Sõnale meel leiti 1971 luuletust
Keha ja meel
Sa tunned rõõmu
ja kurbust käsikäes,
saad valust sõõmu,
palju päikest Sa näed.
Oled mõttes ühes,
hinges teises kohas,
need tunded vahel
on elu sõnumid ajas,
tuues Sulle teadmist,
et Su keha ja meel
ikka üheks saaksid
teie ühisel eluteel...
- Tarmo Selter -
Mässav meel,eile veel
Meri mässas
Lained tihedalt vastu kallast lõid,
tugevalt uuristasid, sõid
Isegi taevas merega üheks sai
Keegi rahumeeli teed jõi,
pirukat sõi
Vabaduse hümn,--
kellegi pikali lõi
Sini must valged lipud
ja plakatite read....
Süda verd tilkus,
tunded lõid põlema
Hinge kurbus räsis
Miks nii valus peab olema?
Metsik meel
Mulle meeldib metsik meel,
vallatu ja vigur –
võrrirada kruusateel,
kus ei võta pidur.
Kuigi ise poeksin juba
kella kuuest voodi,
mõtteis olen nendega, kes
võlle veavad loodi.
Olen öiti sadu kordi
lennanud ja kiikunud,
miskitpidi ilmsigi
just mitte vähe liikunud…
Kus ma olen, mis ma teen,
kui keha puhkab-magab?
Ajan tähtsaid asju vist,
mis unerahu tagab!
/Mari*Uri/
mu meel hakkab lehtima
kesk halli talve
mu meel hakkab lehtima
kui öö jääb järjest lühemaks
taeva all aina kauem
seisab päevas valgus
sääl kuskil ootel uus
helerohelise kevade
õrn rahutu algus
imestan isegi
käsi valmis on juba peenrasse
seemnete külvamiseks
õunapuul pungade paituseks
Sügise vallatu meel
Oh seda sügise vallatut tuult
ta ei rebigi lehti puult
ei kipugi mantlikrae vahele
ei tõukagi tormi merele
Oh seda vallatut sügise vihma
ta ei piitsutagi rõõmsat meelt
ei pillugi lompe kõnniteele
ei uputagi ilma silmaveele
Oh neid sügise vallatusi küll
ta ei olegi nii kurb ja nii külm
veidikene kulda puistab su meelel
veidikene aega istub su keelel
Vahest kurb on meel
Kodu on puhas, korras ja vaiknegi,
liialt vaikne, et hakkab kõrvadele,
toob nutuvõru hingele.
Inimesi tahaks näha vahest rohkemgi,
näha nende toimetusi, siblimisi,
üksi poleks siis.
Lapsed ammu pesast läinud,
kaugel on nad siit.
Kuskilt kaugelt kostub kõrvu,
pääsukeste vidiit, vidiit!
Pisut kurb on minu meel
Pisut kurb on minu meel
sel vana, vana-aasta eel
Häid ja halbu mälestusi
kuhjaga jääb maha
Lumi peidab käidud jäljed
matab rajad maha
Vanakraami kambrit veel
koristama pean
Sellest saaks mul kergem,
seda tean
Uuele jääks jalgu
ja see ei oleks hea
Vana-aasta sammub
kipras kulmuga
kuid uue aasta hakul
uut aastat tervitab!
Elagu uus aasta
šampanja vahutab!
Igatsus
Vaata seda vihmapiiska,
aknaklaasilt alla niriseb,
Kevadel jälle porikärbes,
aknaklaasil piriseb.
Kiikan aknast välja,
taevas pilvine,
puudelt lehti kallab,
ilm on udune.
Mõtlen Sinu peale,
mil viimati nägime-?
Aknaklaasil ikka
seesama piisake.
Porikärbes jälle-,
tuleb kevadel.
Ootan Sind mu kallim,
kurb mul sügisel.
Kummaline kaunis sügis
Uskumatult soe on sügis,
päikesekiir südamesse trügib,
Iga päev saab ärgata
hea ja rõõmu tundega.
Lõngad korvis nihelevad,
vardaklõbinat ihkavad.
Tänavu minul aega küllalt
on sügistraditsioone rikkuda.
Lihtsalt naudin sooja sügist,
heldusest ei küllalt saa.
Veidi kartust hinge ronib,
et järsku hea kõik otsa saab.
Milline see sügise lõpp küll tuleb,
algus on liialt, liialt hea?
Seniks naudin sügise ilu ja võlu
täiel rinnal ma.
Nooruslik sügis
Igal sügisel ma muutun hingelt nooremaks,
mõtted nagu sügislehed kirjumaks.
Põsed punetama löövad kui ladvaõunad,
seenel ja marjulkäik südame soojaks teevad.
Sügisvihmad ei heiduta mu meeli,
pisut puudutavad hingekeeli.
Kui ka torm tuleb südame peale,
saan hakkama vaatamata eale.