olen siin käinud -
olen neid tuhandeid
kordasid näinud...
Maailmameredel uppuvad
laevad
ei ole küll enam
mu valud ja vaevad!
Kust leida elu, mis
pakuks ka uut?
Loteriivõitude vahele
suurt
sügavat rahuldust
pakkuvat retke -
aega, mis pühitseks
ainsamat hetke...
/Mari*Uri/
Tahaksin rääkida
Ma tahaksin rääkida lugu,
et kuidas kõik alguse sai,
et kuidas sa tulid ja mulle
korraga selgemaks sai,
et maailm ei olegi väike -
kuid tee ei olegi lai...
Et tunded on tunded ja neile
rajaneb sepik ja sai
ja mõte ja meeled ja mälu
ja kohati kohatu kolu,
sünnid ja sunnid ja seadus,
kõik väärtuslik
elu ja olu.
/Mari*Uri/
Näivusepilv
Kas see on vale,
kui ma väikeseid
peale sunnitud ateiste
täis majas laulan nõiasõnu
ja nad vaatavad mind
nagu ilmatust.
Suured säravad silmad
täis potensiaali saada
maailmaparandajaks
või sarimõrvariks.
On lummav vaadata
kuidas piirid langevad
ja muutuvad
täiuslikuks kaoseks
ja hinged ehivad end
sõnatolmuga, peites
vana maailma varje
varvaste ja sinisilmsuse
vahel ning ei püüagi
taastada võimu,
nagu see ükskord langes.
Väävlihingusest
ja porist määrdund,
sõitlemas ikka veel,
aga iial, iial enam
ei kordu see valelik
maailmakord .....