Sõnale meeled leiti 107 luuletust
Mänglev tuul
Oled sa loll või inimene;
Pidev sisemine võrdlemine;
lõpetab seal kus põõnleb pidev;
Võitlev isend; näitlemas; Väitlemas;
Segadus teda hoopis käitlemas;
mitte tema teda; ega? A las ta jääb;
Kui pea teeb häält; ja siseneb väärt;
Ideede kulg; kerge sulg, üle paberi;
Teadmiseid veab mul, sul vedanud;
Et ta nõnda kerglaselt lennanud;
Eeldan uut; keerutan juust,
ümber sõrme;
See k kuus; usu või ära usu, omast puust;
Nagu Kitil Turbo Boost; Rüütelik Mihkel;
Ihnetele Viimne, kuulutus; hullutus,
Su jaoks karistus on unustus; kuri kuulus;
Looja peatükki omanäo .....
sügis
Sügis saabunud on tasa
vihm pekslemas mänglevalt
vaid akendel -
nõnda sama igatsuse
melanhoolia rütmi
nõnda päeval ja ööl.
See mis jäi suve päikese
taha kord maha augustikuul
sellele mõtled ikka veel.
Lehed muutmas värvi
viimased õied närbumas -
aga minus on endiselt
kasvamas unistus
kasvamas vatitekk -
mis peaks pakkuma sooja
võtma enda peale musta pori
ja imama sisse valge lume
mis peseks puhtaks minu hinge
minu meeled -
kui saabumas taassünni kevad
ja suvine armumise aeg.
sügisene nostalgia
Esimene öökülm saabunud
varahommikune härnatis katab maad
linnud end parvedeks seadnud
põgemedes pimeduse eest
meie maalt.
Küllap nemadki tajuvad
et viimased soojusekiired -
HAJUVAD.
Meeled ja kehad rusutuse
raskemeelsuse eest vaikselt
peitudes kunstlikku unne -
VAJUVAD.
Aga ära karda!
Lõunamaale viivad Su koormad
talve möödudes taas Su ellu
toovad - vabastav energia
külmunud hingemahla hoomab -
Uuesti ja uuesti Sind
kõige selle igatsuse
tunne soojaks joodab.
Salakeeles raamat.
Ma sulle juskui avatud raamat,
mus tundeid, rõõmu ja ka draamat.
Kuid salakeeles on see,
kirjutatud vaid sinule.
Kui oled avanud mu südame,
siis kuulub sulle see võtmeke.
Võti mis avab selle salakeele,
võti mis avab sulle mu meeled.
Uued peatükid koos saame kirjutada,
nende kirjutamist eelnevalt harjutada.
Õpetan ära sulle selle salakeele,
nii me raamatu täiuslikumaks teeme.
Teised näevad vaid kaasi ja pilte,
meie kaks vaid mõistame nende aluseid silte.
Nii kahest erinevast raamatust sünnibki üks,
mida ei mõista igaüks.
Tundmatul merel
Üksinda mööda tundmatuid meresid
silmapiir kaugusse hajuv
Liueldes sinna, kus kannavad hoovused
meeledki suunda ei taju
Kas ujun või olen vaid merede kanda
katsun nüüd püsida pinnal veel
Mida küll oleks mul merele anda
kaotamaks kooremat südamel
Mida mul merele anda, et teenida
suunda, kust leiaksin sadama
Mida mul merele anda, et väärida
inimest, kellega jagada
See koorem põhja mind tõmbamas
suunda nüüd selgemalt tajun
See laine mind tihedalt embamas
väsin ja varsti ka vajun
Sōnad
On sōnu nii lōpmatult palju
Ja vähe mis kindlad kui kalju
Neid loobime siia ja sinna
Ja hiljem neist möödume linnas
Said paljudest takjad me teele
Ja paljudest nukraks me meeled
Neil sōnadel puudubki sära
Neid palju neil kōigil on kära
Kui jätaks neist mōningad ära
Kas jutt oleks rohkem kui plära
Kui sōnad mis öeldud on suule
Ja laused mis kootud on luules
Kas tunneb neid keegi veel ära
Kui sōnadest puudub see plära
Teadmatusega homsest...
Ma kõndisin ääretus tühjuses
Pimedas linnutee serval…
Otsides valgust, janunedes soojuse järele.
Nagu mäng, mil keerutad õnneratast
Astusin galaktika tolmus.
Ainult valikud on meie ees…
Õiged-valed, kas on sellel üldse tähtsust?
Kas on vaja mürgitada meelt
vaadates kõverpeeglisse…
Otsides olemasolevaid vastuseid-
Gravitatsiooni poolt väändunud tõest.
Kas on mõtet ekselda kaugel
Püüdega lahendada mõistatust,
mis on elus tähtis?
Aeg voogab läbi mu elu
Viies kaasa tükke mu hingest.
Lammutades hetke, milles olen ärkvel.
Ma ei näe und selle .....
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Ma armusin su silmadesse
Tükike taevast vihmailmadesse
Ja kui nad päikses säravad
kui kosmilised täheväravad.
Ma armusin su naeru
Ilus, vaikne, kuulda vaevu
Kuid ta oli ikka seal
Suul ja südames, ma tean.
Ma armusin su tantsu
Nagu Laintes õõtsuv
Habras Meduus
Graatsiline ja kutsuv
Su vastupandamatu embus
Mõõtmatu energialaeng
Mind tõstis maa pealt lendu
Nagu kuumaõhulaev.
Ma armusin su huuli
Segamini kõik mu meeled
Ja su mesimagus suudlus
Alla viis mu keele
Ma armusin su rõõmu
Kui loodus sind teretas
Tahaks neelata veel sõõmu
Sellest püha k .....
