Sõnale mahajäetud leiti 11 luuletust
Kui armastust poleks
See maa on mahajäetud,
kõik need mustad koerakuudid,
katkised uksed, seljatud luugid.
Vesi on roiskund, aukudega batuudid.
Hääli pole, kõik on läinud,
iga üks oma tee lõpuni käinud,
kahjuks ainult halba näinud.
Meil oli raha ja ajastus,
kuid kahjuks puudus armastus.
verisulis tüdruk
tüdruk, verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
libiseb läbi linnatänavate tolmust
valgusfooride plõginast
heitgaaside vinest
linnavarblaste säutsudest
prügikastide lehast
neoontulede kumast
kõurikukampade lärmist
läbi ja läbi
ja keegi ei tea
kui palju tahma jätab see retk
tema valgele kleidile
ja haprale hingele
jääb üle vaid loota!
vol. 2
tüdruk verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
seisab maakoha bussipeatuses
katusealuse varjus
ja nokitseb lahti pragunenud küünelakki...
läheduses lösutava maakooli
raske kahe poolega uks
on ta .....
***
eile öösel käisin ma väljas
ja lihtsalt jalutasin
mööda linna
täiesti sihitult
mul ei olnud kaasas kella
ma ei teadnud midagi
linn oli justkui mahajäetud
ei ühtki autot
ma ei näinud mitte kedagi
mul olid jalas
mulle suured riided
sest nendega tunnen
end turvaliselt
jalas olid venna plätud
et ma meeles peaks
mind ju oodataks koju
tänavavalgustid
saatsid mu linna teise serva
seal ei olnud ühtki maja
veel vähem siis mõnda inimest
teepeal kõndis vastu
ainult üks kassipoeg
keda siiani meenutan
ma lihtsalt jalutasin
täiesti sihitult
ja mind valdas
täiel .....
Kaja
Tühja mahajäetud maja
aknas pole valgust- pime
tänav tühi leian aja
hõikan sisse ema nime
Pöördub nimi tühjast majast
mitu korda kõrvu püüan
tunnen ema nime kajast
veelkord mitu korda hüüan
Ema kordumatut nime
korrutades kostab kaja
majas pime õues pime
viimast korda hüüda vaja
Viimne hüüd on kajastatud
keegi pimedusest tuleb
tulek täpselt ajastatud
akna nime kaja suleb
Ema nimi tühjas majas
metsades ja laantes kõlab
iga kord kui hüüan kajas
mulle vastamiseks elab
Linnuke marjapõõsa all
Kössitab üks linnuke
marjapõõsa all
Marjal põsk veel punane
varsti tuleb talv
Mida mõtleb linnuke
seal marjapõõsa all
Siuts on nõnda tasane
pilved madalal
Ära lennand kaaslane
Tal kurb on põõsa all
Mahajäetud marjakorvike
Pesaks punutud tal
Marjal põsk veel punane
Saab üle elatud talv
Küüditamine
Kes pisaraid küll kokku
oskaks lugeda,
mis mahajäetud kodutallu
mulla all,
mis peidus vagunites
sügaval
Ei võõra käsi paitand
lapse põsekest,
kui lapse pisar voolas
ja valu karjus imetava
ema südames
Siiani veel naise vari aknalaual,
käsi põsakil,
umbrohtu kasvand
raudtee rööpad,
maha maetud jäljedki
Väike lumekühmuke
Väike lumekühmuke,
sadanud mu õuele.
Lähen ruttu vaatama,
kas sest lumememme saab.
See väike lumekühmuke,
hoopis jõuluvana habeke.
Miks ta habeme jättis maha?
Kas end peitis kuuse taha?
Jälgi ka ei ole näha.
Eemal metsatuka all,
kepslemas üks hirvetall.
Kuuselt maha potsas käbi,
jõuluaegki juba läbi.
Oh,seda jõuluvanakest
ja mahajäetud valget habekest!
Armas rahvas
Armas rahvas, kes te kord hallidel aegadel tulite ja hakkasite seda pisikest platsi koduks kutsuma; kes te hingate sedasama Läänemere õhku; kes te olete oma vanemaid siiasamma matnud; kes te laulate pulmalauas "Õllepruulijat" ja karjute 'kibe!'
Armas rahvas, kes te saite vaikuse poolt lahku viidud ja laulude poolt taas ühendatud; kes te olete oma lapsi siin magama hällitanud, kooliteele viibanud ja paarigi pannud, et see maa saaks jätkuda;
Armas rahvas, kes te olete mure halli koorma all küüru vajunud; alatisest olematu raha lugemisest silmad aukus ja vesised; kes .....