Sõnale meenutus leiti 74 luuletust (pop)
Õpetaja meenutus
See kevad on sundinud vaatama
aastatetaguseid tulekuid.
Väiksed käekesed emade pihkudes,
pilgud akna peal saatmas neid minekuid.
Veel väikesed on käed ja te jalaast,
suurde maailma viimas on need.
Ema südamesoojus toeks alati on,
isa näitamas teil õiget teed.
Täna lõppemas ühe raamatu reis,
siin lood olid argipäevaselt soojad.
Oli sõprust ja tarkuse kogumist –
te ise olite päevade loojad.
Neli aastat me veetsime iga päev koos.
Nüüd ootamas kool sõpru häid
Mingu õpinguaastad teil tegusas hoos,
tarkus paitamas olgu te päid.
Veebruar
Veel on neil koidikutel kulmud hallid,
päev uinub enne pärisärkamist;
on õhtuil õlgadel jääst kootud sallid,
kust helbekaupa hargneb härmatist.
Ööd halavad täis külma kõrkust,
vaid hullu uskumatust hingab tuul,
ja enneolematut võõrast nõrkust
ma tajun eneseski sellel kuul…
Siis kuulen, kuidas tasakesi hõikab
mind kauge kevad läbi laisa jää
ja meenutuseks meeltepõhja põikab
arg lohutus, et jäädavalt ei jää
ka külmad mitte…
Mõtisklus.
Ilmuvad täies üksinduses, mälestuste tolmud,
neid unustustetolmu õhkõrnast kihist puhastan.
Mõtlen siis kõigele sellele, mis kunagi olnud,
mõne meenutuse peale ma endiselt punastan.
Unustama kipun kauneid aegu, halvaga asendan.
Mõne asja meenutamine on jällegi mõrkjalt magus.
Mõni südant valusalt riivab, sisemust masendab.
Kurbi sündmusi minu mälestustes piisavalt jagub.
Vead, halvad teod, end nende pärast siiani nuhtlen.
Ei saa olla nende üle uhke, ei saa neid ju unustada.
Hoolimata sellest, et mõnega neist ma veel suhtlen,
kes mu tegusi tundsid, siiski ei saa .....
Meenutus
Kui muuseumis ajalugu ärkab,
siin toas ma vanu asju märkan.
Mõni hetk või seik,
täis mõtteid, tundeid keerulisi,
üksik, habras rõõmuläik.
Ajatuse tuhmund valgus,
lõpuks rahulik ja vaikne,
justkui uue elu algus,
siin julmus enamei paikne.
Tunnetan vabadust ja samas piiratust.
Ses päikselises päevas kui mitu viirastust.
See piiratus mind painab, rusub pinges.
Mind palun vabasta ka oma hinges.
Sügis on jälle kord
Vahtrad heidavad lehti
Sügis on jälle kord
Süda otsekui pehkib
Tuju on rusuvalt morn
Suislepa hapukat hõngu
Sahvririiuleilt lendub
Hallad on raastanud põldu
Karge on sügise embus
Pliidi all söestavad halge
Leekide purpurkeeled
Hingel ei hakka kergem
Aina suvi on meeles
Maren Toom 1988
Minevik. Olevik. Tulevik.
Puudutades külma, juba jäätuda jõudnud aknaklaasi, tunnen ma esmapilgul vaid kehast väljunud soojust, ent mu pilk, mis langeb Kuule, paneb mind mõtlema hoopiski muule.
Pöördun mõtetes tagasi sinna, kus maailm oli meie ees avatud ja me teadsime, kuhu tahame minna. Pingutused ja püüded, tahe ja energia, ühtsus, sünergia...
Peatselt purunesid meie unistused, lootused ja soovid, ei omanud siinkohal tähtsust ka meie praktiliselt olematud elukoolid. Taipasime, et meie soovitud ja ihaldatud, fantaasiaid tulvil tulevik ei saabu eal, kui endiselt me viibime kaugustes kusagil seal ja .....
On inimesi
On inimesi, kes ei mäleta…
On neid, kes mäletavad
hästi.
On inimesi, kes ei mäleta
ei head, ei halba –
mitte midagi…
On neid, kes mäletavad hästi
nii head kui halba – kui ka sedagi,
et mäletada
võib ka mitte
ja mitte armastada
kedagi.
On inimesi, kes ei mäleta…
On neid, kes mäletavad hästi.
On inimesi, kes ei mäleta,
et kõigil pole ikka hästi…
On inimesi, kes ei mäleta.
Ja neid, kes mäletavad
hästi.
