Sõnale maapind leiti 25 luuletust (uued)
Varjus olnud sõdur
Kord silmanurgast nägin läigatamas leeki.
Kord silmanurgast nägin leekivat tuld.
Nüüd siin linnas peale minu ei ela mitte keegi.
Ja maapinda katab vaid ōhuke muld.
Nüüd olengi siin,
ei kedagi teist.
Mu elu on piin,
alles jäänud ma ainsana neist.
Läks mul pere ja sõbrad nii head.
Mind ei tahetudki kaasa viia.
Miks pean vaevama oma tillukest pead?
Nüüd üksinda ma jäänud siia.
Aeg tõttab
Alles see oli, kui säras valge lumi
ja sillerdas silme ees.
Alles see oli, kui maapind külmunud oli
ja lumevallid kui tõkked
tee peal ees.
Alles see oli,
kui kuusk säras ehteis
ja hing nii rahul oli.
Aeg kiiresti kaob
nagu meelte pealt uni,
mis vahel nii ilus
ja peatumata oli.
Soojus meie vahel
sa tegid kiigele hoogu
ja mina kiljusin
maapind veidi moondus
kui alla vaatasin
see oli lõbus
ja me olime koos
suvelõhna tundsin õhus
see andis õhtule hoo
terve küla oli kokku tulnud
vali sumin kostus kaugele
lõke tule oli alla saanud
soojus levis meie vahele
mulle meeldib kogu melu
jaanipäeva mõnus vaib
lihtsalt naudi täna elu
hoia kinni minust kui võid
Kevadine
Rohulibledes mängimas tuul,
mis paitamas on õielehti,
öötaevast veel kaunistab kuu,
jääkristallegi mõnikord tehti..
Päike silitab metsa ja merd,
luues kõikjale soojust ja ilu,
puudes voolamas looduse verd,
tärkamas ümbruses elu.
Mullast kasvamas lible nii õrn,
okstel pungad on kevadest pungil,
on vaid mälestus talvest, mis karm,
mida maapind veel alles küll tundis.
Kõik linnud on tagasi jõudnud,
luues ilu meie metsade vahel,
jõevesi, mis vargsi on tõusnud,
kopratammesid vetele laseb.
Hoides hetki, mis meile on omad,
andes tagasi tunded nii head,
olle .....
Kadunud on valge lumi
Alles see pehme, valge lumi oli,
mis sadas õhtust hommikuni.
Nüüd on maapind jälle must,
kadunud on rõõm ja lust.
Puud on kaotanud lumemütsid,
teedel vulisevad veed.
Lume alt välja on ilmunud muruplatsid,
kus kevadeti rõõmus elu keeb.
Peitu pugenud on valged pilvetupsud,
ööd ei valgusta hele kuu,
ega paista sisse koduaknast-,
kõikjal pimedus, uhhuu...
Suislepa Veski kohvik
Majesteetlik! Uus ja hele vammus,
kõvakaap- see uhkus kutsub kaema.
Mehe selget mõistust, käte rammu
kulus palju, palju nähtud vaeva.
Maapind sajandite koormast võngub...
Võrsub endistviisi põllul rukis...
Põue talletunud muistset hõngu
kandub veskikivilt tuule kukil.
Aastatega muutund kest ja sisu,
kindlalt sammub uuenduste poole.
Õdus õhkkond heietama kisub,
aromaatne kohv lööb punkti loole...
Välja serval valvab võimas tante...
Möödakäija adub aja sõudu.
Meistri nimi ürikusse kandke!
Tiibadesse tuult ja lennujõudu!
Jäämehe armastus
Mu jäämehe süda on purunud
kohati sulanud pärliteks punasteks
kohati kildudes katmas maapinda
juhtus kui olin ta surunud
taas enese kallisse rinda
Süda oli suurem kui enne
enam ei mahtunud
hetk varem olin kogenud õnne
hetkeks olin tundnud sind
mul südant polnd- piisavalt külmunud jahtunud
Südametu ma jäämees nüüd olen
teistele lõpmata kuri- sul lahke
naeratan isegi jäämehe naeratust
õhtuti aknaaluseks tulen
no vahtige naabrid- mu tundmusi nähke
Siis aga polnud südant ei sind mu jäämehe naine
kõik oli kevade tulvades sulanud
kõik oli talvistes t .....
Vaba Ukraina
Igaljuhul hoian Ukraina lippu ma
südame all kõrges
Elan kaasa selle rahva murega
palvetan hommikuvalges
ja öös mustas-pimedas
Küll varsti saabub vabaduse tund
ja taas ärkab maa ellu
Ja rasked kirsad,
mis võõrast maapinda tallanud on
vajuvad sohu,et seal vajuda kängu
Kindel meel ja kindel tahe
usk endasse
paisutavad rinna suureks
rajades teed - Vabadusele
Võit tasakesi hiilib
Ukraina pinnale
Ükspimedus ja olendid
Iga kord kui avan akna,
et süüdata sigarett,
avan ka akna nendele olenditele mu peas,
keda päev läbi seal ohjes olen hoidnud.
