Sõnale matus leiti 327 luuletust (pop)
RAAMAT
Kui on ära läinud vool,
Köögis pottis suland sool.
Võta kätte raamat sa,
Hakka, aga lugema.
Raamatus võid olla tippkokk,
Raamatus võid olla kuldnokk,
Raamatus võid olla tume sokk,
Raamatus võid olla lobamokk.
Targaks saad kui palju loed,
Varsti sul on omad moed.
Tarkust koguma sa pead,
Kooli poole sammud sead.
Pimedusest koorub valgus
Sündida võib sädemest
suure sooja algus.
Pimeduse südamest
koorub kirgas valgus.
Need, kel osaks saanud rõõm,
teavad, mis on kurbus -
teenimatult kibe sõõm
laulma harjund kurgus.
Jahedas ja tohutus,
tundmatus maailmas
ringi liigub lohutus -
hoia teda silmas!
Ning kui oled väsinud
ega jaksa loota -
ära soovigi siis muud:
jõulupühi oota!
Ilu ja armastus
Mis on unustamatu, aegumatu, hävimatu, vallutamatu ja alistumatu? See on ilu ja armastus iseeneses, oma loomulikkuses ja puhtuses, vääramatuses ja rikkumatuses.
Mis on ilu ja armastus? Need on kaunidus ja kirg, meelasus ja hirm, vallapääsenud emotsioonid, purustatud piirid, vankumatu tung, mida ei suuda vaigistada ka tuhanded miilid.
Ilu olla võib vaid subjektiivne ja varieeruv, meist igaühe jaoks tunduda distantseeruv, ilu olla võib küll katkematu ja peatamatu, kuid meie arm ei saa olla rikkumatu ja veatu, juba eos oli see määratud kustuma ja kaduma, kuid ei siis veel suutnud .....
Olen sinu...
Kallis,
võin olla
meelespea,
olla kitsetall,
olla lahtirulluv sõnajalg,
olla udu lõhn,
olla puuduv õhk,
olla hõng männimetsa all.
Võin olla
piimatilk,
olla veinikilk,
olla värv tibukollane,
olla atlasslips,
olla kabenips,
olla kõbla jube-mullane.
Veel võin olla
tamiilirull,
olla mõistatus,
olla hullult sassis lõpmatus,
olla nätsumull,
olla kassitapp,
olla mälestuste kinni mälukapp.
Ent enamgi
võin olla
lapse palg,
olla seelik napp,
olla toimekuse valge tiitelleht,
olla igatsus,
olla ehe eht,
olla unistuste paberlennuk
sinu teht'.
/Mari Uri .....
Veebruar
Veel on neil koidikutel kulmud hallid,
päev uinub enne pärisärkamist;
on õhtuil õlgadel jääst kootud sallid,
kust helbekaupa hargneb härmatist.
Ööd halavad täis külma kõrkust,
vaid hullu uskumatust hingab tuul,
ja enneolematut võõrast nõrkust
ma tajun eneseski sellel kuul…
Siis kuulen, kuidas tasakesi hõikab
mind kauge kevad läbi laisa jää
ja meenutuseks meeltepõhja põikab
arg lohutus, et jäädavalt ei jää
ka külmad mitte…
Sõnatus
Sõnatus on parim heli.
Helitus on helgeim toon.
Mõttetus on armsaim veli.
Hetked õigeim ajajoon.
Lõpmatus on sirgeim tee.
Tegematus õilsaim tegu.
Egotus on kauneim kee.
Olemine tõeseim nägu.
Praegune on parim elu.
Möödunul on kõrgeim kroon.
Tulevik on kõigi lelu.
Ise mängureeglid loon.
/Mari*Uri/
Ühel hetkel ma tunnen jälle!
Kaugus- on masendav ja alati olemas.
Teadmatus- vihkamise alus.
Väärtusetus- tundmiseks iga sekund.
Unustamatus- möödumatu minevik.
Pettumus- tonnine raskus me hingel.
Valu- täitmas me südant ja mõistust.
Kurbus- kõige eelneva põhjus.
Tühjus- kui me vahel ei tunne.
Igatsus- konkureerib pettumusega.
Mõttetus- algava päeva mõte.
Armastus- täitmaks meeletut tühjust.
Emotsioonitus- algava depreka tunnus.
Mõõtmatus- kellegile ei anta ju rohkem.
Pimedus- tuleviku ootus.
Soojus- jäine sulatus.
