Sõnale mata leiti 1108 luuletust
Aeg mul lendas käest
Klassid on igavad,
aeg nagu peatuks.
Matas on vaikne
kuulda vaid südametuks...
Kuid aeg mul lendas käest
ja järsku seisan laval,
räägin oma lugu
sellest, kuidas aeg kadus,
põles nagu kulu.
Igavestena näinud ajad,
lagunesid kui vanad majad.
Ja need ilusad, rõõmsad ajad
jätsid maha vaid õrna naerukaja...
inimene
kogu selle rahutuse keskel
iseenda aja oma loomusega
milles iga päev asume
tahab inimene ikka veel olla
aus rõõmus õnnelik
millise koorma on ta sellega
võtnud oma õlgadele millal
hakkab ta aru saama et säärane
ongi tema olemus taeva all igavesti
et ajuti õnnestubki tal olla
nii ühte kui teist teadmata
seda tuleb teha igal päeval uuesti
et selline ongi inimese pärisosa
sama loomulik nagu on maa peal
tuul ja vihm päikese paiste
looduse igavaeses ringkäigus
põlvkonnad vahetuvad
aga kulgemine jääb samaks
Sulle kes sa oled Lissabonis
sidrunite asemel õitsevad meil
mändide all nüüd longus
peaga karukellad
taevas on hall ja pilvine
ka see meele teeb hellaks
mis sest pole kõrge sinine
*
kirsside valgesse pitsi
mähkumist Fuji mäe taustal
koduaia niitmata murus
ootan juba pikisilmi
nende õitsemise haprus ja sitkus
Fuji mäe vägevus kevadel
hetkes selles korraks on koos
Armastuses pulbitseb elu
Su silmist sügavat armastust näen
ja Su käed, mis põimunud on kui liaanid
mu kaela ümber lahtilaskmata.
Su kuumade huulte puudutus,
mis kui tuli põletab ja süda hõõgub
leeklambina mu sees.
Su hellas sosinas, mis kõrvu paitab
on päikesesooja sees..
Ja see sosin, mis kui merelaine rannale loksub,
mu südameni rajab teed.
See armastus võiks õitseda kogu aja,
hoida armastust kui kallimat
oma embuses,
sest armastusega püsib elu rajal,
ta elu tugevaim külg on veel.
Aprillinali
Nagu ikka, plirts ja plärts
kadus selja taha märts,
aprillikuu see tegi nalja,
lumehanged tõigi välja,
hoolimata kevadest,
rohelusest, päikesest.
Kuid on vanasõna see -
jüriööl on külmund tee,
siis ei miskit teha saa,
juunikuuni külmetab.
kuid kui praegu lumi maas,
on palju parem viljasaak.
Siiski ootame me veel,
endal kevad südames,
küll see lumi sulab ära,
veidi kannata veel täna.
- Tarmo Selter -
2024
Palju küsimusi ilmataadile
Miks tali ei taha ära minna?
Miks kevad peab tõmbama küüru selga?
Miks linnud peavad laulma lumistel okstel?
Miks talvekülm peab näpistama pungi puudel?
Miks pilvede vahel peab päike olema valvel?
Miks tali hoiab kevadet meist nii kaugel?
Tahaks päris kevadet ja suve
ei jõua ära oodata kohe!
ah, neid
ah neid valgeid öid
kui valgus päevast
öösse mina ei taha
päiksehõõg ei jäta
tunde maha meel
värvidest ja õitest
saada ei taha vabaks
jääb puutumata voodi
kiljub õnnest hetk
kui kasel lõhnab
suvevihmast leht
sealpool seda silmapiiri
me kohtume emmates
veel mu arm
haihtunud me ümber
siis see aeg on karm
See on hoopis
Õde esinejat nähes ehmatab
kes riided seljast võtab
pole ta mitte räppar
see on hoopis strippar;
Juku nurga tagant trügib
ühest onust räägib
lapsi musitada on ta stiil
see on hoopis pedofiil;
üks mees pärib patsiendi pikkust
haiglas lesides antakse vastust
pole see arst mitte üks tepp
vaid see on hoopis puusepp;
uroloog teeb kannikale valu
auku topib, mida hetero ei talu
ta pole mitte Dr. Boriss
see on hoopis pepupoiss;
seksimüüa kiidab mehe tilli
aga kliendi pilgu ajab ta villi
kõrval ehmatab kauboi
et sängis see on hoopis femboy;
mutike aias kor .....
