Sõnale maapind leiti 21 luuletust

purutee

ei tulnud seda
mis kaua mõtlesin
see tuli hoopis
hetkega mis jäi
kes minu pihta
helilaineid loopis
maada-mööda enam
pinda
ei käi

orgastilises
selverite sajus
kohtab aiva
sügavkülmi mannekeene
mitte miski suhu
võetav ei näi
ma ei seedi
vorstikange
ei pelmeene

korra ennustati
kohvipaksu pealt
- kuid enne julmalt
kannupressi suru! -
tulevik see tuleb
rida-realt
aga sorry
kust sai siia
see teepuru

ei tulnud seda
mis kaua mõtlesin
see tuli hoopis hetkega
mis jäi
aga tollest
mis on mulle kõige-
kõige
ma ütelda ei tihka
ega täi



Sanya

Ühel udusel sügishommikul

Ühel udusel sügishommikul miski mind tuules hüüdis.
Keegi õrnalt mind huultele suudles, käest kinni haatara püüdis.
Ta tõstis mu maapinnalt, hellalt udus kandis.
Lummava lauluga mulle oma armastuse andis.
Siia ma jään, ma jõudsin koju. Siia ma jään.
Tihe udu endasse mind mässis.

Puuoksal laulab väike lind

Puuoksal laulab väike lind
Lume alt tuleb välja maapind
Mul on rõõmus meel,
Sest jalgrattaga sõita saan teel

Koolis algab viimane veerand
See on päris karm
Aga kool lõppeb varsti
Seepärast on mul tuju hea.

Kadunud on valge lumi

Alles see pehme, valge lumi oli,
mis sadas õhtust hommikuni.
Nüüd on maapind jälle must,
kadunud on rõõm ja lust.

Puud on kaotanud lumemütsid,
teedel vulisevad veed.
Lume alt välja on ilmunud muruplatsid,
kus kevadeti rõõmus elu keeb.

Peitu pugenud on valged pilvetupsud,
ööd ei valgusta hele kuu,
ega paista sisse koduaknast-,
kõikjal pimedus, uhhuu...

Suislepa Veski kohvik

Majesteetlik! Uus ja hele vammus,
kõvakaap- see uhkus kutsub kaema.
Mehe selget mõistust, käte rammu
kulus palju, palju nähtud vaeva.

Maapind sajandite koormast võngub...
Võrsub endistviisi põllul rukis...
Põue talletunud muistset hõngu
kandub veskikivilt tuule kukil.

Aastatega muutund kest ja sisu,
kindlalt sammub uuenduste poole.
Õdus õhkkond heietama kisub,
aromaatne kohv lööb punkti loole...

Välja serval valvab võimas tante...
Möödakäija adub aja sõudu.
Meistri nimi ürikusse kandke!
Tiibadesse tuult ja lennujõudu!

Jäämehe armastus

Mu jäämehe süda on purunud
kohati sulanud pärliteks punasteks
kohati kildudes katmas maapinda
juhtus kui olin ta surunud
taas enese kallisse rinda

Süda oli suurem kui enne
enam ei mahtunud
hetk varem olin kogenud õnne
hetkeks olin tundnud sind
mul südant polnd- piisavalt külmunud jahtunud

Südametu ma jäämees nüüd olen
teistele lõpmata kuri- sul lahke
naeratan isegi jäämehe naeratust
õhtuti aknaaluseks tulen
no vahtige naabrid- mu tundmusi nähke

Siis aga polnud südant ei sind mu jäämehe naine
kõik oli kevade tulvades sulanud
kõik oli talvistes t ..... Loe edasi →

Lein

Võõrale võhik
Omale enda
Nüüd on aeg tast lahti lasta
Las ta läheb ja lendab
Kus maapind on põlev
Ja taevas on kerge
Siit minnes ainult temale
Sihtkoht on selge

Vaba Ukraina

Igaljuhul hoian Ukraina lippu ma
südame all kõrges
Elan kaasa selle rahva murega
palvetan hommikuvalges
ja öös mustas-pimedas

Küll varsti saabub vabaduse tund
ja taas ärkab maa ellu
Ja rasked kirsad,
mis võõrast maapinda tallanud on
vajuvad sohu,et seal vajuda kängu

Kindel meel ja kindel tahe
usk endasse
paisutavad rinna suureks
rajades teed - Vabadusele
Võit tasakesi hiilib
Ukraina pinnale

Jumalate hämaras

1
Tühjuvas pargis ringi
ma tummalt astun kui vang.
Üle mu mahajäet pingi
lõppemas lehelang.

Kõrgel kõdunend oksis
pimeneb udularv.
Kus äsja veel kuldnokk toksis,
kraaksumas rongaparv.

Pöökpuis, mis ristena reatund,
aimub kui surnuaed,
milles ju jäädavaks peatund
aja vinguvad saed.

Kuhu ka iial vaatan,
muutuste vaibub käik.
Mind aga piinab saatan,
silmis naeruläik.

Kinni peagi mu pingi
raputab tuisusõel,
kuid igavest' pillub mind ringi
Kiusaja igiõel.

2
Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti õilsad plaanid -
naine, kiiktool ja hõbelusikad!

Hüvasti, magu ..... Loe edasi →

Hing nutab

On tunne,et kevad tuleb hiilides
kuigi võimuaeg on käes
Kuldnokk harakaga kempleb
lükkab kõigest väest

Päike musti pilvi tõrjub
ei taha minna eest
Külmund maapind oigab,ägab
välja tahab seest

Kodumaa

Täna taevas sinisem kui varem
Täna muru rohelisem näib
Täna maapind oigab veidi vähem
Täna musta leiba söödud sai

Ükspimedus ja olendid

Iga kord kui avan akna,
et süüdata sigarett,
avan ka akna nendele olenditele mu peas,
keda päev läbi seal ohjes olen hoidnud.

