Sõnale meeleheide leiti 16 luuletust
Kiviarmastuse kiviahelad
Mu kivilinna kivist kodumajas
kivistunud kivist kodutundes
mu süda seiskund kõvas kiviajas
pea õhtul sätin kivipadjal unde
Mind tõstab üles kivipäike vara
on kivisõnum kaugeilt kivituultelt
must mõtled- kivinaeratust saa ära
sa oma kivistunud ilmelt huultelt
Ma mäletan kuis oma kivipeas
ühtäkki kuulsin kivikiljatust
mu kivimunakivid kivist peos
uskusin veel kivihüljatust
Ma oma kivivere kivikutse
paiskan ööss kesk kivipimedust
jah tegin kivikargamise katse
nean enda kivikivinõmedust
Tos koidus saabus kivituultes vastus
mu ümber heljus hommik kiviudus
.....
Valu ilu
Uus öö, uued mõtted, uus arutelu.
Mis on hingevalu? On see surm, on see elu?
On see miski, mis tuimestab ja tapab?
On see miski, mis äratab ja seejärel alles taipan?
Taipan, et nauditavana näiv on vaid igiomane
ja valu võib olla silmi avavalt suurepärane.
Olen vanemaks saanud ja olen hakanud
vaatama valule teisiti, valutamast lakanud.
Olen õppinud seda tunnet tundma ja läbi nägema.
Mind äratades ellu hetkes, andes emotsiooni uuema.
See tunne on kaunis, ilus mitmete teiste seas.
Nii tõetruult hõõrub nina alla viimsedki vead.
Valu narrib, röövib õhu mida hingata,
t .....
A Shot In The Dark
I’ve been left out alone like a damn criminal
I’ve been praying for help cause I can’t take it all
I’m not done,
It’s not over.
Now I’m fighting this war since the day of the fall
And I’m desperately holding on to it all
But I’m lost
.....
Päästa mind
Ei suuda leida rahu sinuta
mõtlen kuidas magad üksinda
ei suuda peale valu tunda ma
mõtlen ainiti et ei suuda sinuta
tahan elada
uuesti olla sinuga
aga ei oska aega keerata
saan ainult tulevikku uskuda
tunnen kuidas valu jälle pigistab
igatsus taaskord kägistab
ma ei taha ärgata
ei suuda uskuda
päästa mind !!!
Päästa piinast ja agooniast
valust ja igatsusest
anna lootust jälle uskuda
mu meeleheide on kui vangla
pimedus mu enda ehitatud müürides
su häält ootan kuulda siin
et mind päästaksid .....
Illusioon
Igapäev ma aina rohkem endas kahtlen
Ma materdan end maha,
Teen endast kellegi, keda keegi ei taha.
Mu mõistus ütleb, see olen ju mina
Enese ebaperfektne täiuslik versioon.
Kuradi käest kuulen aga enam
"Unusta see illusioon".
Nii ma uskuma olengi hakanud,
End armastamast lakanud,
Omaks võtnud kõik süüd,
Igapäevaga aina selgemaks saab nüüd,
Mida tegema pean,
Et heastada kõik enda tehtud vead.
Sõjatandri punane vaip
Ma tunnen valu, kuid mul ei ole enam mõtet karjuda,
nende lendavate pommikildude eest meeleheitlikult varjuda.
Laiba lehk lämmatab hinge ja mitte keegi mu valu karjeid kuule,
enam ei saa ma iial enda kaunist naist suudelda ta magusale suule.
Mu suus on pritsinud pori ja vere segune maik,
vasaku jala asemel on vere ja muda maaliline laik.
See mille peal rooman ei ole maa, vaid mu vendade laibad,
nad on kõik auklikud, lõhki rebitud kui viledad kaltsuvaibad.
Ma tunnen laiba lehka ja põlenud naha haisu,
mu sees viha pulbitse ja tapahimu vaid paisu.
Ma kuulen tankide là .....
Ebakindlused
Olen kui avatud raamat,
tule ja loe mind.
Avasta mind
ja mu maailma.
Meelde pead jätma,
lihtsasti see juhtuda saa.
Tõrjun, loobin sõnu, karjun,
ainult, et eemale hoiaksid.
Sulle näitan oma meeletut rõõmu,
mida sõnadesse ma panna ei oska.
Kriipiva ukse praokile jätan,
et piiluda saaksid mu sünget,alla surutud meeleheidet.
Sulle näidata tahan palju,
aga kas sa kuulaksid.
Kas sa kuulaksid
ning oleksid?
Ei prooviks mind muuta,
kui peeglisse ei vaata.
Ei loobiks sõnu,
mis mind haigeks teeb.
