Sõnale maalid leiti 17 luuletust
Kohvikus haigutab vaikus
Kohvikus haigutab vaikus
laual küünal virvendab.
Üksi siin, limpsin šampust
ettekandja mind teenendab.
Külma jäätist toodi lauda
siirupi ja kollase marjaga.
Mina üksi, üksik mari,
taldrikuveerele tõstan ta.
Tellin ühe kohvi ka,
kange, valge koorega.
Tasa silmitsen maalinguid seinal-
Kaunid ratsahobused, kuldsadulad seljas.
Tasane muusika, hea kuulata, mõtelda,
elu üle järgi mõtelda.
Mina kohvikus üksinda,
ettekandja mind teenendab.
Võimalikkus
ta oli vana hing
kes õpetas mind unistama kõrgemalt
ja pühkis tolmu ära nendelt unistustelt
millest unistasin teismeeas
justkui nagu ma saaksin olla keegi
samas ka mitte keegi
et see võimaluse kaart on lahti tehtud
ja tantsiskledes
oma mängleva kergusega
võin ma sellele kaardile maalida kõik oma ilusamaid
ning pastelseimad soovid
iseendale
ise iseendale
et minu maailm on täpselt nii suur ja lai
kui ma seda suudan ette kujutada
ja et iga täht väärib püüdmist
isegi kui see on vaid üks hommikukohv 19.sajandi rõdul
on sellel hõngus, mis võib kesta kogu elu
Uuel aastal
Uuel aastal meeles pea
kõike, mida vana tõi,
nõnda ette juba tead,
mida vältida Sa võid.
Uusi võimalusi luues
oma ellu, maailma,
aasta lõpus jälle tuleb
läinud aastat maalida.
Ära unusta, mis oli,
jäta minevikku vaid
hetki, mis Su juurde tulid,
halbu või siis päikest täis.
- Tarmo Selter -
2022
Alice In Chains - Brother
Külmunud kohas, kus peidan
Ma ei karda oma taevast maalida
Mõnega, kes ütleb, et olen hull
Vend, proovi ja looda leida
Sa olid alati nii kaugel
Ma tean seda valu
Nii et ära põgene
Nagu Sa varem tegid
Roosid valges vaasis
Okkad veristatud lehted kõrval
Need kukuvad
Sest mu käsi tõmbab neid kõigest jõust
Sa olid alati nii kaugel
Ma tean seda valu
Ja ma ei jookse enam ära
Nagu ma varem tegin
Kodus pildid karbis
Koltuvad ja rohelised hallitusega
Ma näen vaevu Sinu nägu
Huvitav, kuidas see värv maitseb
Sa olid alati nii kaugel
Ma tean teed
Nii et ära .....
Minust ei saanud
Minust ei saanud kunstnikku
kogu maailma galeriid
olid võltsinguid täis riputatud
enne kui ma originaalid
maalida jõudsin
Minust ei saanud kirjanikku
kõik minu autentsed mõtted
olid juba enne nende sündi
ära varastatud
ja raamatuiks köidetud
Minust ei saanud muusikut
sest mu ema käis loomaaias
ja elevant astus otse mu kõrvale
mis tost et seitsmekümnekaheksandal
polnud Tallinnas elevante
Minust ei saanud inimest
kuna absoluutselt kõikidele
vastavasisulistele ettepanekutele
vastasin ma alati
Eks näis Eks näis
INTERVJUU
Oi, kuidas ma kadestan Mägiste Marti! Sealt ta tuleb, õõtsudes oma agregaadil. Künnab, külvab ja kogub saagi ja ei leidu maamunal säärast lolli, kes söandaks väita, et see töö pole tarvilik. Ena, nüüd astub ta masinalt, proovib pihuga mulda — teretab seda kättpidi. Ta on tolmune ja kuldne ja tore - see maa isand, põldude kuningas, päikese sinasõber.
Juba viskavad puud pikki siniseid varje üle vanade ja värskete vagude. Tänaseks aitab! Viivita veel väheke, läheme koos, palub päike. Aga kodukotus kutsub ja korsten kiirustab: „Leem valmis, liha laguneb!", maalid .....
MUST MADONNA
Kui maalidel ma vaatlen malbeid Maarjaid,
siis meenub naine, ümberringi mäed,
kel vastu õlgu, tõmmusid ja kaarjaid,
kaks last on surund kallistades käed.
Üks, naeratav ja särav nagu päike,
näeb kõrgel, valgusallikate seas
maailmu ühendavaid sammaskäike
harmooniliselt avarduvas reas.
