Sõnale meenutus leiti 62 luuletust
Meenutus
Vahel vaatame ajas selja taha,
meenutame hetki, mis olnud,
mida kõike sai elus veel näha,
kellega koos naerdes oldud.
Mida hetkes sai tehtud ja kogetud,
sündmused meenuvad taas,
mitu tundi sai öösel magatud,
olla üksi oma mõtetega.
Vaatad tagasi, mõtled siis ringi,
minna edasi on vaid üks siht,
olla olemas elus ja siingi
teha kõike, mis elus on eht.
- Tarmo Selter -
2022
Meenutus
Kui muuseumis ajalugu ärkab,
siin toas ma vanu asju märkan.
Mõni hetk või seik,
täis mõtteid, tundeid keerulisi,
üksik, habras rõõmuläik.
Ajatuse tuhmund valgus,
lõpuks rahulik ja vaikne,
justkui uue elu algus,
siin julmus enamei paikne.
Tunnetan vabadust ja samas piiratust.
Ses päikselises päevas kui mitu viirastust.
See piiratus mind painab, rusub pinges.
Mind palun vabasta ka oma hinges.
Meenutus
Sa olid parimatest parim,
mu eeskuju,
mu jumal,
mu sädelus,
mu kurbade mõtete peletaja,
mu mõtete valvur.
Nuttes olid toeks,
kurbuses ulatasid käe,
niidistiku kaudu,
said rõõmupisaradki üheks.
Nägin Sind ennast ja ennast Sinus.
Meie suhtlus oli tollal maagiline
nagu unistus
nagu vahukomm, mida pole kunagi suhu pistnud
nagu roosa kvarts,
mis on Su väikses taskus,
et meelde tuletada,
armastus eksisteerib,
armastus on olemas.
Kedagi ei häirinud,
kui armastust täis sõnumeid kirja panin terve loengu aja,
ju mul oli siis tegemist,
ju armastus vajas tege .....
Meenutus (suvi 2020)
Katkise südamega musklite järgi jooksin
Spartalik kehaehitus
Sume juuli lõpp
Hea vahepala
Aga pole mina, ei Rooma ega Veneetsia
Kavaldasin ise ennast üle
Pidasin ennast kellestki,
kes vaimustub arstidest
kelle kaudu saan unustada iseenda olemasolu ja valu eksistensi
Liiga hägune, et võtta kõike tõsiselt
Põgenesin
Minule loomulikul viisil
Vale tee ei vii alati õnneliku teeni,
vaid andis õpetuse
Õpetaja meenutus
See kevad on sundinud vaatama
aastatetaguseid tulekuid.
Väiksed käekesed emade pihkudes,
pilgud akna peal saatmas neid minekuid.
Veel väikesed on käed ja te jalaast,
suurde maailma viimas on need.
Ema südamesoojus toeks alati on,
isa näitamas teil õiget teed.
Täna lõppemas ühe raamatu reis,
siin lood olid argipäevaselt soojad.
Oli sõprust ja tarkuse kogumist –
te ise olite päevade loojad.
Neli aastat me veetsime iga päev koos.
Nüüd ootamas kool sõpru häid
Mingu õpinguaastad teil tegusas hoos,
tarkus paitamas olgu te päid.
Sõbrapäeva tuluke
No vaata seda tulukest,
mis vilgub sõbra silmades!
Jälle jõulutundeis maa,
sõbra silmad kui küünlad säravad,
süda õnnel rõõmustab,
hing rahul on, ei kurvasta.
Jätkugu seda õnnesära silmisse
ja südameisse,
et ei iial kustuks ära
see armastust täis tuluke!
Suvine päev
Külmal talvel meenumas
on suvine päev,
rannaliival päevitamas
ennast ma näen,
soojad merelained
on paitamas kätt
kuni merre langen,
toimub hüvastijätt,
sest ärkan justkui unest,
kui ma ukse lahti teen,
külmus vastu tuleb,
kohe otsin sooja teed,
sest lume peal ei saa ju lihtsalt
päevitada üldse,
mantli vaikselt selga viskan,
avan jälle ukse...
- Tarmo Selter -
2022
Testament
Elus tundma sain õisi ja okkaid,
sestap tuhk heitke roosipuu alla.
Ümberringi las kastehein lokkab
ja tee olgu tuultele valla.
Minu pärast ei ole teil nutta!
Kevadvihm peseb pisarad palgeilt.
Elu kiirelt on edasi ruttav,
te püsige kindlana jalgeil!
Andestage, kui tegin teil valu,
kui ei mõistnud elu helgemat poolt!
Vahel nähvatud sõnadel alust
ei olnud, aga nüüd tunnen hoolt.
Hingesopis las sügaval settib
Rõõm puhas me kooskäidud teest!
Tean, oli meil ilusaid hetki,
ma tänan teid, kallid, selle eest!
Emale
Uitab endistviisi üksildasel nõmmel
rada, mida unelmates käinud.
Sireleisse kaotatud õnne
nutan vaid, sest see on jäävalt läinud.
Toomingate valendaval puul
mõte tahtmatult teeb omi käike.
Ununenud tundeid laulab tuul,
aastad saavad erilise läike.
Siirassilmne, puhas andekand
üle taeva habrastiibselt kajab.
Hinged lehekuiselt pakatand,
istume, ja toomevihma sajab.
Tasa, tasa...
Juhan Liiv, Sa läksid ära,
kuid pole kustunud Su päiksesära.
Pole kustunud Su kaunis hing,
luuletuuled taevastele radadele
on viinud Sind.
Kuigi pole näinud Sind,
ega tere öelda saanud,
siiski tunneb minu hing,
et läbi luuletuste midagi
omaseks on saanud.
