Sõnale malestused leiti 141 luuletust
Muraste mõis
Muraste mõisas elasin,
Muraste mõisas kasvasin.
Mõisapargis aega veetsin,
kuninglike puudega juttu vestsin.
Mõis küll polnud minu jagu,
aga ta oli minu kodu.
Lastekoduks muudetud,
midagi head teha suudetud.
Mõisas elu oli ilus
ka siis, kui päike oli vilus.
Vabadust oli küllaga,
hellusest jäi vajaka.
Suured saalid,
magalaid palju,
söögisaal ja töökojad.
Hästi palju tehti nalju,
laulu kajas terve mõisa peal.
Vahest üksi tahtsin olla,
oma ema peale mõelda,
siis mõisa tiigi ääres uitasin
ja kauneid sinikaelparte toitsin,
mõtteis oma ema hüüdsin,
.....
Nostalgia
Me silmis nostalgiline õhk,
mälestuste tume lõhn.
Kauge aeg, mis unistuseks nüüd,
on kadunud unustusse,
paitavasse unelmasse.
Ei huvita meid, mis hakkab saama,
raev ja viha sellest ajast
on küündind läbi meie raja,
läbi teede pikkade.
On kustunud tuli igas majas.
Kuuvalge öö
Sa vaata kallim, kuidas kuu särab,
sel vaiksel pimedal ööl.
Ja tähti pillutab tähistaevas,
süda nii armunult, armunult lööb.
Kuu naeratab meile
ja pimedust pole
ei ole meil lootusetust hingede peal.
Olla koos lõpmata, lõpmata tore,
armutuluke vilkumas silmade sees.
Sa kuula kallim seda öö ohet,
mis armunutele nii tuttavlik on.
Kas mäletad aega, mil üheks saime
ühel ilusal, ilusal kuuvalgel ööl.
Mälestused klaaskuulides
Riiulil iga mälestus oma klaaskuulis,
ise istun kiiktoolis.
Mõtlen, et kui tore oli temaga,
kuid siis tuli ta selle kirjaga.
Võtan kätte ühe mälestuse,
avan kapiukse,
peidan ära selle pettuse
ja loon täieliku pimeduse.
Istun ja nutan.
Sel mälestusel ma hüüatan,
enda sõpra sellega hoiatan,
korraks seisatan
ja midagi seletan.
Kuid ühel hetkel läinud ta oli.
Sõbrake, tule külla minule!
Sõbrake, tule külla minule,
võta kaasa naisuke!
Pakun looduskaunist kohta,
koos lapsepõlve mälestusi meenutame.
Vaatame, kuis sirgunud on kuusepuud,
mida kord me istutasime,
joome mahla kasepuust,
pilli teeme pajukoorest.
Käime metsarajad läbi,
telgime kaunis looduses,
meenutame helgeid päevi
lapsepõlve ilusatest aegadest.
Teeme suitsusauna,
vihume saunalava tuliseks,
viskame kopaga leili ja nalja,
ajame hingest mured välja.
Sina sõber elad linnas,
mina elan maal,
aga südames Sind ikka kannan
ja külla ootan igal aal'.
Sõbrake hea!
Suvi pakub maal pa .....
Eestipärased on nimed
Mai see tasapisi läheb,
juuni, juuli, august tuleb.
Suvekuudel nii ilusad on nimed,
eestipärased on nad.
Eriti mul meeldib nimi Juuli
vanu aegu meelde tuletab.
Mu kadund tädigi oli Juuli,
ta kaasa August, lahke südamega.
Ise kevade laps ma olen,
sündisin, kui loodus hakkas õitsema.
Minu kulla emake,
nimeks kinkis Mai minule.
Mängid tulega, õeke
sa mängid tulega, õeke
siin pole midagi sul vaadata
tühi väli ja muud ei miskit
ainult mälestused, mis kerivad sind treppipidi allapoole
keerisesse
miks tahad tulla minu järgi,
minu sammudes?
milleks sulle see kõik?
elu lõpetamine ei ole valik
vaid otsus
anna mulle andeks
need pisarad, mida oled pidanud minu pärast valama
need tunded, mida oled pidanud tundma
ma kunagi ei arvanud, et kõik nii lõppeb
ja lugu punkti saab
Helge õpetaja
Õpetajal oli õigus.
Puhastada laused prügist.
Need kirjanduslikud liialdused ei anna midagi juurde,
kui nendes pole sisu.
Olen elu lõpuni tänulik Sulle selle juhatuse eest,
et juhatasid mind oma kirjanduse õpetajani,
kelle kaudu sai mulle selgeks nii eetilisus kui ka moraal.
Ta lubas mind nutma ajada, ma alguses kahtlesin,
kuid ma nutsin, kui kirjand oli liiga halb.
Ma olin nii ambitsioonikas, et olin nõus võtma eratunde,
(ma pole kunagi pöördunud võimalusest õppida topelt)
siiani vahel mõtlen ta peale ja tuleb meelde helgus ja suursugusus.
Ma ei teadnud veel siis, .....
EMAKE
Emakene minu hinge
jätnud jälje sügava.
Olnud ta kui taevaingel,
eluteel pikal ja ilusal
Mäletan ta särasilmi,
kallistusi õrnemaid.
Kõik mu soovid olid pühad talle,
täitis neid, vahest ohvrikski end tõi.
Kevade kui saabus sala
ja rõkkama lõi linnukoor,
viis kevad kalli ema ära
ja taevasse kerkis must uduloor.
Hetk peatas lillede sirgumise,
norus olid pead.
Soe kevadtuul puhus hellemini,
veelgi hellemini silitasin emakese pead.
Hinge selline kevade,
jääb kauaks ajaks minule.
Mäletan üht kevadet
Mäletan üht kaunist kevadet,
kui verinoor veel olin.
Süda siis põksus kuumalt sees,
nii armunud ma olin.
Ei kuulnud, ega näidud
endast väljapoole,
sest mu süda kiskus nii tugevalt Sinu poole
ja peas oli kõik segi.
Nii tugevat tunnet
kui ühel kevadel
ei ole tundnud ma eal-
Oli see vast üks armastuse kevade,
mis siiani hinge paitab
ja kõvasti on kinni
südame peal.
Killud
Kild killu haaval
mälestusi kokku korjan,
terve elu on neid küllalt saand,
üks kild on säravam kui teine,
mõnel tuhmuseloor on peal.
Mõned killud meri ära uhtund,
mälestused sügaval on seal,
kilde säravaid veel leidub,
sooja rannaliiva peal.
Nii ma kilde mälestustest kokku korjan,
tunne justkui oleks eile,
aga praegune ajajärk kas tead
on hoopistükkis teine.