Nad sosistavad mulle sõnu,
kõditavad jalataldu,
painutavad mõttevoogu
meelitavad raisad
Meelitavalt kutsub mind ka maapind,
olendid ainad õhutavad takka:
“Hüppa! Hüppa!
Kalluta end veidi veel,
siis oled sa üks lumega,
üks maaga,
üks pimedusega -
ükspimedus.
Hüppa!
Hüppa, ükspimedus, hüppa!”
Kuid miks ma seda siis ei tee?
On kuskil kübeke lootust?
Lootust, et teed käänduvad,
sõnad väänduvad,
et normaalsus pahupid .....
IGATSUS
HALLIDEST PILVEDEST PUDENEB PISARAID
KÜLM HETKEKS NEID VORMIDA PÜÜAB
FILIGRAANNE KUNSTITEOS LIUELDES
MÄRGA MAAPINDA SUUDELDES HÜÜAB:
VÕTA MIND! ÄRA KÜLMA ME VAHELE LASE!
KUIGI KÜLMANA OLEN VEEL KENAM
JA PÄIKESE PAISTEL NII SILLERDAV
TAHAN SIISKI SUL PAKKUDA ENAM
Süda mu rinnus
Süda mu rinnus kui külmunud lill
sõdadest räsitud väsinud maailm,
ühiskonna identsed sammud
on meid hävitanud juba ammu.
Tume ja kartustäratav öö
su siit ringist välja lööb.
Jalgeall olev kivine maapind
näitab, et siiski, sul on veel hing.
Sa end kaitse, tee, mis vaja,
sest meie inimhingedena
alustasime seda sõda inimkonna
ja Maa vahel.
Elu hind
Elu hind
Ei ole iial see maapind
Sa pead lendama
Et leida ennast sa
Tee seda mida armastad
Et leida ennast siin maal
Anna endast köik
Ära anna endast pool
Sest nii tuleb ainult võit
Ainult nii läbid katsumuse nimega "elu kool"
Vöitle enda nimel
Et saada mugavaim tool
Sedasi leiad elu sine
Just dont be fool
Dont be tool
Give ur best in this school
Elu pind
Elu hind
See maapind
Raiskame aega et tappa enda hing
Sest önne otsides
Me saatust trotsides
Me halba "ennetame"
Kuni jöuame enekani
Ehk keegi kunagi
Ehk tulevikus kuidagi
Saab keegi aru
Ahh jälle ajan ma oma joru
Miks nii vöimatu on leida önne?
Kukutades päevi, kulutades tunde
Ehk keegi kunagi, kuidagi. Saab aru et mul on ka sees Süda
Ja igavesti, igavikku ma vöiks armastada teda!
Ehk keegi kunagi saab aru mis on mu hing
Ja et siinsel kohal pole minu pind
Mis on see önne hind?
Miks siin nüüd pole sind?
Miks önn lendab kui lind?
Otse lennuki otsa, ja .....
Ma tahaksin....
Ma tahaksin pead peksta vastu kiviseina
Kuid pole seda erilist paika veel leidnud
Ma tahaksin sõrmenukid lüüa veriseks
Kuid hiljem tekib raskusi nende varjamisega
Ma tahaksin vajuda veepõhja
Aga mul puudub julgus
Ma tahaksin mööda minnes kõndida kihutava auto otsa
Kuid samas ei taha teisele tekitada kauakestvaid süümepiinu
Ma tahaksin žiletitera suruda tugevalt naha sisse ja
vaadata, kuidas veri voolab mööda käsivart alla
Ent ma andsin sõna, et ei tegele enam oma pahega
Ma tahaksin langeda kaljult alla
Kuid mulle ei meeldi piinarikas surm
Ma tahaksin nö .....
purutee
ei tulnud seda
mis kaua mõtlesin
see tuli hoopis
hetkega mis jäi
kes minu pihta
helilaineid loopis
maada-mööda enam
pinda
ei käi
orgastilises
selverite sajus
kohtab aiva
sügavkülmi mannekeene
mitte miski suhu
võetav ei näi
ma ei seedi
vorstikange
ei pelmeene
korra ennustati
kohvipaksu pealt
- kuid enne julmalt
kannupressi suru! -
tulevik see tuleb
rida-realt
aga sorry
kust sai siia
see teepuru
ei tulnud seda
mis kaua mõtlesin
see tuli hoopis hetkega
mis jäi
aga tollest
mis on mulle kõige-
kõige
ma ütelda ei tihka
ega täi
Sanya
Talvesaisoon-hibernatsioon
See on aeg, mil päike tõuseb hilja
ja juba varsti jälle looja läeb
on oma urus karu, iga putukas ning siil ja
valgest soojast suvepäevast und vaid näeb
Ka meile meeldiks jääda kauem sooja teki alla
ja pehmes voodis külge pöörata
kui tuiskab lund või vihma taevast nagu kraanist kallab
ei lasta meil päev otsa põõnata
Tasa tahenevad maapind, lombi-järveveed
aeg on kanda talvekäpikuid
tabad taas end tahtmast ühte tassi taimeteed
tagataskust taskurätikuid
Talvel tahaks tahedamat: tangu, tatart, liha
pekki akna taga nosivad ka tihased
niikuinii siis mant .....