Olen otsinud ja kaevunud
Sinu hingeilusse
Sinu kurba meeleolusse
Sinu nukravõitu sügisesse,
läbi luule.
Ükskord siiski mu unenäos Sa olid
sõnakestki ei lausunud,
kaunid valgetiivulised inglid,
Sinu ümber keerlesid.
Sa mulle ühe luuletuse kinkisid.
Oh, kuis oleks tahtnud anda
Sulle ühe musi siis,
.....
Lahkumine
Tundub nagu eile,
kui loopisime kive-
sina kokku korjasid,
koos üle viskasime.
Kui päästsid mu naha,
kodus hiljem luiskasime.
Ema otsis taga,
õues oli juba pime.
Nii uskumatu, kui sind pole
aga tean, et ime
enam mind ei aita,
käes on lahkumine.
Ma unustada tahan,
kuid teadsin sul on minek.
Hingasid veel viimast-
lasen minna, mine
Olen leppinud, jah aiman,
“elu ongi kibe”.
Tean vaatad naeratades alla,
kui palvetan su nime.
Pastlad
Leidsin kapinurgast pastlad
vanad,ära kulunud
Vanarahvas rääkis ikka
vastlapäeva tulekust,
kelgumäest ja liust pikast,
lina kasvamise jõust
Pastlad meenutavad viiske
vanast ajast käidud teil,
heinamaadel tehtud käike,
samme raskeid põllumail
Las kapinurgas konutavad
vanad,väsind pastlad nüüd
seniks kuni kätte jõuab
Hõissa!
Meil on vastlad, hüüd!
Kuhu kadus see naine?...
Kuhu kadus see naine...
Kes hinge kinni hoidis,
kui paps mind kiigutas?
Seesamune, kes lasi minu pisaraist,
enda särgi üle valada.
See, kes suhkruvett tegi öösel...
kell kolm.
Kuhu kadus see eevatütar...
kelle dubleerija soovisin,
iga hinna eest olla?
Iga inimhinge silmad ruumist,
talle olid suunatud.
Kuhu kadus see naisterahvas...
kes sünnitas mind?
Kes toitis, hoidis ja armastas?
See naine, kes valsi sammud,
mulle õpetas...
Nüüd temast alles jäänud...
vaid elus kest.
Tükkideks portselan, mis vajab...
liimimist.
Liim või mitte, kas ta...
nüüd jääbki ka .....
Septembrikuu
Septembrikuu maitse mul täna suus
ja maskki ees on uhiuus
Mäletan seda septembrikuud
mil seljas oli ranits tuttuus
peos lilled imeilusad
peas mõtted kõige soojemad
Las täna valdab mind see tunne
las magus valu voolab põues
Las olla täna hajevil meel
las olla ikka septembrikuu see
mis muudab uueks me elutee
Sõbra õlg
Sõber tõeline ja hea
õlg,kuhu olen toetanud pea
Õlg õla kõrval,
super hea!
Mäletad,kui uppusin pisaratesse
tol hetkel päästerõngaks olid minule
Sa läksid läbi tulest ja veest
nii kindlat sõpra ei ole näinud veel
Kasuahnus oli sulle võõras
reeturlik ei olnud sinu hing
Nõrgana,kui tundsin ennast
su õlga vajasin
säästmata siis iseennast
kiirelt appi tõttasid
Tunnen ikka veel su õlga
kuigi sind ei olegi
Hea on meenutada sõpra
ei unune surmatunnini
Õlga õla kõrval,tunnen tänini
Igatsus
Oh,kuis tahaksin ma nutta,
panna pea su õlale,
lihtsalt tunda,et sa elad,
sügaval mu südames,
las ma nutan meenutusi,
hetki kauneid,ilusaid.
Las ma karjun endamisi,
karjeid,mis kord olnud suul,
igavikku läksid ära,
kuldsel,nukral sügiskuul.
Ei sa tunne enam ammu,
las ma tunnen sinu eest,
ongi padi märjaks saanud,
ainult minu silmaveest.
"Mõtisklus"
võibolla saan ma kunagi suureks ja käitun kombekalt
ei joo rummi viinaga ja ei suitseta tänaval
ammugi ei käi pidudel...
reedest pühapäevani
käitun korralikult nagu täiskasvanud
võibolla saan ma kolmekümneseks ja leian endale mehe
või võtan kolm kassi ja hoolitsen nende eest,
sest laste saamine on nagunii ülehinnatud ja keskkonda saastav
võibolla saan ma viiekümneseks
ja hakkan tulihingeliseks paremäärmuslaste pooldajaks
nagu hetkel nii vanad teevad
või rügan ikka veel tööd nagu segane,
sest kuidagi peab maksma laena ja liisinguid
ja ostma üha uusi ja pa .....
unes või ilmsi
unes või uduselt ilmsi
kattis külmhigi silmi -
selga tõmmatud võrksärk
õmmeldud embleemist märk.
rannet soonimas verest purpurpunane kanüül -
sattusin siia paika nende lollide mõtete süül
majja kuhu on rajatud katkiste hingede asüül.
lävib mind inimeseks saamise kannatuste valu.
unes või uduselt ilmsi
-----------------------------------------------
ei suutnud sulgeda kogetud õudusfilmi ees silmi.
on olnud aegu
On hetki kus vaikus öelda võib palju
ja on aegu kus sõnadel tähendus kaob
on hetki mida mäletavad veel paljud
ja mitte ükski neist ära ei kao
On aegu mis möödas on ammu
nad oma jäljed jätnud on siia
ja nüüd, olles parimais aastais
ei suuda miski meeltest neid viia
On olnud aegu millest rääkida ei taha
ja aegu millest vaikib ajalugu
ja on neid, mida korrata ei taha
neid ei mäletagi aeg ja lugu
