Sõnale mari leiti 478 luuletust
Lase tulla jõuludel
Lase tulla,
lase minna -
ajal oma vool.
Aastakesest jälle saanud
ainult null või pool:
räägitakse ikka aina
jõuludest või jaanidest -
kingipakkeist, lõkkehakkeist,
uue aasta plaanidest...
Lase tulla,
lase minna -
päev on üks ja sama.
Täna, kohe, nüüd ja praegu.
Maitsev eesti kama!
/Mari*Uri/
Male
Mulle meeldib male -
valge-musta mäng.
Ei vastandlik või vale -
õige, ühtne gäng.
Kaldud vasemale -
valid diagonaalid,
põikad paremale -
hüpped välja raalid.
Ãœhe sammu kaupa
avad nupu pale.
Vastasest ei tohi
hakatagi hale!
Kõige enam aga
võtad ette, taha.
Mõtled - ja siis käid.
Ainult mitte maha!
/Mari*Uri/
Peaaegu Inimene
Naeratus kui portselanist,
vaevatus kõik mida silm näeb,
mustakaks halliks maalind,
nähes pinnapealsust,
tundmata sügavust,
hääl pingul igal real,
mida keel veab,üllatub,
saades natukenegi soojust,
ei enam ta ammu pole jooksnud,
istub vaikivalt räästa all ning jälgib,
mis selles massis toimub, ohkab,
pole lootust, miski ei kordu,
ei otsi lohutust, nõnda ka ei joobu,
külma südamega realist, seda ei ütle,
ta teab sind, ta näeb mis sinus toimub,
ei millestki siin ta enam kinni ei hoidnud,
kõik ennast eraldas, kõik temast loobus,
ka sõltuvused, ta ei tea isegi .....
Estonia
Nii kauge aeg,
et ma ei ulata.
Nii jäiset mäge
jutt ei sulata.
Nii madal ast,
et ma ei julgegi...
Nii kaval kast,
et kaant ei sulgegi.
Nii kitsas paat,
et pole parrastki.
Ei masti, purje,
piksevarrastki.
Nii habras mälestus -
ei sõnu olegi.
Kaht sõpra seal
vist enam polegi.
/Mari*Uri/
hatune
oled minust
taas kord teinud
valge varese
musta lamba
eemal oleva
kõrval seisva
sammaldund samba
tõmmanud kohale
nõgise lae
katkise katuse
tugedeks jätnud
viltused seinad
tilkuvad torud
keha patuse
ei mäleta
mõtesta keegi et
olin see mina
kes andestas
valutas südant
ja proovides
olla üks karjast
üks mari tarjast
tolgendas
tagustes hoovides
soovides
vaid head
Sanya
Dr. Kuus [2]
Doktor Kuuel nii madal ei kehti, löön letti, peaga vastu latti, ehki,
küsimus kerkib, kaua me siin tühja vehkind, end vaesusega ehtind?
Mis saaks, siis kui vaid raskem tee meeldiks? Vajaliku kätte teeniks,
selle wismari palati tavades kahtlend keegi? Ei maksa kohaneda,
turvalisuses ei voha terav, vaid nüri koht, mis väga ei eland,
veidralt, peitmas, seda kes sa oled? Las naeravad, neil vaid seinad,
mille taga ei suuda nad allakäiku peita, vanglas nende täius,
tõde iial julgend vesta, ei kuulu ühtegi gruppi ismi religiooni,
doktoril ta oma koostis, miski mida taevas välja l .....
Kuklalask[1]
Kuhu suunda see maailm on minemas, teades inimloomust miski enam imesta,
Tee paistab õige libedalt, iga uus seadus aina kurssi kiirendab, pooled on pimedad,
ülejäänud pool närtsib lillena, enam kellegi laused tõde ei kirjelda, üksteisi piinamas,
sõber sõpra ei hinda kah, vaid solvangutes võid olla kindel sa, ükski liider ka,
mingeid piire taha avada, ega neid likvideerida, ei keegi ravi vaja, kui saaks aind vehkida,
ennast kulla ja karraga ehtida, keda petsid nad? Keda kepib ah? Mind ei meelita,
Silm peal igal mendil ja kui skoori täis ei saa, peavad leppima ühe palgaga,
.....
