Sõnale memm leiti 55 luuletust (top)
Varakevadel
Kevad puudeladvus piilub,
mahe tuul teda meelitab.
Varakevadele tuulesilma pilgutab,
õrnusi huulilt sosistab.
Jääpurikatel nüüd põli on läbi,
suureks paisuda räästa all.
Lumememm,kes õuel veeretatud,
oi,kui palav hakkab tal!
Kevad lumehange noolib,
peitu poeb ta rüppesse.
Vähehaaval päästab valla,
kevadised suurveed.
Kevade sõber päikene,
tõttab appi temale.
Oma soojad päiksekiired
pillutab üle kogu maa.
Orus,aasal,metsas laias,
pidu võib nüüd alata.
Ülased ja sinililled,
kuulutagu kevadet!
Rändelt tulnud linnukesed,
peatugu nad ikka si .....
Naabrimemmest lumememm!
Suvila naaberimemm pole veel 70
aga juba enam tööd teha ei viitsi
päevast päeva aknal peesitab end
teeb tobi ja kaanib õltsi;
see nädal, kui tuli jälle sahk
magas ta end hanges kaineks
lootis sõba silmale ehk
aga see ei teinud teda ilusaks;
lapsed tänaval tegid lumememme
mõtlesid, miks ümbrus punakas
lund värvida pole komme
üks neist siis selle avastas;
kuidas nina turritas väljas
oli palli sees naabrimemme pea
uues kehas leidmist ootas
kuidas tükkideks sai, lapsed ei tea
Kuula kevadet
Ilm nüüd nutujoru ajab,
märjad on kõik teed ja rajad,
jääpurikad kõik on vees,
üleni, üleni pisaratekees.
Lumememmede kaabulotte
nirisev ojakene veab,
kellukad kõik lumehangest,
välja pistnud oma pead.
Kevad on nii imeline,
kevad kuulamise aeg.
Kevad põue poeb nüüd sulle,
kingib rõõmu iga päev!
KEVAD TULEB
KEVAD TASA KOPUTAB
VIHM PÄIKSESILMAD LOPUTAB
SIIS LUMEMEMM REISIMA LÄHEB
ÖÖ TAEVASSE RIPUTAB TÄHED
TUULEKE KEVADE LÕHNA KANNAB
PÄIKE SOOJUST JUURDE ANNAB
LUMEHANGEDEST TEKKINUD OJAD
OKSTEL PAJUKASSIPOJAD
SINILILL ÄRKAB JA PILGUTAB SILMA
KARUPOEG UUDISTAB KEVADIST ILMA
AIAS VILISTAB KULDNOKAPAAR
ÕHUS LIBLIKA LENNUKAAR
vanaemale
Vanaema tehtud pannkookide lõhn
purgis moos ja kannus värske piim
tema armastusega saab täis kõht
ning mured soe hääl südamelt viib.
Juuksed on elutarkusest hallid
seda on edasi jaganud ta mulle
mälestused loodud nõnda kallid
panevad mõtlema igatsusega Sulle.
Kulla memm ära ole siis kurb
kui miskit teeb hinges valu
Kulla memm kui ei tule und
siis abi läbi palve palu.
Tunned et rääkida on vaja
helista mõtlemata ruttu
luban leida alati aja
kuulata kuni jääd tuttu.
Pisarad silmist Sul kustutan
tagasi toon rõõmsa tuju päike
ei seda eal ma kuna .....
ANTAIOS
1
Targasti toimisid, mees, et sa testosterooni ja barbamüüli ei pruukind ning pikemalt tohtreid ei tüüdand, vaid et viivitamata sa pakkisid pauna käpikud-kapukad, villase vesti ja väikese veekeedukatla,
suusad siis õlale tõstsid ja rutakalt läbisid linna, saapaninadel silmad ning
veereva vaguni trepilt viimase pika ja piinatud pilgu telemastile tagasi heitsid: Hüvasti, trummeldav tehismaailm!
2
üksikut teed unarat, kuhu koormaist poetunud pepri, astusid heldival meelel, ja mustava kuusiku käärus lõkke sa süütasid siis, et tõrvata sihvakaid suuski. Võidegi kül .....
Pruutkleit
Hommik sametklants ja säravkuldne
avab päevatrüginale linna.
Memm nii kookuspihtne, purumuldne
nõuks on võtnud kodust välja minna.
Mälestustekompsu sättis päeva,
ööstki poole. Nuttes kõhkles veidi.
Kauaks silmad ilmavalgust näevad...
Otsus lõplik, pakkis mõrsjakleidi.
