Sõnale meelitus leiti 5 luuletust
Maga, mu kallis
Maga, mu kallis, maga.
On puu meil akna taga,
ta pimedas vaikselt oma kiikuvaid oksasid kehitab
ja sulle oma südamelehtedega uniselt lehvitab
pärast päevatööd:
"Head ööd!"
Maga, mu kullake, maga.
Maga, mu kallis, maga.
On kuu meil akna taga,
ta pilvede vahelt sulle magusasti naeratab läbi une,
nagu sind valgesse pehmesse vativoodisse heituma meelitaks:
"Tule, tule!"
Maga, mu kullake, maga.
Maga, mu kallis, maga.
On tuul meil akna taga,
ta heasti tasakesi sulle oma kauneimat vileviisikest luulutab
ja kosutavat parimast paremat unenäolist muinasjuttu
kuulutab:
"V .....
Tädi Sofia hingedepäev
Elas kord üks töötu naine
kelle hing on süütu
istub korteris ja pole kaine
kuna pere tema jaoks tüütu;
abikaasa elusalt mattis
ja poisid mustale turule müüs
elektrikulud edukalt kattis
sellel eidel tõesti on terav küüs;
aga oma isast ta puudust tunneb
kelle Sofia ema mullu sisse söötis
lasteta lese elu nüüd seisneb
ent hingedpäeval küünla valis;
isa lemmiku värviga pani aknalauale
mille pimeduse tulekul süütas
pühendab täna õhtu vanemale
aga uni teda tüütas;
ent see valgus ja toit isase hinge
meelitas ikka Sofiale külla
sattus meelitusest .....
Ajavaip
Ma koon mineviku helilainetest vaipa.
Afrodiite laulust ja Kleopatra aariast.
Näkkide lembemeelitused kajavad Antlantise mere põhjatust igavikust.
Taevatähtede jumalannade kristalneklirin langeb vaibale tähetolmuna.
Indiaanlannade šamaani sajatused annavad vaibale tummise joone.
Rehetalu pirruvalgus asetab vaibale vanaema ragilauluse koduse pai.
omalugu
ma oma lugu kōrbes taga ajan
on liivatuultes tihti silmad vees
ja liivaville keelel hamba taga
pilk silmapiire kompab veeta teel
tuul liivaluiteid vormib ajast aega
ja unistus mis käiseid koorib veel
mis sest et kōrbe silmapiiri taha
ei satu keegi lihtsalt juhusest
said unistused maalitud oaasiks
ja noorena kōik tundus tehtav ees
et üleminna kōrbe kuhjund liivast
ja puhtaks pesta liivast puhtas vees
ma ikka kōnnin liiva pehmel pinnal
miraazi meelitused silme ees
veel puudub tahe seisma jääda liivas
ja omaks vōtta teiste käidud teed
Valge sirel
Sirelist sa murrad oksa
Asetad mu südamel
Miks küll valge mind ei köida?
Küsid minu silmadelt
Tõsi, valge mind ei hõlma
Liiga palju varjab ta
Pisaraid, mis suland vahaks
Esimese vihmaga
Igal meist on oma lugu
Sirelpõõsal varjata
Suudlen sind – nii kaob mure
Nii meil parem, nii on hea
Lahkun valgeis õites rajalt
Sinu nimi maialt suul
Teise eest ent koidu najal
Palvetades anun kuud
Sirelilt kui murdsid oksa
Miski kiilu rinda lõi
Milleks kaotada nii ohtralt
Sirelpõõsalt lilleõit?
Palun, jätkem valged lilled
Meelitused kallid need
Lastele las jääd .....