Sõnale meenutus leiti 48 luuletust
Meenutus
Vahel vaatame ajas selja taha,
meenutame hetki, mis olnud,
mida kõike sai elus veel näha,
kellega koos naerdes oldud.
Mida hetkes sai tehtud ja kogetud,
sündmused meenuvad taas,
mitu tundi sai öösel magatud,
olla üksi oma mõtetega.
Vaatad tagasi, mõtled siis ringi,
minna edasi on vaid üks siht,
olla olemas elus ja siingi
teha kõike, mis elus on eht.
- Tarmo Selter -
2022
Meenutus
Kui muuseumis ajalugu ärkab,
siin toas ma vanu asju märkan.
Mõni hetk või seik,
täis mõtteid, tundeid keerulisi,
üksik, habras rõõmuläik.
Ajatuse tuhmund valgus,
lõpuks rahulik ja vaikne,
justkui uue elu algus,
siin julmus enamei paikne.
Tunnetan vabadust ja samas piiratust.
Ses päikselises päevas kui mitu viirastust.
See piiratus mind painab, rusub pinges.
Mind palun vabasta ka oma hinges.
Meenutus (suvi 2020)
Katkise südamega musklite järgi jooksin
Spartalik kehaehitus
Sume juuli lõpp
Hea vahepala
Aga pole mina, ei Rooma ega Veneetsia
Kavaldasin ise ennast üle
Pidasin ennast kellestki,
kes vaimustub arstidest
kelle kaudu saan unustada iseenda olemasolu ja valu eksistensi
Liiga hägune, et võtta kõike tõsiselt
Põgenesin
Minule loomulikul viisil
Vale tee ei vii alati õnneliku teeni,
vaid andis õpetuse
Õpetaja meenutus
See kevad on sundinud vaatama
aastatetaguseid tulekuid.
Väiksed käekesed emade pihkudes,
pilgud akna peal saatmas neid minekuid.
Veel väikesed on käed ja te jalaast,
suurde maailma viimas on need.
Ema südamesoojus toeks alati on,
isa näitamas teil õiget teed.
Täna lõppemas ühe raamatu reis,
siin lood olid argipäevaselt soojad.
Oli sõprust ja tarkuse kogumist –
te ise olite päevade loojad.
Neli aastat me veetsime iga päev koos.
Nüüd ootamas kool sõpru häid
Mingu õpinguaastad teil tegusas hoos,
tarkus paitamas olgu te päid.
Lahkumine
Tundub nagu eile,
kui loopisime kive-
sina kokku korjasid,
koos üle viskasime.
Kui päästsid mu naha,
kodus hiljem luiskasime.
Ema otsis taga,
õues oli juba pime.
Nii uskumatu, kui sind pole
aga tean, et ime
enam mind ei aita,
käes on lahkumine.
Ma unustada tahan,
kuid teadsin sul on minek.
Hingasid veel viimast-
lasen minna, mine
Olen leppinud, jah aiman,
“elu ongi kibe”.
Tean vaatad naeratades alla,
kui palvetan su nime.
Pastlad
Leidsin kapinurgast pastlad
vanad,ära kulunud
Vanarahvas rääkis ikka
vastlapäeva tulekust,
kelgumäest ja liust pikast,
lina kasvamise jõust
Pastlad meenutavad viiske
vanast ajast käidud teil,
heinamaadel tehtud käike,
samme raskeid põllumail
Las kapinurgas konutavad
vanad,väsind pastlad nüüd
seniks kuni kätte jõuab
Hõissa!
Meil on vastlad, hüüd!
Kuhu kadus see naine?...
Kuhu kadus see naine...
Kes hinge kinni hoidis,
kui paps mind kiigutas?
Seesamune, kes lasi minu pisaraist,
enda särgi üle valada.
See, kes suhkruvett tegi öösel...
kell kolm.
Kuhu kadus see eevatütar...
kelle dubleerija soovisin,
iga hinna eest olla?
Iga inimhinge silmad ruumist,
talle olid suunatud.
Kuhu kadus see naisterahvas...
kes sünnitas mind?
Kes toitis, hoidis ja armastas?
See naine, kes valsi sammud,
mulle õpetas...
Nüüd temast alles jäänud...
vaid elus kest.
Tükkideks portselan, mis vajab...
liimimist.
Liim või mitte, kas ta...
nüüd jääbki ka .....
Septembrikuu
Septembrikuu maitse mul täna suus
ja maskki ees on uhiuus
Mäletan seda septembrikuud
mil seljas oli ranits tuttuus
peos lilled imeilusad
peas mõtted kõige soojemad
Las täna valdab mind see tunne
las magus valu voolab põues
Las olla täna hajevil meel
las olla ikka septembrikuu see
mis muudab uueks me elutee