Sõnale mark leiti 386 luuletust
Kevades on palju aega
Palju aega on veel kevades olles,
toas vähem istumist.
Loodus kutsub kui ema rüppe,
rõõmu rohket on ja avastamist.
Vaatad kuidas iga pung saab õieks,
igal õiel oma mesilind.
Vaatad rohul kastetilga helki,
päikesekiired helgil mängivad.
Märkad lepatriinut,
kel avatud on tiib.
Kuhu poole lendab,
ons' kodu kaugel siit-?
Lasen soojal vihmal
kosutada end,
kõik mõtted lasen vabaks,
las kevad kannab mind.
Tulnukas 2
Tuli valgus taevas
üks võõras liik kosmuselaevas
pljana seisis sauna ees
oranži vestiga mees;
ei tunne Valdist kohe ära
omavahel puudu on sära
käiakse teiste vitupeadega saunas
endine oss omadega paunas;
naine kingituseks sai suu valgeks
mehisem mees tuli marjaks
kes varjutas oma sõpra
abipolitseinikust vaese tõpra;
ja nearderdhaalaste kultus
puhtalt irooniast sõltus
Rait on arst ja abikaasa
ei jää vaktsiinist tasa;
Jarmo peidab end maa all
toas ümbritseb fooliumist vall
tõe rääkis, mis Eestis toimub
ja aeglaselt Tulnukas aimub;
ja isegi Päts
ja .....
Eksistents
Nagu väike elu. Sünnist surmani ja mälestuse salves. Paberit määrin. Tehniliselt need on minu käärid. Lõikan elu mida väärin. Meenutan mõtteid, mis on lõppend ja paremaid päevi. See on tehnika millest ma räägin. Kirjutades viibin teises sfääris. Teen märkmeid, olen kauge, vaatan kuidas töötab. Olen siin. Kuid ikkagi ei näe mind.
Tajun, seda mida toodab mu aju, sinna vajun
Psüühilises labürindis otsimas radu. 60 000 mõtet päevas, töötlemas tunnet, mida demostreerin sulle.
Kõik on elades tundunud
Olen päriselt vaid endasse sulgunud ja kirjutamise hulluses. Otsi .....
Pilveke ja Päikene
Taevalaotuses on näha
Pilve Päikesega koos,
vahel Pilv see nutta tahab,
taas siis päikene on hoos.
Pilveke see vahel nutab
rõõmust üle Päikese,
oma piisad maha jätab
toitvad, rõõmuläikesed.
Päikesel on omad tujud,
vahel veidi kuumemad,
taevalaotuses kõik sujub,
päevad saavad kaunimad.
Eal ei tohi tülli minna
Pilveke ja Päikene,
kuumust tuleb juurde liiga,
müristamas äikene.
Päikene see läheb ära,
öises ilus tuleb Kuu,
Pilvekese varjus särab,
jahedust loob öine tuul.
Siiski Päikene see ärkab,
taevas särama see lööb,
Pilvekene teda mä .....
lagendik kulus
nagu ema last
heldinult vaatad
kuidas lagendik
kulus vasikana päikest
joob uus rohi saaks
kasvada nii ülase
õitsemise lähemale
päevadesse toob
pärast halli talve mis hetki
heledaks jõe ääres
valgete toomingate
all loob
*
täna on luuletuse
kirjutamiseks halva
karmaga päev
sõna kinni võtta ei
taha kuidagi käest
mis siis okstel aias
õite pungade paisumine
akna all suu pärani
igal lumelillel
vähe oli neid kes öelda seda
valjult julgesid keisrinna õukonnas
ütlen ma endale 1200 aastat hiljem
„Padjamärkmeid“ õhtuti
.....
nagu mets mais
nagu mets mais
täiskuu augustis
vaatab ennast järvest
mu värsside kohale
kummardusid Sina
uuesti sõnad said tagasi
oma tähenduse
nende võrad hakkasid
õhetama nagu enne lehtimist
teeäärsed kased nad
julgesid üksteist kallistada
olla kevadvihmas
lahti läks tee ääres võilill
sinetama hakkas rohus
ära unusta lill
silm märkab pea kohale
tulnud on suvetaeva
suur valge pilv
*
kõik on sul juba
olemas
meel vabaneb üha
rohkem talvest
öö asemel päev
läks uuesti valgeks
paisuvad okstel pungad
mäest alla ojadel veed
vulavad j .....
Kanpai, Rõivas!
Eks jälle uudised kihavad
et alkoholi täis keegi
kriitikud kõik susivad
kuidas oravatel jätkub privileegi;
ja selleks pole keegi muu
kui Taavike Rõivas
käbi asemel matsub etanoolist suu
lennuki ja meedia ära hõivas;
kaugel idamaal, kus täpsus
puhtus, kord ja muu kiiks
on võõrastelt ülim ausus
aga vastuoluga sinna saaks;
Rõivasel keelati maanduda
kes oma tiivad külgedel sulges
ühest puu otsast teise hõljuda
põdra metsas vägijooki võtta julges;
ja Tsahkna laiutab käsi
mis ikka Yookole vastab
vabandusi anda ei väsi
et Taavi oravarõivast maha võtab .....
Kas Sina oskad märke lugeda?
Oled Sa teadlik sellest,
et meile antakse kogeda
ja tunda elu ettehoolet?
On kuskil keegi, kes teab
ta annab Sulle märku
ja Sa märkad, kui peab,
aga vahel ka mitte...