Sügisel on mõelda palju
Sügis on nii ilus, kuldne,
nii kirju ja nii meeletu.
Miskit sügisel poeb põue,
suur meeleheide tulekul.
Sügisel on mõelda palju
suvest, mis on mööda läind.
Taga igatseda päiksesoojust,
mererandu liivaseid.
Sügist armastan ma palju,
tas on hingesugulust.
Inspiratsiooni allikas ta mulle,
puhtast südamest ma tunnistan.
Kaugel kodumaast
Olen kaugel kodumaast,
reisin siia-sinna.
Süda sees mul kipitab,
raskus rõhub rinda.
Miks tunne imelik on sees,
miks mõte rahutult rändab?
Pool ilma rahulik on veel,
pool mul käimata on teed.
Süda kisub ikka sinna,
kus mu kallis kodumaa.
Meeleheide rebib rinda,
Kas kodu veel mind mäletab?
Ohh jummel küll, Erm...
Vaatasin meie sportlasi
tulemusi ummamuudu
ja Johannesel juhtus sitt asi
kus jäi 4 sekundit puudu;
8227 punni ja isiklik rekord
mõtlesin, et kui ta edasi läheks
aga polnud olla hea seekord
kui 19 punni jäi väheks;
vähemalt ületas enda latti
aga ohh jummel küll, Erm...
me ei saa sellest sotti
kuidas maas nuttes püsib sarm;
su rahva ja avalikus elus
pärast põlvevigastust
su meeleheide polnud õige alus
vaid meheks jäämine pälvib austust
Vääritu
Käib mööda kallast nutust nägu märg
üks eemalt elu näinud nõutu eit
käib ümber- peas on häbist säetud pärg
ja meeleheide kratsib karvast reit
Ei ole seltsilist ei ole elu kaasat
tast linnarahvas mööda väänab rajad
nii ainult loodus tunnistabki draamat
ei küsi keegi miks ta pilli ajab
Na tühjendas see naine oma hinge
päev maalis vasta õhtat taeva lõkke
tilk tilga järel tekitasid ringe
veepinnal vaevu näha alla jõkke
Ãœks kuju lausa pimeduse veerel
käis jõest ja tõstis naisel tühjast tüli
mis halad häbitu siin kalda veerel
va nurjatu vii mujal .....
Kurvad rõõmud
Oh, palju läinud – ehk kõik ju läinud?
Kuis kees mu sees!
Ma sulen silmad, nad palju näinud –
Mis ootab ees?
Kuid surmahirmus mind häkki valdab
Uus elusööst,
Ja uuest hing end päästa maldab
Sest tühjus-ööst.
Võin rõõmustada, võin kurvastada
Kui keegi muu,
Võin harrastada, võin armastada
Kui keegi muu!
Veel käed mul kaunid, veel käed mul valged
Ja närblikud,
Kui iial enne mu nukrad palged
Nüüd veetlikud.
Ja kõik on kaunim ja kõik on armsam,
Kui kunagi;
Ja mina valvel ja mina varmsam,
Kui kunagi!
Kui sinisilmne on suvetaeva
Akvamariin,
.....
Kas oled näinud vaesuse silmi,
meeleheidet, kurbust ja valu?
Kas tead pekstute hingi,
ohvrite koormat, palju ta talub?
Kui süüa ei ole anda,
laste silmad pisaraid täis,
kui riideid pole, mida kanda
ja soojus toas olematu näis.
Kui isal ei ole tööd
ja emal saand otsa jaks-
nuukseid summutab öö,
hing kildudeks praks ja praks!
Et raha ei olegi tähtis,
ütleb see, kel eal pole puudust.
Ei õnne küll raha eest ostaks,
kuid elule murrad sa truudust,
kui peret ei jaksa toita,
pole kedagi, kes su eest kostaks.
Oled näinud sa vaesuse silmi,
ilmselt mõnigi nimeta hauas.
.....
Sellel metsateel
Astud tasa minu kannul,
lehe sahin rohu sees;
kõikjal hämar,jahe õhtu,
mulle tuttav metsatee.
Puude varjus mind sa jälgid,
nagu peitust mängides...,
hingetõmbeid,üpris vaikseid,
selja taga kuulen neid.
Pööran ringi,targad silmad,
merevaigu kollased...,
pilk on tuttav,vaatad otsa,
lõhnu sisse ahmides.
Oled hunt,ning kelle leidsin,
külmal talvel sellel teel...,
oli ulg,nii hale,kaeblik,
sa nõrgalt lumes lebades...
Silmad,milles valu,piin
ja kurgust kostuv korin,
soe veel keha...,sellel veri
ja punane ka lumi...
Kas oli püss või teine loom...,
mul pol .....