Hingetus- kildudeks purunenud maailm.
Armastamatus- kui ma tunnen jälle! .....
Ainulaadne
Sinus on midagi sellist,
mida kellegis teises pole.
See pole midagi väga kallist
ning see pole sugugi kole.
Su hommikune äratus
toob naeratuse näole.
ning pisike ehmatus,
viib mu sinu peale.
Su magusad suudlused,
mida ihaldavad paljud kuulsused,
on vastupandamatult head.
Sa lubama pead,
et jagad neid mulle iga kord,
kui kohtume või olen morn.
muinasjutt jääb lõpuks raamatusse
Kõik! Sai läbi meie muinasjutt
jäi alles vaid kurgus kirvendav
nutt,
kõik endine soe unele heitis
mälestus end me südamesse
sügavale peitis
vaikusesse vajus paik
kus enne kihas elu
valulik on möödanikust arutelu
kui keegi meenutab mälestust
mis mu peast pühitud sai
pean trotsima hinges kibedust
sest pisimgi mälestus on pai;
kuid see mis kadunud, see kadunud,
kunagi oli see tee me õnnele ladunud,
aga see mis muutis meid õnnelikuks siis
lahkudes ka kogu õnne
minema viis.
Muinasjutud jäävad lõpuks
alati raamatutele
nad pole loodud meile
-õnnes saamatutele .....
Sa lihtsalt võtad ja lööd mu kildudeks.
Ikka ja jälle.
Ma voolan endast välja ning
otsin end päeval ja ööl
Kõigist võimalikest ja võimatuist nurkadest
Mõistus ütleb ei kuid süda sosistab jah
Täna siis
Mosaiik minust tumedais toonides
Tahan haihtuda kõiksusse
Lahustuda olematusse
Unustuse merre
Silmad suletud ja
Süda tühi
Taas kohtumine
Sinu nägemine oli mu unistus
ja meid ei seganud ükski kummitus.
Rääkisime tasa sinust ja minust
ning meie surematust armastusest.
Sinuga rääkimine oli vajalik,
mis päästis meie suhte, mis oli konarlik.
Sinu sõnad rahustasid mind
ja ma armastan kohutavalt sind.
Ütlesid, et armastus pole kustunud,
kuid Tema pärast on see tuhmunud.
Küsisin kõike, mis mind piinas
ega uputanud neid salaviinas.
Näitasid, kus asub mu kiri.
See ringlema pani mu vere,
sest asus see südame peal.
Ainult mina veel puudusin sealt.
Sinu nägu on lihtsalt kaunis
nagu mõnes Ho .....
*
Elu on hirm
armastus on bioloogiline kokkusobivus.
andestamine on unustamine ja loobumine
suitsetamine on surm.
tervis on sport
pisarad on matused.
elamine on julgus
unistus on illusioon
Naer on õnn
Valu on tunne
Pääsemine oskus
teekonna lõpp on kui vajud igavasse unne.
A.
Linnatuled
Suurte linnade kollased
tuled
libisemas hääletus öös
kraabivad igatsust suuremaks
kui leian südames ja töös,
millegi kauge
ulmelise
järele õhkama sunnib,
igatsen, palvetan, loodan
ehk möödub hetk
ja imeke sünnib.
Hommik on kauge
ja öötäis lootust on ees
kollased linnatuled paraku
ei süüta muud peale
varjusurmade mu sees.
Igavesti satub teele
üleliigne,
vaikus kajab seal,
kus õiguslikult
peaks puhkama põlvedel
kaunis pea....
Jah..ma peaksin olema kusagil seal...
mõõtmatus kauguses
üle hiirhallide merede
karjusaarte
tundrate
mu süda kisenda .....
Naine
Naine ...
Sa oled kui mustadest pilvedest raamitud päikeseloojang kesk sooja ja punakat kõrbe.
Su hääl nii mahe ja rahustav, just nagu merelainete kohin, mis vallutab kuulaja hinge ja tuhmistab mured.
Sind kirglikult rinnale surun ning põsel siis tajun su meeldivat, paitavat sõrme.
Kuid kurbus mind tabab, kui pisaraist läikiva näo su juustesse surun ja teadvustan seda, et peagi sa sured.
Ma silitan sind ja su jahtuvat nahka, veel siidiselt mõnusa survena tundub su lõtvunud, kuumav figuur.
Üks karje mu rinnast siis kostub kuid tühiseks sosinaks kustub siin kosmos .....