Tuima rahuga, silmaklapid ees
ajad Sa jonnakalt oma rida
eirates seda, mis on Sinu sees
et jälle kord pettuda saaksid.
tri:nu
Suletud ukse taga
Trampivad hääled põrandal
ja vaen õhus rammus
on ebamugavustunne endal
kui miskit kurja ligemale sammus;
see soerd takistuse taga
talle end kätte ei taha anda
miks ta nii kuri, ma ei jaga
ta ju peaks mind tundma;
see sama mees
kellelt ma ta näo pärin
aga tal rusikad jälle ees
jookseb mu mööda nahka värin;
ta hääl ja pilk ei unune kunagi
kiskja, kes hoiab mu kohal katust
aga sellest pole märki ollagi
iga vihahoog tähistab selle kaotust;
mida ma teha saaksin?
mu enda ihu ja veri ütleb
et oma karistuse saaksin
alati vaenuga suhtleb;
iga tülis mu uni .....
Lausutud sõna
Võid ju arvata, et ah, mis nüüd mina
ma pole midagi erilist teinud?!
Aga tegelikult tõid naeratuse ta näole just sina!
Sinu lahkelt lausutud sõna või süsimusta huumori jupp,
teie kahe siseringi nali...
Hetkelise olemise kergusest kantuna sai ta jõudu end korrakski välja vedada voodist ja piiluda kardina vahelt õue...kevad läheneb vääramatu jõuga, mõtles ta ning tema silmanurka tekkis kuratlik läik.
tri:nu
enesetapu ja kohvi vahel
tapaksin end, või valiksin täna kohvi?
olen maganud, ent väsimusest ohin.
elutahte saamiseks vanu pilte sorin,
inspireerid mind, kas sulle helistada tohin?
kuulaksin vaid sinu sõnu,
mind ei huvita see moraalitu lõbu,
selles ju peitubki meie kahe võlu,
südamliku suudluse tekitatud mõnu.
oled armas, nii ilus,
kohe alguses
nägin miskit sinus.
päevavalguses, kui läbin neid tunde,
mõtlen vaid, millal taas saan sinu juurde.
pelgalt neid sõnu ei pillu ma tuulde,
teen haiget vaid siis, kui hammustan sul' huulde.
kuule, kallis, kas sa märkad,
et hommikul vaid sinu ni .....
Ilu tuleb koos kevadega
Lumi sulab, vesi vulab,
elu veereb edasi.
Linnulaul on juba kohal,
pilved kõik on laiali.
Kevade meil annab märku,
talve sabas keerutab.
Mõte elab soojas ajas,
seal lõokene lõõritab.
Ei ma ole kinni ajas,
ette vähe kiirustan.
Tundmatud on teed ja rajad,
kaunis kevad mind rõõmustab.
Lumi sulab, vesi vulab,
elu veereb edasi.
Linnulaul on juba kohal,
pilved kõik on laiali.
Öine tähistaevas
Öises taevas on miljoneid säravaid tähti,
iga täht peidab endas kindla õnnemärgi,
arvan, et kui väga tahta saavutada eesmärki,
tasub kindlasti sammuda erksate tähtede järgi.
Tähed ei ole lihtsalt säravad täpid taevas,
tähed on kauneimad aarded kosmose laegas,
muutes kosmose müstiliseimaks paigaks
ja olles öist taevast kaunistavaks vaibaks.
Tähtedes peitub tundmatu võlu…
Ehk peitub neis ka mõni kindel sõnum
või äkki unistuste täituminegi neist sõltub?
Soojal suveööl neid vaadata on mõnus,
tähtkujude avastamine omamoodi lõbus,
võib olla sünnibki .....
Sõbrapäev
Sõber on kui kallis vara,
hoia teda ja sõpruses ela.
Sõber on kui habras hing,
kui tal liiga teed,
siis ta kui tiibadeta lind.
Südamega tunned ära sõbra,
õige sõber truu
ja suure südamega on.
Õige sõber elumerest välja aitab,
tal kõigest hingest aidata on soov.
Sõber on see, kes märkab
ei peitu poe, kui häda suur.
Rõõmu tunneb Sinust ja pead Sul paitab,
kui elus Sul kõi õnnestub.
Sõbrad kallid, hoiame ühte,
hoiame kokku!
Ei siis armastus meist iial lahku.
Küsimärgiga ja ilma
Eesti majandus puhkeb õitsele
lugesin täna ma lehest.
Küsimärk oli lõppu lisatud
saa nüüd siis aru sest mehest?
Prognoos on ju ilus ja kõlab hästi
see annab lootust ja rõõmu teeb.
Meil varsti kevad, sel küsimärk puudub
ja õu on õites, pidu särab ja keeb.
Soe abikäsi
Soe tunne mind täna valdas,
abistasin inimest,
kes minult abi ootas.
Võhivõõras inimene, kel jalg kipsis,
ülekäigu rajal seisis,
kätt abistavat ootas.
Palus lahkel pilgul ta,
et kas saaksin teda aidata
üle tee ma.
Suur hirm tal selle ees,
äkki valgusfoor lööb punetama
tema ees
ja autojuht lisab kiirust teel.
Käevangus tasa liikusime,
aeg teel seisma jäi.
Turvaliselt teed ületasime,
hinges soojus,
see südamesse jäi.
Libedad teed
Kõikjal kõnniteed on kiilasjääga kaetud,
sõiduteel ei ole käia lust.
Helkureid mul küljes mitu,
nad on üsna lähestikku,
et autojuhid märkaksid mind-,
igal elul on ju hind.
Ikka tasapisi tatsun,
kõnniteel seal keegi ei astu.
Ei ma ole kahevahel,
kus libedaga kõndida,
sest helkurid on need,
mis aitavad mind sõiduteel märgata.
Mõni autojuht mul heatahtlikult naeratab,
pidurdab,
pead noogutab
ja siis kiirustamata edasi kulgeb
tema tee.
Tunne hea mind valdas üleni
ja murelik meel kadus kiiresti.