Need päikesega hommikud
Need päikesega hommikud su süles,
kui ajasid mind vastu koitu üles...
Need kastepiisapärlitega kõrred,
need linnulaulu kandvad oksaõrred...
Need vaikusega vürtsitatud toad,
kus omaette olemise load...
Need ämblikniidipeened suhtevõrgud,
kus tiibadeta kõige kohal kõrgud...
Need avatud ja lukkudeta uksed,
otsaesistele varje loovad juuksed...
Need metsatukka peitu viivad rajad,
need küsimused: kas mind ikka vajad...
Need viljapõllul kummarduvad pead,
alleede hämariku pimeduses read...
Need kohtumiste oodatuimad teod
ja lahkumiste hetke sõlmis peod...
Need pà .....
Kõik, mis mind puudutab
Kõik, mis mind puudutab,
maandub madalaks.
Kõik, mis mind kõnetab,
laiub kaugemaks.
Kõik, mis mind tõstab,
tuleb ukse taha.
Kõik, mis mind võtab,
jätab varsti maha.
Kõik, mis mind liigutab,
viib mind välja õue.
Kõik, mis mind küllastab,
jõuab koju põue.
Kõike, mida kannan,
omal pühaks pean.
Kõike, mida annan,
väga täpselt tean.
Kõike, mida jagan,
olen saanud sinult.
Kui sul puudu jääb...
Tule küsi minult.
/Mari*Uri/
Taevatrepp
Tavaliselt kõige lõpus
koidab sulle algus -
tunnel või siis miski muu,
mida täidab valgus.
Ãœllatunult vaatad ringi,
millel juba käisid -
rada, mille kõnnijälgi
tehes uudne näisid.
Siiski-siiski, kõrgemale
kerkib aina see...
Elu jooksul taevatrepiks
muutub iga tee.
/Mari*Uri/
Ei tohi!
Ei tohi kerglaseks keerata hetke,
mis silmisse pisarad tõid,
kaotuse valule peale
määrida mahedat võid.
Ei tohi sõmeraks sõeluda sõnu,
mis valule viitasid teel,
tunda kahjudest parastusmõnu,
mida andnuks lappida veel.
Ei tohi naljakaks narrida sisu
põhjavees peitunud rajal,
kitsamaks kaevata kaevu,
rüübet kui lootusel vaja.
Ei tohi tillemaks tippida mõtet
õhust saadetud sõnumi kaudu,
tantsides veerelda lõbuks
kõikuvaid põrandalaudu,
mis siiski hoiavad kukkumast otse
näoti rinnuli maha...
Ei tohi, ei tohi, ei tohi!
Isegi kui ei taha.
/Mari*Uri/ .....
Ära veel tule
Iga kord kukkudes kasvatan tiivale
veel ühe sule.
Iga kord tõustes kirjutan liivale:
Ära veel tule!
Ära veel lasku, sest päike on pesas
ja pikutab koit.
Ära veel valgu, sest linnud magavad kesas,
seemneis valmimas toit.
On pooleli puudeta pargid, lahtised katuste kivid
ja värvitud villad,
viltu teeristide piirete rivid, lilletud veerede peenrad
ja lõputa samblased sillad.
Veel on hingeta uksed, ilma raamita avata aknad
ja peeglite pildid,
kuldvõtmeta lukud, suure alguse täheta
nimede südamesildid.
Ära veel tule, sest salaja seotuna keegi vabalt
ei lenda, ei .....
Lemmikloom
Mul on jumalaga suhe,
täitsa omamoodi:
vahel annab tarka nõu,
vahel saadab poodi.
Kui ma hetkeks paika jään,
ei enam ringi tuula -
ütleb mulle: tubli tots,
istu, lama, kuula!
Kirjutan siis mõned read,
mis juhatab ta mulle...
Täna, armas sõber, tead -
edastan need sulle!
/Mari*Uri/