oma kallile vanaemale
selles aprillis on tavapärasest rohkem lund
kadunud aeglaselt kevade algusesse Sinu jäljed
mu maailmaaken väike - ka Tema ihu soojusest külm
südames huikab vastus vaikne - ebaõiglane on Surm...
päikesetiivad saadavad nägema sama armast und
ulatad tähtede tagant teemantsärava pehme käe
igatsus puudutuse ja häälekaja järgi
on enamat kui lihtsalt olukordade sund
vahemaa määramatu teineteist reaalsuses ei näe.
kurbuselilled muutuvad taas verevärvi
neisse punutud alatiseks levima mälestustelõhn
ütle millal tuleb viimaks aeg
kui astun Sulle läbi pilvetreppide S .....
Liisile
jää rahulikult unne
miljard aastat taeva all
veel päike päeva
endistviisi voolab
puudel lehti õisi okstel
rohu haljendama joodab
mis saab inimesest elust
maast me ette ei tea
ka seda mitte kas kokku
rullitakse taevas
mäed nihkuvad paigast
voolamast lakkavad jõed
päike muutub mustaks nagu
kotiriie kristalseks
jäiseks kääbuseks
*
jätad pärast mitmeid tunde
planeetide õpetamist nende
vaatlust öises taevas oma
juntsudele klassis siiski
viimases kohtumises ütlemata
kvadriljoni aasta pärast
Päikese perekond
lakkab olemast liig ränk
v .....
Muudkui surrakse
Võtan lahti mobla või läpaka
ja mis mu ees ekraanil
teen ilme õige opaka
midagi, mis polnud näha plaanil;
jälle sussid püsti ajanud
keegi avalik tegelane
elu otsa lõppenud
arhitektil, näitlejal või on teadlane;
ja nimed mulle täiesti tundmatud
ei anna uudis juurde manti
infod mulle asjatud
sest neid ei tunne, ei koti;
mil masina käivitan
et ona panna
hoopis ära ehmatan
ekraan rauga molu ette loopis;
ei läinud kõvaks
kui mingi hallpea otsa passis
nagu nüüd olnud tavaks
Postimees võõra esikohale tassis;
pühade meeleolu kadus
kui muudkui surra .....
Õhtu vanalinnas....
Kodunt välja ihkas hing….
Polnud ammu kuskil käinud…
Pintsak selga, jalga king….
Minutiga olin läinud…
Mõtlesin siis kuhu minna…
Hõrku maitseid nõudis kõht…
Seadsin sammud vanalinna….
Klaariks pea lõi värske õhk..
Kaunid kohvikud ja baarid…
Voolab vein ja maitseb toit…
Aega veetmas õhtu staarid…
Käib pidu kuni tõuseb koit…
Kaasaks juhtus veetlev neidis…
ilus meik ja hõrk parfüüm…
Kaunis neiu roosas kleidis…
Hingele kui hea ensüüm…
Mõttes kandsin neidu süles…
Kas ma rahuldust sest sain?...
Ehmatasin voodist üles…
Kõi .....
November 2.0
Kokku 3 nädalat märtsist
pole olnud kevad, vaid sügis
juttu hoopis uuest aastaaiast
kuhu koerailm sisse trügis;
on olnud tormi ja taevas
hall nagu hall olla saab
lumi viimast korda tulla vaevas
kanda kinnitada veel tahab;
muidu vali tuul, vihm ja muda
jälle inetus valitseb õues
ei taheta edasi liikuda
ilmataadil igasugust põues;
olin bussi akna taga
ja just ühistranspordis
harilikult ei maga
see olek mind sundis;
paras masendav ja pask
olnud märtsi väliselu
ümbrus pruunikas nagu vask
kliimamuutus ei ole lelu;
sest veel see kuu lumi maas
peaks harilikul .....
Jääs karastunud
Kui vile on puhutud
hääled välja kodust kutsuvad
neid on kokku aetud
pole aimu mida öelda tahavad;
aga vene näost seda näha
öeldakse suurele ja väiksele
ollakse siin, et äraviimist teha
igale riigivaenlasele;
võõras veri seda loonud
nende vile puhub tänapäeval
teise maale ta roomanud
sp. on valu meenutada aastapäeval;
kevadel pääsukesed tagasi tulevad
aga mitte need hinged
mis lõuna asemel idakaarde kaovad
kus on külma ja lumehanged;
jäätunud põrgu ja haud
igaühele, kes seal sureb
läheb kuumaks veduri raud
vaguniukse sõdur suleb;
on nimesi, .....