Sõnale mari leiti 478 luuletust
Viimane lend
Päeval, mil ma leidsin sinu suled,
teadsin - nüüd vaid hingusena tuled,
maitsena, mis õhust puutub huult
või lõhnana, kui kõnnin allatuult...
Käega vaikselt lükkad kardinaid,
kui lambid hämaruses kustu said,
tuhvlitutid sahisemas öös,
kui tornikell kesklinnas tunde lööb.
Su teed veel ära annab uksekriiks,
hall vari... Ohe, mis teeb maisest priiks,
suur vaikus, kuhu mahub vihmasabin
ja üksinduseängi kartlik pabin.
Tean, et sind mu luigelaul ei aita.
Su tiibu koidukiired eal ei paita
ja minu järelhüüd on tühjusele kaja -
sul pole enam mind, ei ennast vaj .....
Kes tegi lapse?
Kes tegi lapsele need kaunid kulmud,
kes andis lapsele ta moosisuu?
Kes valis lapsele need kommipõsed,
kes kikitas need kõrvakuud?
Kes tuletas need tantsujalad,
kes kinkis lapsele need kallikäed?
Kes pani lapsele ta plõksusilmad,
kes tekitas need õlamäed?
Kes voolis lapsele punaseks vere,
kes sättis paigale ta patsipea?
Kes peitis tema sisse tilgamere,
kes lükkas pärlitesse hambarea?
Kes jagas lapsele ta jutukeele,
kes nipsas näkku selle naljanina?
Kes külvas talle tema lillemeele,
kes maalis mänguliseks maailma?
Kes noodistas ta hääleviisi,
kes mõõtis .....
Tule, suvi!
Põleb tuli, põleb tuli -
levib nagu kulutuli:
poeb su tukka, mõttelakka,
kuhu peitsid, olles vakka...
Südamed on leekides.
Põleb tuli, põleb tuli -
levib nagu kulutuli:
rebib vihikutest lehed,
murrab maha kanged mehed...
Südamed on leekides.
Põleb tuli, põleb tuli -
hiilib nagu suurim suli:
enda nimel teeb kõik tööd,
röövib päevad, täidab ööd...
Südamed on leekides.
Põleb tuli, põleb tuli,
ootamatult lambist tuli:
tahab olla sinu sees,
ole naine sa või mees...
Südamed on leekides.
Põleb tuli, põleb tuli -
kas see ongi laulutuli,
kas see on .....
Varuda mida...?
Varusin vaistu ja
varusin vett,
läksin rändama metsadest läbi.
Korjasin kastet ja
lillede mett,
pihku poetasin õnnekäbi.
Nii tundsin ma teed
ja eksisin vähe,
puud olid sõprade sõbrad...
Lehtede sõnumeid
lugesid need,
tõe jälgedel hoidsid põdrad.
Varusin vaistu,
kandsin pärgasid peas…
Nüüd olengi metsadest läbi.
Aga varuda mida
inimloomade seas -
...kui ettegi juba on häbi?
/Mari*Uri/
Kaltsunuku luuletus
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
tema pehmed sammud, nagu peakski olema,
tema hoolas pilk, nagu
tubli põllumees,
toimetamas-talitamas, põll ees.
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
tema vilkad vardad, sõrmed
valmis õmblema,
tema aus nägu, ninal prill,
nagu kõige armsam krokodill.
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
mulle ammu kunagi pani nime tema -
ja nüüd ma olen isegi
nagu vanaema...
Väga kena!
Leenu.
/Mari*Uri/
Teater
Elu
nagu sõnadeta maal
poolkaares amfiteater
milles pole ühtki rida
vaid lava
ümber piirab rõkkav saal
sel ootad
valmistud ja ootad
ei-tea-mida
Leib söödud
vist jäi määrimata või
uni pakub kooke-jooke paremaid
käeulatusse veeretada võib
küll võimeid varemaid
kuid narriks teeb
ja kuningaks
jah paljalt kuningaks
ka see
Naer naljaks
sees keeb katel vihasem
triipkoodidest pead lugema
su saatust
tagasi pugema, kus koib
maitseb lihasem
et jätkuda saaks
tõotatud
kolm vaatust
Jälg jäetud
kera keerand uue pale
valgus haarab fookusesse teised
suur va .....
Ilois
Olen lill,
õielehti lõpmatu hulk…
Minu pilk vaatab igasse silma.
Teekond juurest maani,
maast taevani pikk –
ulatub igasse ilma.
Südamik seest välja,
väljast sisse äraostmatu
päikesekuu kehalik.
Mittenopitav nimetamatu,
hinge lahustav hindamatu,
kogemuspõhiselt hoomatav,
pühade aegadel pühitsetud…
Õnnelik.