Ent kuristiku põhjatusse öhe
teist venda kisub kurjait-kirglik ihk
ning üle sakilise kaljulõhe
kui haaramiseks sirutub ta pihk.
Oo must madonna! nagu sina, süles
kaht kallist last ma hellitan ja tean,
et ühega kord vabalt minnes üles,
maas teisega ma purunema pean!
Valguse võimendamine ergutatud kiirguse abil
Võib laserikiir niidist
Veel peenem olla tead
Ning galliumarseniidist
Sa maalid roosaks sead
Ja laboris on pime
Sööd infrapunast lund
Ja pole mingi ime
Kui tulnud on su tund
Ja sead end minekule
Nüüd seavad nad või näis
siis korda aje tule
Ning ta on kiirgust täis
Jah korda oma tahet
Nad saadavadki veel
Pead üleval me pahet
Siin pargis siin alleel
Milleks?
Milleks ?
1) Milleks vahel elus on just nii,
Et aeg süngeid pettumisi rutuga vii,
Miks lihtne lausuda neid ilusaid sõnu,
Millel kadumas tulevikus oma võlu.
2) Milleks vaja luua need illusjoonid,
Ja samas varsti lõhkuda emotsioone
Kui valida oleksid võinud teise elutee
Mis oleks viinud sind üle raudtee
3) Milleks vahel kaoks aeg tundmatusse,
Millega lõhutakse endi ees klaase,
Ning üksindust puistata nii südametesse,
.....
elu
kulgeme koos kaaskulgeja tuules
maalides maale elu ise on lōuend
värvideks teod mida valime luues
pritsmed me tegudest mōned armid jäänd juurde
maalid kōik kirjud sest värve on palju
mōned mis head ja neidki mis halbu
sulavad üheks kui jääpurikad suves
lōuend saab valmis ja siis süttivad tuled
Peita end öösse...
Peita end öösse.. Seal varjatult seigelda
Kiigata sisse ja tundega heidelda
Vaadata valgust ja varjude vihiku
Korjata tähti ja kuud endal pihku
Peita end ööse.. Nii pikka ja pimedat
Leida ja otsida teid künklike.. Siledaid
Aimata varjudes peidetud kuma
Läita ja täita endasse koidu puna
Peita end öösse…täis tähtede sadu
Aimata ette käidud käimata radu
Rännata ülal ja all mere piiri
Püüda endasse kuult langevaid kiiri
Peita end öösse.. Täis saladust.. imet
Kohtuda haldjaga näha ta ilmet
Küsida nõu Kust teedpidi minna
Astuda enda .....
Pildi taga
Kuigi palju asju tean –
kõike ikkagi ei näe…
Väga vähest meeles pean,
alles hoides eluväe.
Lõuendile kõik ei mahu,
osa jääbki pildi taha…
Ette võtan riidetahu,
millelt värvid kulund maha:
maalides ja meisterdades
täpselt nõndapalju teen,
kui on tarkust antud hetkes…
Kõige muu loob pintsel peen.
Kaotsi kunagi ei läe
värvid, mis paletti sean –
kuid kõike ikkagi ei näe,
kuigi palju asju tean…
/Mari*Uri/
Kirsipuude all
Sa maalid sammu
Puhta valge sammu esimeses lumes
Kesk kirsipuude rada hommikuses tunnis
Ma tunnen – su lähedus
Okastes teel kui klaasikild tuules
Kõndigem! Peagi kaob valugi, kuuled!
Terav sõna
Ma jään seisma, sina kaod
Lähed, kuhu ma ei järgne – sa ju tead
Aeg ei oota
Sulab kevad, valgelehelised õied
Sepistavad uue raja, puhta valge raja
Kõnnin taas – ja mitte üksi
Ent kui oks, üks kirsi õides oks mind embab
Langeb pisar – ainus, mis veel elab
– ent sina, sa ei tea...
Vaade minevikku
Minevik,elus möödunud ajastu,
see kuskil ei kajastu.
Hinges avanevad mälestuste kraanid,
kaugeid hetki aitab süvendada alles jäänud maalid.
Pilk tagasi eelmisesse ellu,
meenutad vaarvanemate sõnu hellu.
Pisar vaikselt silma nurka poeb,
need armsad hetked,minu jaoks palju loeb.
Süda,just see mis kogub hetki,
elus olnud radasid,piltilusaid retki.
Kõik tunded,meened mu peas,
nad on järjest,kõik kenasti seal reas.
Marko Vaima