On inimesi, kes ei mäleta,
ei head, ei halba –
mitte midagi…
Ja neid, kes mäletavad hästi
nii head kui halba – kui ka sedagi,
et m .....
on olnud aegu
On hetki kus vaikus öelda võib palju
ja on aegu kus sõnadel tähendus kaob
on hetki mida mäletavad veel paljud
ja mitte ükski neist ära ei kao
On aegu mis möödas on ammu
nad oma jäljed jätnud on siia
ja nüüd, olles parimais aastais
ei suuda miski meeltest neid viia
On olnud aegu millest rääkida ei taha
ja aegu millest vaikib ajalugu
ja on neid, mida korrata ei taha
neid ei mäletagi aeg ja lugu
"Mõtisklus"
võibolla saan ma kunagi suureks ja käitun kombekalt
ei joo rummi viinaga ja ei suitseta tänaval
ammugi ei käi pidudel...
reedest pühapäevani
käitun korralikult nagu täiskasvanud
võibolla saan ma kolmekümneseks ja leian endale mehe
või võtan kolm kassi ja hoolitsen nende eest,
sest laste saamine on nagunii ülehinnatud ja keskkonda saastav
võibolla saan ma viiekümneseks
ja hakkan tulihingeliseks paremäärmuslaste pooldajaks
nagu hetkel nii vanad teevad
või rügan ikka veel tööd nagu segane,
sest kuidagi peab maksma laena ja liisinguid
ja ostma üha uusi ja pa .....
unes või ilmsi
unes või uduselt ilmsi
kattis külmhigi silmi -
selga tõmmatud võrksärk
õmmeldud embleemist märk.
rannet soonimas verest purpurpunane kanüül -
sattusin siia paika nende lollide mõtete süül
majja kuhu on rajatud katkiste hingede asüül.
lävib mind inimeseks saamise kannatuste valu.
unes või uduselt ilmsi
-----------------------------------------------
ei suutnud sulgeda kogetud õudusfilmi ees silmi.
radar
sugulus on sügelus
ühteviisi kügelus
lähen
oma rada
pika laua painaja
külakorra laimaja
lähen
oma rada
minevase meenutaja
kopituse leelutaja
lähen
oma rada
võõras õlakehitaja
vale valli ehitaja
lähen
oma rada
ajavaru varastaja
olu takkaparastaja
lähen
oma rada
valuvitsa väänaja
sinu meele käänaja
lähen
oma
rada
Sanya
esimene kodu
Klõpsatab lukk
uks jääb suletuks.
Ajapikku seegi paik
mälestuste hõlma
vajub -
jäävad meenutused vaid.
Ometi oli siin meie
esimene ühine kodu
reaalsuse eest peitu -
pugemiseks varjupaik.
Nende seinte vahel
ühel ilusal õhtul
sõrmuse pistsin
Sul sõrme -
sain oma elu parima
jaatava vastuse.
365 päeva abielu täitus
väikses kahetoalises
korteris mis tundus
just tol hetkeil meile
nii hubane ja kodune.
Klõpsatab lukk
uks jääb suletuks
aga meie südamete
kodu jääb kõikjal
üksteisele avatuks...
Rännak
kulmul jõnks mis vajub laugeile
ja suleb silmad lugedes
veel vana raamatut mis kaugeile
viib meenutusi unedes
kangastuvad muistsed lummused
üks hetk sääl järve kaldal maal
sääl mulle kinkisid sa suudluse
kui karusmarjust õhkav laas
mu alateadvuses end veel sa ilmutad
ju siis on põhjust
pole lõplikult sust lahti last
need maiad tundmused ma hommikuks taas unustan
ju siis on põhjust
näo ette tõuseb mask
Sõbra õlg
Sõber tõeline ja hea
õlg,kuhu olen toetanud pea
Õlg õla kõrval,
super hea!
Mäletad,kui uppusin pisaratesse
tol hetkel päästerõngaks olid minule
Sa läksid läbi tulest ja veest
nii kindlat sõpra ei ole näinud veel
Kasuahnus oli sulle võõras
reeturlik ei olnud sinu hing
Nõrgana,kui tundsin ennast
su õlga vajasin
säästmata siis iseennast
kiirelt appi tõttasid
Tunnen ikka veel su õlga
kuigi sind ei olegi
Hea on meenutada sõpra
ei unune surmatunnini
Õlga õla kõrval,tunnen tänini
Lahkumine
Tundub nagu eile,
kui loopisime kive-
sina kokku korjasid,
koos üle viskasime.
Kui päästsid mu naha,
kodus hiljem luiskasime.
Ema otsis taga,
õues oli juba pime.
Nii uskumatu, kui sind pole
aga tean, et ime
enam mind ei aita,
käes on lahkumine.
Ma unustada tahan,
kuid teadsin sul on minek.
Hingasid veel viimast-
lasen minna, mine
Olen leppinud, jah aiman,
“elu ongi kibe”.
Tean vaatad naeratades alla,
kui palvetan su nime.
Igatsus
Oh,kuis tahaksin ma nutta,
panna pea su õlale,
lihtsalt tunda,et sa elad,
sügaval mu südames,
las ma nutan meenutusi,
hetki kauneid,ilusaid.
Las ma karjun endamisi,
karjeid,mis kord olnud suul,
igavikku läksid ära,
kuldsel,nukral sügiskuul.
Ei sa tunne enam ammu,
las ma tunnen sinu eest,
ongi padi märjaks saanud,
ainult minu silmaveest.