/Mari*Uri/
Jänku munapüha
Jänkupojal väike mure,
et ta kevadel ei mune –
nii saaks koori värvida,
lõbusasti koksida.
Läheb külla Tibule:
“Mune muna minule!”
Aga Tibu ka ei saa
munadega hakkama…
Hüppab Jänku hops ja hops,
kaasas korv ja munatops,
otsib üles Kanaema –
ootab Jänkut juba tema:
“Tule siia, tibuke,
mul on miskit sinule!
Kevadel on sünnipüha,
lapsi rõõmustame üha!”
“Ahaa,” tänab Jänkuke,
“Rõõmud – need on teistele!”
Ruttab lusti tagama,
metsa mune jagama!
/Mari*Uri/
Kihlatu
Õppisin, et vahel pole vahet,
on puudutus käel külm
või hoopis hell,
kas hindan sinu omadust
või tahet
või seda, mida lasub südamel...
Ehk seda, mis on varjul südamel.
Õppisin, et tihti
pole vaja
venitada kummi, kuni puruneb
unistusi,
mida hoitud kaua,
sest mõni asi niigi ununeb...
Jah, mõni asi niigi ununeb.
Õppisin, et sinu hoolde jätta
võin vabalt oma
lugemata lood
ja sammumata sammud,
mis mu hätta
sattununa kohale sa tood...
Mu üksi olles kohale sa tood.
Õppisin, et kitsaks jäänud rada
teeb käänakutes
pöörde millalgi -
ning avarust saab
.....
Kevad tuleb!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Talve valge ukse suleb,
tõmbab õied mullast välja,
kaotab linnukeste nälja.
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Enam pole päikse muret:
võtab appi pikad päevad -
inimesed rõõmsaks lä'evad!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Varsti kohal kaunid kured,
peagi vulisemas veed
ja läbitavad sopateed.
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Iga kana pühaks muneb,
paju lubab tibud õue,
värviline moes on nõue!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Sõber jälle külla tuleb:
süda peos ja kaardi peal -
ning terve aasta püsib seal!
/Mari*Uri/
Elu laivis
Raamat räägib sinuga
kasvõi mitmes keeles,
hoiab inimpõlvesid
märkidena meeles.
Annab sulle juhiseid,
kuidas jääda teele
või millal tuleb tõmmata
seifilt põllu veerde;
kuidas panna võimatut
miljon-puslet kokku,
eristada emakitse
ja ta mehest sokku;
palju maid on lahe taga,
mitu tilka meres,
tigulistel organeid
ja mesimumme peres…
Õpetab, kes võitles, valas
õnne vormidesse
või sokutas ja kombineeris
ennast normidesse;
kes see nuttis, kes see naeris,
armus, narri tegi,
läbis üle-elamisi,
kuni pööras segi…
Raamat räägib sinuga
väga pikalt jut .....
Aja külaskäik
Tuli külla Olevik,
"Meelerahu" kaenlas.
Pärisin, et mis siis tema
kõrgeausust vaevas.
Kurtis, miks küll inimestel
pole teda vaja –
ehitavad kinnisvara,
ajaveedumaja!
Tuli külla Minevik,
uksel kitkus karvu,
mida juba, – olgem ausad -,
oli näha harvu.
Lausus: "Sõidan üle piiri,
saada metrojaama –
sest siin ma halvaloomuliselt
hakkan otsa saama!"
Tuli külla Tulevik,
ei tõstnud üldse pilku...
Ma ei püüdnud tema silmist
ühtki vihjevilku.
"Sõbrakene," ütlesin, "kui vaatad
ainult maha,
siis taevas, millest unistad,
jääb ju planeedi taha…!"
/Ma .....
Emake hellake
Emake hellake, lilli sul toon,
kuid ma ei tea veel, mis nelk on või roos...
Meelespead väikesed, kastetilk sees -
palun sind, võta vastu need!
Täna suur kringel on meil laua peal,
sest sünnipäeva me emake peab.
Lauldes nii õnne nüüd soovime koos:
olgu su pidupäev lõpuni hoos!
Teadmata autor /Mari*Uri/
Sa oled...
Sa oled mu põsepadi, mu mõnus villane sokk.
Mu üksik jalutuskäik. Mu pooleli lõngatokk.
Mu akna kodune vaade. Mu sajus krõbisev telk.
Mu auto taandatud iste. Maanteel mu helkurihelk.
Oled mu vaikus kesk melu, hämar mu nurga taga.
Mu uneliivane mõte – soov, mis iial ei maga…
Mu nägu ja näpujälg võõrsil, mu kokku volditud kaart.
Mu alati terane pliiats. Riigipiir ümber mu saart.
Oled mu väärikas pildiraam… Tunne mu rinnal ja süles.
Mu pere, kes lõpuks ja viimaks
on leidnud mind maailmas üles.
/Mari*Uri/