Sõnale meie leiti 707 luuletust
Meie elu
Püüa muinasjuttu luua mõtetes,
tuues näiteid elu ülesvõtetest,
luues kurbust, rõõmu, naeru, nuttu,
mis kõik ühes hetkes lahenevad ruttu,
andes tõuke uueks mõtteaineks
nagu seilaks elumerelaineis
ootuses, et halb kõik muutuks heaks
ilma, et me ise seda teaks.
Sinu muinasjutt on lugu päriselust,
meie seiklustest ja elu võlust, valust.
- Tarmo Selter -
2023
Meie ise
Vaikuses sõnu ei ole,
udus Sa miskit ei näe,
tormil on tormine pale,
on merel vaid külmunud jää.
Kui elus vaid oleks nii lihtne
seletus kõigil, mis meis
olemas on ju nii ehtne,
et lugeda neid lihtsalt võib.
On tunded ja hetked, mis meist
teevad need, kes oleme hetkel,
mil toimumas ühte ja teist
head meie ühisel retkel.
- Tarmo Selter -
Meie hetkene ühiskonna pilt minu silmavaate kaudu
happeline elu soodustab happelist keha
toetudes Dr Riina Raudsiku teooriatele
ning elupõlisele praktikale
meie kõige vingem kiire elu narkootikum
on kofeiin ja kui arvatakse, et see ei ole
narkootikum siis lugege "Why we sleep"
ja proovige elada ilma rohelise tee või kohvita
linnavurled ütlevad, et ei, sellises ühiskonnas
sellise töökoormuse all hetkel
pole see absoluutselt võimalik
jah, maamajas ahju küttes ja lõunauinakuid tehes
miks mitte
kusjuures peaksime püüdlema aluselise elu poole
see hoiab ära haigused
see hoiab keha tervena
meil on küll meditsiin arenen .....
Meie elu
Elu kõrvaltvaatajale
Eestis paistab hea,
selle elu ootajale
palju öelda saab:
"Eestis hinnad kõrgemad,
jah, samad, mis Euroopas,
palgatase sama taas,
mis vaesel maal on loota,
valitsuses kadumas
reaalne pilt me elust,
mõni õrnalt adumas
on miskit eesti valust.
Eestis õnneks tõsteti
miinimumis palka,
tulumaksuvabaks tehti
rohkem raha rahval
märkamata seda, et on
suurem elukallidus,
ei saa mõsta seda valu
meie riigi valitsus.
Mida muud siin oodata
kui vaesumise lainet,
Eesti oma monopol
meil jutuks annab ainest,
võttes ära viimsed sendid,
säästud pangaar .....
Meie iive
Üks laps, kaks last, kolm last ja neli,
ühel sündis väike õde, teisel sündis veli,
ühel peres oma isa, teisel oma ema,
mõni üldse kasvab üles vanemateta.
Raha pole ühel ja raha pole teisel,
hinnad need ei küsi eales tühja kõhu käivet,
ühel vanem veidi vaesem, teisel jälle rikkam,
hinnatõusu vaevustes on vaevlemas kõik ikka.
Mõnel lapsel pole ema, mõnel pole isa,
samuti ei ole tekkimas veel perelisa,
ema on siis isa eest ja isa ema rollis,
kangelased nemad ongi oma laste silmis.
Toetuseid on ühel, kahel, kolmel, neljal lapsel,
summadesse tekkimas on jär .....
Meie
Sa ei proovi mind muuta,
olen ainult mina sinu silmis.
Külgi on mul palju,
mida sa pole avastanud.
Tahan karjuda, hõigata
kuid oskan ainult sosistada.
Nii ma siis sosistan.
Avasta mu pead, keha, mõtteid,
avan sulle oma hinge, julge.
Näitan sulle oma hingekohti,
mida pole keegi näinud.
Oma kõige tumedamat nurka,
mis on tundeta.
Oma elu helgemaid hetki,
jagada hämaramaid mälestusi,
nendes, pean mainima pesitsed ka sina,
julge.
Soovin vaid üht soovi,
avasta mind!
Sulle loovutan oma keha ja hinge,
et saaksid mind taasavastada.
Sügis meie keskel
Sügis tuli rõõmsal meelel
nüüd ta ongi meie keskel
hõlma all ja lehtedes
halli värvi pilvedes
Sügis kinnitanud kanda
põldudel ja aasadel
metsasülle peitnud enda
puraviku mütsi alt piiludes
Sügis aedupidi hiilib
lookas õunapuid patsutab
marjapõõsastes teeb ringi
midagi seal küpsetab
Sügis rukki-ja nisupõldudel
kulda kühveldab
viljaveski rattale hoogu juurde lisab,
et see ööd ja päevad jahvataks,
kogu ilm et küllalt saaks.
Meie hommik
Hommikul ärgates,
Silmi avades.
Kohmetult sind haarates,
Suudlused,
Sellest saab, kõik alguse.