Kuu
Kuu,
Su poole avan oma suu.
Mu vaevas hing,
ta piinad
kord kuus su juurde viivad.
Mind enda külge liidad,
miks kutsud mind
kui oled suur?
Kardinate taha end ei peida
Su eest ma kuhugi ei põgene
ma väsinuna oma sängi heidan
mu silm liig suurest pingest võbeleb
Ma tean et und ei õnnestu mul leida
mul täpselt keset selga sügeleb
peanupp kui lampe uusi plaane läidab
mu peas vist sada mõtet kügeleb
Kui oled noor ma vabaks saan
võin metsikuna hulluda
Su vanadus mind uinutab
Mu meeled maha rahustab
Mu isand käskija mu suund
On sinu poole oled suur .....
Laululind
Veereb pisar naerusuine – laulab.
Lendab liblik lapikuine – laulab.
Paistab päike piksepalgne – laulab.
Keerleb karussellikujur – laulab.
Meil ei ole mõõtu majas – laulu,
raamatutes võõraid sõnu – laulu!
Laulge, minu käed ja jalad – laulu,
minu silmad, kõrvad, meeled – laulu!
Meil ei muudki ole vaja – laulu…
Laululindu, laulikut, ta laulu.
/Mari*Uri/
Naine
Ilma naisteta on kurb maailm,
kaunil naisel puhkab mehe silm,
naise kavalus, see mehi hirmutab,
kuid kaval naine - see on võrgutav.
Naine ajada võib segi mehe pea,
nii kiirelt, et mees isegi ei tea,
et naisest saanud on ta kokaiin,
mis vaese mehe meeled segi viind.
Ootan juba..
Pime tuba,süütan küünlad,
sind ootan,olen valmis...;
avan akna,suure,laia,
valge lina minu voodil.
Küünlaleegid minu toas,
sa neid näed,on kindel see...;
väljas pime,tähed taevas,
ootusärevus sees keeb...
Varjud lae all tantsimas,
on vaid katkematu vaikus;
olen voodis,valgel linal,
tean,et tuled ja et...nõustun...
Õhk võbelema paneb leegid,
sa tulid,riivad akent;
liugled tasa,on vaid sosin,
kui mu nime vaikselt ütled.
Pulss mul kiire,värin sees,
oled kõrval,tasa hingad;
tean,mis tuleb,mis on ees,
olen valmis,ootan juba...
Sinu huuled minu kaelal,
.....
Hundina olla...
Kui öises,pimedas taevas,
on kuuvalgus mind võlumas-
siis võiksin hundina olla,
kes uhke ja vabana elab...
Tahaks kuuluda hundikarja,
tunda end ühena neist.
Kus reeglid on kõik paigas
ja usaldatakse teineteist...
Nendega koos jahti peaks,
õlg-õla kõrval jookseks...
Tugevad kehad,meeled valla,
veri pulbitsemas soontes....
Hundi tarkus-on see jõud,
mis aitab tal ellu jääda.
Kuigi kiskja,on tal ka õrnust,
mida tuleb osata vaadata....
Tahaks suruda näo vastu koonu,
tunda pehmete karvade soojust...
Nautida kollaste silmade pilku,
kus kogemusi,teadmisi palju. .....
Puudel õitsevad leevikesed
Puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää.
Kellad käel, käivad inimesed,
seisma kellad ei jää,
ei jää kellad, ei inimesed.
Ei me peatu, ei näe.
Meie meeled on ikka keset
minekut üle mäe.
puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää
Oh me tuhanded tähtsad teod,
rabe, rabelev aeg.
Lennukiteks maskeerunud teod.
Hirmus hetkedevaeg.
Üha rutem! Üha rohkem!
Siis vast õnn on meil käes!
Peidetud pohmelus, pettumusohked.
Tahtmiste lõppu ei näe.
Käime, möödume, inimesed,
ei me peatu, ei näe.
.....
Koidukuma,
see õrn valgus.
Nii mõnigi end väljast leiab,
uue tööpäeva algus.
Hiljaaegu,
mõistsin mina.
Kõik on lootusetu,
leidkem mulle surnulina.
Kogu see viin,
mis mul sees.
Ei aita enam raasugi,
mu tundlakatel üle kees.
Ootan tunde,
Su ukse taga.
Lootust ju on,
et Sa ei maga.
Süütan viimase suitsu,
liigun kodu poole, ei tuitsu.
Siis komistan, kukun,
asfalti embuses tunde tukun.
Hiljem avan silmad,
meeled pingel
Seal Sa oled,
mu armas ingel.
Anna omi käe,
'abista end'.
Kuid kas see on tõsi,
või aint mu unelend.
Siis Sa kaod,
ärkan .....
Luuletusest tunneteni
Kirjutaks nii,
et lause viiks luuletuseni.
Plaan on hea,
nii saab päris hea rea.
Saaks luuletuse kokku riimida,
suust kõik välja pressida?
Täna küll mul luule tule,
tekk peale, silmad sule.
Sügavalt ava oma meeled,
lahti päästa sõnadest keeled.
Pea pulki täis,
kui vahel tuju, eks siis näis.
Luuletus tuleb loomingust,
sinu ilust, sinu võlust.
Seda küll, õigus sul,
kuid pole tuju, mured mul.
Sõnad kirjutades piinavad,
mis luuletuseni viivad.
Teinekord on tuju hea,
siis parandame suhtlus vea.
Siis kui sul tuju hea,
siis tööle palun pane pea .....