Sõnale meeleolu leiti 97 luuletust
Meeleolu kahe otsaga
Olen meeleolu-kahe otsaga.
Lihtsalt olen,tulen,lähen,
ette ei saa arvata.
Ronin hinge,piinan teda,
ühest otsast pigistan.
Oma meeleolu halba,
teistelegi levitan.
Olen meeleolu-kahe otsaga.
Lihtsalt olen,tulen,lähen,
ette ei saa arvata.
Ronin hinge,paitan teda,
teisest otsast silitan.
Oma meeleolu puistan,
kõikjale rõõmu nakatan.
Kahjuks olen meeleolu-kahe otsaga.
Kuldsel sügisel
Kaunid mõtted kannavad vilja
nagu viljapuud kuldsel sügisel.
Kooli või eluteele astuja,
sai suvest palju õppida,
suur rõõm on kuldseid vilju nüüd noppida.
Sügisel on tiivad,
mis linde ära viivad.
Tühjad pesakesed ootele jäävad,
kurbus rändab hingele
ja muudab kurvaks südame.
Tore, et sügisel ei kao päikene,
missest, et rohkem varjus ta
ja madalamal.
Päike hea liigub taevalael,
sellel kuldsel sügisel veel.
Taas särab päike taevalael
Taas särab päike taevalael,
taevas sinine kui meri.
Rõõmsalt siutsub linnupaar,
pesas poegi kolm või neli.
Metsa all on maasikmarjad,
magusasti lõhnavad.
Suvi kuum käib kuumalt ringi,
küpsetab ja küpsetab.
Iga päev toob rõõmu juurde,
kui vaid oskad märgata.
Sukelduda ellu suurde,
midagi ilusat ja head sealt endale noppida.
Kaunis suvi kutsub
Täna jälle päike särab,
avatud on õnnevärav,
imeline loodus kutsub,
kiirelt süda rinnus põksub.
Patt oleks niisama raisku lasta
imekaunist suveilma,
kodus lihtsalt konutada
alailma kiruda.
Kaunis päev teeb rinna rõõmsaks,
astub muredele vahele,
hea on olla päikselõõsas,
ealeski ei kahetse.
Kiusaja kius
Kas tõesti kius astub kodust teele?
Kas tõesti kiusajale kius nii armas on?
Kas kiusajajal ei lähe silmad veele,
kui ta kiuslik teiste vastu on.?
Kas tõesti kiuslik meel on nakkav,
mõnele nii külgehakkav?
Kas tõesti kiuslik meel võidutseb
südamel kiusajal ja nõnda haiget tal teeb?
Looduse hääl
Metsades kostumas elu,
linnud laulmas on imelist viit,
varsti kadumas talvine valu,
langemas elustav piisk.
Elu kandmas on ojade vulin,
kuuled loomade raginat metsas,
kes pesadest välja just tulid
nautima kevadet vahvat.
Seisa looduses, kuulata, vaata,
lase süda ja meeled kõik valla,
veidike veel ainult oota,
on loodusel palju veel anda.
- Tarmo Selter -
2023
Kevadmeeleolu
Vaata kuidas lumelill
end ajab lumest välja,
taevas päike ere on
ta piilub pilvist alla.
Kuldnokk kuldset nokka peseb,
kevadteed on valla,
mesikäpp veel käppa imeb,
mesipuust und näeb ta.
Liblikate nukkumisest
veel on vara mõelda,
kevad südamesse hiilib,
seda võin küll öelda.
Ringkäik talvises metsas
Kuuskedele valgust heidab
taevas valge kahvatu kuu.
Lumised on põllud, aasad,
tulekul on jõulukuu.
Härmatunud oksal istub
punakõhtne leevike,
külmunud pekitükki nokib
väike rasvatihane, kel punuke on tühi veidike.
Metsarada on imeline,
jälgi täis on metsateed.
Kitse jäljed, haavikuemanda jäljed,
hõlpsasti ära tunnen need.
Valge talv end kõikjal näitab,
hea on, kui ta pehmeke.
Lumehelveste õrnas sajus,
ilusad mõtted liuglevad kaugele.
Soe sügis
Soe sügis hellitavalt põski paitab,
lehti tasa puudelt alla aitab,
kutsub päiksepaistet esile
ja ei ole ise nõnda vesine.
Laseb pehmel tuulel tasa õõtsuda,
kuigi sügistuul on harjund lõõtsuma,
katab pilved õrna uduga,
et linnutee võiks kergelt sujuda.
Varsti sügisel on rutt,
tali tuleb nii, et taga valge jutt.
Pole siis sügisel aega venida
ta tõepoolest peab ära minema.
Sellest kurb on minu meel,
tahaksin sügises olla veel,
tunda ta hingesilitust
ja õrna südame puudutust.
Mõistan
Sorry, ma saan aru,
kust võtadki selle naeratuse mul',
kui sul endal on tuju
täiesti null.
Tean, vahel on raske
anda kuju tujule,
kui alailma ise
nii pahurad oleme.
Tulemas on sügis
nutune ta silm
harva paistab päike
ja pilves kogu ilm.
Loota tuleb siiski,
et naeratus on teel
ja kõigi südameisse
ta ära mahub veel.