Sõnale meeleolu leiti 125 luuletust (copied)
Ilus valge talv
Valged lumememmed reas
kõigil kaabulotid peas
sütest nööbid sirges reas
seisavad kui piirikaitsel seal
Taevast alla sajab lumi
sajab kuni hangedeni
sajab valgeks maa ja taeva
katab kinni murevaeva
Ilus valge talv on see
meeleolul rõõmu teeb
lumehelbeid langeb veel
langeb terve kodutee...
Sügis kipub hinge tulema
Vaata selle sügise kuldset ilu,
kuula, kuidas puudelt lehed
kõlinal alla langevad,
tunneta selle sügise võlu avatud silmil,
lase südamesse pugeda.
Lase sügis enda südamesse pugeda
ja hinge hella elama,
siis tunned ennastki elavana.
Lase tunnetel lasta end puudutada,
meeleolul kõigutada,
rahul vaiksel suigutada.
Jah, sügis mõtteis on mul juba,
kuigi suve armastan ma väga.
Ju siis tormile kisub meel,
nõnda on tunne sügise eel.
Talv
Talv on kasvatanud hanged
kõrgemaks kui püramiid,
aina lund juurde tuues,
valgust täis on terve ilm.
Küll see talveaeg on tore,
valged jõulud saabuvad kohe,
ootamas on üllatused,
südamesoojuses küpsenud kingitused.
Metsas valges lumes,
roheline kuusepuu,
ehetes ihkab olla,
rõõmuks laste seltsi tulla.
Talv on ikka ütlemata tore,
meeleolu rõõmsamaks muutub kohe,
jõulurõõmu naudingud on teel,
jõuab kannatada veel.
Ikkagi on sügis ilus
Ikkagi on sügis ilus,
paistab välja ka puude vilus,
vihmalombi virvenduse sees,
pihlakamarjadest punutud kees.
Ikkagi on sügis ilus,
vihmapiiskades eriline võlu,
laululinnu kuldne suu,
kuldseid viljapäid sasib tuul.
Ikkagi on sügis ilus,
olgu siis meeleolu kuitahes mõru,
hinge rõõm jääb püsima,
süda sügisesse elama.
Suur kevad
Õhk on kevade märkidest tulvil,
päike tiirutab taevavõlvil,
linnukene siristab rõõmsat viit-
ta pesakene pole enam kaugel siit.
Metsaalune lilli on täis,
õienupud noogutavad päid,
allikas puhta kristallina õhkab,
toomepuu nii magusalt lõhnab.
Õhk on kevadvõitudest tulvil,
päike võimsamalt tiirutab taevavõlvil,
linnukene siristab rõõmsat viit-
"Siin mu pesa, eal ei lenda siit!"
Hommik taas on lumivalge
Hommik taas on lumivalge,
väljas kõrged lumehanged.
Autod kaelapidi lumes,
kõik on ilmsi, mitte unes.
Suured sahad kõnniteel,
võitlust peavad lumega.
Inimestel liikumisvaba ruum,
peab ju olema.
Maja katus ammu pole
ägand paksu lume all.
Korsten pigist suitsu puhub välja,
justkui oleks kopsud tal.
Hommik taas on lumivalge,
kauaks see küll kestma jääb?
Tuleb sula,võtab hanged
ja jälle talve lõppu näed.
Ringkäik talvises metsas
Kuuskedele valgust heidab
taevas valge kahvatu kuu.
Lumised on põllud, aasad,
tulekul on jõulukuu.
Härmatunud oksal istub
punakõhtne leevike,
külmunud pekitükki nokib
väike rasvatihane, kel punuke on tühi veidike.
Metsarada on imeline,
jälgi täis on metsateed.
Kitse jäljed, haavikuemanda jäljed,
hõlpsasti ära tunnen need.
Valge talv end kõikjal näitab,
hea on, kui ta pehmeke.
Lumehelveste õrnas sajus,
ilusad mõtted liuglevad kaugele.
Ilus oled advendiaeg
Advendiaeg on ilus ja hea,
teda ikka meeles ma pean.
siis küünlad löövad särama, süda kiirelt põksuma
ja hing täitub rahuga.
Valge lumi advendiaega ilu toob,
ehitud kuusk rõõmsa meeleolu loob,
hingesoppi ootusärevus poeb,
advendiaega kui imelist muinaslugu loed.
Ilus, ilus advendiaeg, meeles ja hinges oled mul kogu aeg.
Sära silma kõigile,
rahu hinge, südame!
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....
Kevad on ilus igal ajal
Ilm meie tuju mõjutab,
meeleolu üles- alla kõigutab.
Päikesel ei sära silm,
hing on kurb ja süda hell,
vihm silmist rõõmu uhtunud on ära.
Vihmast rõõmu tunneb loodus,
ta puhtamaks ja uuemaks saab.
Sellele mõeldes
kurbus hingest kaob sootuks
ja süda rõõmust rõkkama hakkab
kui linnukesel oksa peal.
Naine
Naine on ikka au sees,
tema ümber alati elu keeb,
tal päikesekulda südames,
vara temas eneses.
Naine on ikka ilus, armas,
iga mees lilli tooma on varmas,
kaisutama naisukest südamest,
rohket õnne soovides,
Naistepäeva sees on tore,
päike taevas on nii ere,
naistel lilli terve sülem,
kõigil on meeleolu elev.
Kes seal kuuse taga piilub?
Kes seal kuuse taga piilub,
müts kui lumelobjakas?
Valge habe laotub lumel,
see vist päkapikk naljakas-.
Äkki on ta ära eksind,
reelt maha kukkunud,
ehk on ehmatunud veidi,
kuuse alla peitu pugenud?!
Päkapikul lumi põlvistsaati,
sära silmist pole kadunud.
Ta vist ootab jõulutaati,
see kuusk tal välja valitud.
Hiilin vaikselt lähemale,
tõstan kuuseoksad kõrgemale.
Kedagi ei näe ma seal,
ainult väiksed jäljed lume peal!
Selle kuuse valingi,
süda mulle ütleb nii...
Hea meeleolu tuppa toon,
päkapikust ilusa laulugi loon.
Esimene lumi
Lumi keerutab ja keeb
keerleb ringi sõiduteel
autodel on paksult lund
sadas siis, kui nähti und
Autoklaasil kojamehed
kiirelt lume lükkavad
sõiduteedel, kõnniteedel
sahad ringi vuravad
See on esimene lumi,
mis meeleolu rõõmsaks teeb
sumpan lumes põlvedeni naudin lumerohket teed
Sulama kui hakkab lumi,
siis mul jookseb silmist vesi
nuttu pidama ei saa
nii kurb on olla lumeta