Nad sosistavad mulle sõnu,
kõditavad jalataldu,
painutavad mõttevoogu
meelitavad raisad

Meelitavalt kutsub mind ka maapind,
olendid ainad õhutavad takka:
“Hüppa! Hüppa!
Kalluta end veidi veel,
siis oled sa üks lumega,
üks maaga,
üks pimedusega -
ükspimedus.
Hüppa!
Hüppa, ükspimedus, hüppa!”

Kuid miks ma seda siis ei tee?
On kuskil kübeke lootust?
Lootust, et teed käänduvad,
sõnad väänduvad,
et normaalsus pahupid ..... Loe edasi →

IGATSUS

HALLIDEST PILVEDEST PUDENEB PISARAID
KÜLM HETKEKS NEID VORMIDA PÜÜAB
FILIGRAANNE KUNSTITEOS LIUELDES
MÄRGA MAAPINDA SUUDELDES HÜÜAB:
VÕTA MIND! ÄRA KÜLMA ME VAHELE LASE!
KUIGI KÜLMANA OLEN VEEL KENAM
JA PÄIKESE PAISTEL NII SILLERDAV
TAHAN SIISKI SUL PAKKUDA ENAM

Süda mu rinnus

Süda mu rinnus kui külmunud lill
sõdadest räsitud väsinud maailm,
ühiskonna identsed sammud
on meid hävitanud juba ammu.
Tume ja kartustäratav öö
su siit ringist välja lööb.
Jalgeall olev kivine maapind
näitab, et siiski, sul on veel hing.
Sa end kaitse, tee, mis vaja,
sest meie inimhingedena
alustasime seda sõda inimkonna
ja Maa vahel.

Elu hind

Elu hind
Ei ole iial see maapind
Sa pead lendama
Et leida ennast sa
Tee seda mida armastad
Et leida ennast siin maal
Anna endast köik
Ära anna endast pool
Sest nii tuleb ainult võit
Ainult nii läbid katsumuse nimega "elu kool"
Vöitle enda nimel
Et saada mugavaim tool
Sedasi leiad elu sine
Just dont be fool
Dont be tool
Give ur best in this school

Elu pind

Elu hind
See maapind
Raiskame aega et tappa enda hing
Sest önne otsides
Me saatust trotsides
Me halba "ennetame"
Kuni jöuame enekani
Ehk keegi kunagi
Ehk tulevikus kuidagi
Saab keegi aru
Ahh jälle ajan ma oma joru
Miks nii vöimatu on leida önne?
Kukutades päevi, kulutades tunde
Ehk keegi kunagi, kuidagi. Saab aru et mul on ka sees Süda
Ja igavesti, igavikku ma vöiks armastada teda!
Ehk keegi kunagi saab aru mis on mu hing
Ja et siinsel kohal pole minu pind
Mis on see önne hind?
Miks siin nüüd pole sind?
Miks önn lendab kui lind?
Otse lennuki otsa, ja ..... Loe edasi →

Ma tahaksin....

Ma tahaksin pead peksta vastu kiviseina
Kuid pole seda erilist paika veel leidnud

Ma tahaksin sõrmenukid lüüa veriseks
Kuid hiljem tekib raskusi nende varjamisega

Ma tahaksin vajuda veepõhja
Aga mul puudub julgus

Ma tahaksin mööda minnes kõndida kihutava auto otsa
Kuid samas ei taha teisele tekitada kauakestvaid süümepiinu

Ma tahaksin žiletitera suruda tugevalt naha sisse ja
vaadata, kuidas veri voolab mööda käsivart alla
Ent ma andsin sõna, et ei tegele enam oma pahega

Ma tahaksin langeda kaljult alla
Kuid mulle ei meeldi piinarikas surm

Ma tahaksin nö ..... Loe edasi →

Talvesaisoon-hibernatsioon

See on aeg, mil päike tõuseb hilja
ja juba varsti jälle looja läeb
on oma urus karu, iga putukas ning siil ja
valgest soojast suvepäevast und vaid näeb
 
Ka meile meeldiks jääda kauem sooja teki alla
ja pehmes voodis külge pöörata
kui tuiskab lund või vihma taevast nagu kraanist kallab
ei lasta meil päev otsa põõnata
 
Tasa tahenevad maapind, lombi-järveveed
aeg on kanda talvekäpikuid
tabad taas end tahtmast ühte tassi taimeteed
tagataskust taskurätikuid
 
Talvel tahaks tahedamat: tangu, tatart, liha
pekki akna taga nosivad ka tihased
niikuinii siis mant ..... Loe edasi →

Ood varesele

Silmasin üks päev ma poe ees üht nähtud varest
Uhke rüü selgas ja naeratus kui kassikuld, see paistis seest.
Küll alles kraaksus, justkui kuuldud - sisutühja möla.
Muu kui pealispind ja sädelevus ei huvitanud teda.

Küll uljalt sulgi, mis oma polnd, ta reipalt lehvas.
Bravuurselt, et kõik vaid näeks ja kuuleks, ta on nüüd saabund.
Häält korra tõstis, kui ebajumal, ootas, et ka teised kehvad.
Seiskuks, näeks ning ilujoobest kaoks neil kui maapind.

Ei tähtsust omand, et uhke rüü, see pärit harakalt.
Naeratus Taruk´i käest, see soodsalt saadud.
Esmane mitte e ..... Loe edasi →