Küll see palit ikka ramp on üll,
naaldub väravale- pole ammu käinud...
Hõikab:"Müia ruutleit, puhas pits ja tüll!
Vanaaigne, vähä päevinäinud!"
Astub härra kaabus, aadlitõugne,
peidab naerukurru silmanurka.
Nooruk žestis uljas, ropulõugne,
jõurab: "Mutt, tõid tä .....
LAUL ÜHE JALAGA HÄRJAST
1
Jahile läks Jaanikene, marssis metsa kui see marssal. Püssi võttis ta pihusse, röövliraua rinna alla, riksia-raksid rihma otsa.
õhtust saati ju asutas, poole koiduni kobistas, enne kui hakkas astumaie, laane poole liikumaie.
Küll tema kiitles ja valetas, et toob koju suure sõnni, patta panna põdrapulli, laua peale laiakäppa: tuli tuppa — ei tuhkagi.
2
Mina aga Manni maani tarka, kabu kontseni kavala, võtsin kätte korvikese, näppu põlle nurgakese.
Tõstsin talla trepi peale, kinganina künnisele. Uks ei paukund, koer ei haukund, tasa saingi nii tulema.
3
.....
Ukraina Memme-Taati
Ukraina Memme-Taati
istuvad koduaias, oma pingi peal.
Neil alles on veel natukene maadki
ja suur armastus südame peal.
Ei ole neil kuhugile kiiret,
atra seadma veel peab.
Vast pojad mängisid koduõuel-
Aeg, see varastanud sõjale nad.
Kiisuke lööb kurba nurru,
hiir teda ei peibuta.
Sügavalt poeb Memmekesel sülle,
Taadike kassi silitab.
Mis tuleb homme või ülehomme
ei nad ette tea,
kuid koduke armas on neile,
kus rahus puhata hea.
Kodumuld on nii kerge, kerge...
Ukraina poegadel mullast tekk on peal.
Memmekene vajub tasaselt unne,
Taadikese õlg toetab väsin .....
PURAVIKUD
Kuidas, isegi ei tea, aga ära ma nad tundsin, kuigi pole neid eales ilmsi-elavalt näinud: pobulid — puuristirahvas! Kaks korda on kabelimägi peale neid ja enne mind juba ümber kaevatud - aga siin nad nüüd seisavad, nemad mis nemad, lambapruunides vammustes, ruskeks pleekinud, rebasekarva kaapkübarales ätid ja madalad maavillased memmed, jalas valged kirikusukad, üks siin, teine seal, riburada metsa veert pidi laiali, nagu oleksid nad nüüdsama maanteelt, muistselt maanteelt, möödakihutava kuuehobuserakendi eest kõrvale karanud, silmad täis he'esinist ehmu: Eh-oh, ärge ajage .....
— Kersti Merilaas
Memm kinkis mulle karabiini
memm kinkis mulle karabiini
ja taat see neli padrunit
ja õeke see tõi meremiini
ja veli neli pagunit
mul karmanis on parabellum
ja karmanis ka aatompomm
ma sekkun igaühe ellu
ehk külle ei sekkund on Tom
ju kuldab päike kevadteesid
lind laulab sinitaeva all
on riigimeestel pikad teesid
neist pooled musta mantli all
et neeger viksima peab kingi
ja ajalehti hõikama
siis mingem tapma Martin Kingi
ja mingem rukist lõikama
HAAVAPAKK *
Olgu rõõmus me laul, kaja voorelt voorele veerlev! All üks sammaldand saun kanajalgadel udus keerleb.
Maha nukrus ja meeleheit, kuldne rahu et rinda paitaks! Aga seal on üks eit, ja kes või mis teda aitaks?
Me vapper pealehakk torni viib võiduka plagu! Aga õuel on haavapakk ja eit ei saa sellest jagu.
Voori kannul siit möödub voor, aga keegi ei tea vist: puupakku ei materda moor, vaid puuslikku sõnnipealist.
Suur mühklik sõnnipea - ja eit nii armetult väike . .. Meid ära kohtusse vea, meid ära süüdista, päike!
On nõrgad me memmede käed ja ei piisa ka kodus .....
Kevad
Juba nirisevad veed,
lahti on kõik rajad, teed.
Lumememm on jätnud maha,
oma armsa porgandist nina.
Jääpurikad veel minna ei taha,
tilguvad räästas,
mu akna taga.
Vahest, kui mul nukker meel,
midagi pakitseb hinge sees,
siis jääpurikas mulle meeldib veel.
Las ta seal tilgub...
Head teed,head teed!