Liigun kaelalt su pepule,
Nii prink,
Südame kuju, meenutades.
Nüüd neist haarates,
Olen valmis,veel
kaugemale minema.
Tunnen kuidas su küüned,
seljal kriime kritseldavad.
Ei ole see valu,
Vaid eriline nauding,
Ilusa hommiku,vihmasadu.
Tööle sõites,mõtlen,
taas.Sinu kõrval,
Soovin ärgata ma.
Kallis,
sina oledki,
Minu, miss universum
See kõige õigem,
ideaal.
Meie
Meie soontes voolab elu,
ajalugu nõnda pikk,
kus on laulu, naeru, melu,
sõjast räsit´ minevik.
Meis on peidus tulevikku
tegudes ja sõnades,
jääme ise ajalukku,
mineviku vajudes.
Meie ise oleme
tuleviku loojad,
kui vaid ise õpime
endal elu looma.
- Tarmo Selter -
2022
Meie hetk
Kord loojumas ma nägin päikest,
mis oli minuga siin ja Sinuga seal,
luues ilu sellest hetkest nii väiksest
meie sees ja me südame peal.
Andes soojust ja sära me hinge,
olles valguseks üksteisel öös,
luues südametuksete ringe
ehakumas ja koidiku eel.
Kui kustumas on ehapuna
ja tärkamas koidikuvalgus,
nii kohtuda saamegi täna,
igas hetkes on peidus uus algus.
- Tarmo Selter -
2022
Meie kõik
Meis kõigis on peidus üllatusi,
olgu siis väikeseid või suuri.
Meis kõigis on peidus päikest,
lõõmavat sära või kiirekest väikest.
Meie kõigi hinges on lahkust,
vahel tuleb teada õiget vastust.
Meie kõigi südames on armastust,
tundeid sooje, headust ja hellust.
Meie kõik olemegi meie ise,
luues maailma hea ja imelise.
- Tarmo Selter -
2022
Meie edulugu
Suur osa meie tarkusest
meie osavusest
meie pädevusest
ning ka töötulemustest
suur osa ka meie headusest
osa me teeseldud truudusest
on tihti enese tehtud
kõlava häälega tehtud reklaam
Kui tuleb kord kriis (igal erinev)
küllap siis mõõdame
mida me suudame.
Meie maailm
Maailm läheb hulluks.
Tasapisi.
Algul vaikselt.
Salamisi.
Kärestikku pole kosta;
kõrvuni ei kandu kosk.
Siiski määramatu hirmujõuga
langetab meid juga.
Üht-teist aimata ju oli,
paljut aga polnud.
Seda, et me nüüd ei hooli
mõtteski ei olnud.
Räägid tõtt, kuid ikka vale.
Mõistmiseks on hilja.
Meie maailm see ei ole,
kus sõber keerab selja.
Hulluks läinud on see ilm,
nõnda vaikselt salamisi.
Valguskiiri püüdev silm
sulgub tasapisi.
MEIE AJA MUINASJUTT.
Astusime läbi lume,
pilves oli taevas tume.
Mis sääl vastu paistvad ööst?
Need on kodu metsasalud,
metsa taga tutvad talud,
magus uni päeva tööst.
Hingas korra tuulehoog.
Kuulge, mis see öö seest kaikus?
Üles kohkus talve vaikus,
rinnas kerkis hämar voog.
Kelle õhked, kelle nutt?
Mitmekordne hädakaja
kostab üle koduraja.
See on tume muinasjutt.
Süda äkki jahmatas,
luust ja lihast läbi lõikas:
keegi musta öö seest hõikas,
keegi naerma pahvatas.
Ära kaua kuula, mees!
See on hädaohtlik lugu.
Oled ise seda sugu,
see on kodu meie ees.
Astu .....
Meie juured ei ole lapsepõlves
Meie juured ei ole lapsepõlves,
kodumullas ja maakamaras,
murukoplis,
kus aabitsalapsed mängivad.
Meie juured on igas paigas,
kust me kunagi mööda käinud.
Nii me kasvame virnrohu kombel
kinni hakates siit ja sealt.
Ja need lõputa keerlevad teed
ja need kauguses sinavad metsad,
unistuste mägedest rääkimata,
võõrad paigad ja võõrad nimed
saavad omaks ja uuesti võõraks.
Ei nad päriselt kao.
Äkki haljendab ränduri kepp
ning kasvatab juuri ja õisi.
Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.
Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.
Laps, kes ehitas lautri kirjudest kividest
ja palja käsi püüdis ogarulle,
on ammugi surnud,
ammu ja aegamööda.
Ja see rand, mis kord oli noor
ning lõhnas esimest korda,
kevade rand oodates suve laineid,
pehmed linnupesad jahedail kividel,
võrgud, mis helkisid särjesapist,
esimene vesikaare tuul
üle lõpmatu lageda maa --
see rand on vana ja hall,
isegi kivid on surnud.
Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.
Aga nii kaua kui hingab meri,
sünnivad alati uued rannad.
