Sõnale mere kohin leiti 23 luuletust (pop)
Merekohin
Merekohin mu kõrvus,
Need kerged sammud liivas,
Ja meie südamed põksumas võidu,
Tundes kaotusest kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need rasked sõnad huultel,
Ja meie silmad pilgutamas võidu,
Tundes võidust kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need hellad puudutused kätel,
Ja meie sõrmed higistamas võidu,
Tundes hüvastijätust kahjurõõmu.
Naine
Naine ...
Sa oled kui mustadest pilvedest raamitud päikeseloojang kesk sooja ja punakat kõrbe.
Su hääl nii mahe ja rahustav, just nagu merelainete kohin, mis vallutab kuulaja hinge ja tuhmistab mured.
Sind kirglikult rinnale surun ning põsel siis tajun su meeldivat, paitavat sõrme.
Kuid kurbus mind tabab, kui pisaraist läikiva näo su juustesse surun ja teadvustan seda, et peagi sa sured.
Ma silitan sind ja su jahtuvat nahka, veel siidiselt mõnusa survena tundub su lõtvunud, kuumav figuur.
Üks karje mu rinnast siis kostub kuid tühiseks sosinaks kustub siin kosmos .....
Mere hing
Kaugel taamal kuulen ma,
kohinat mis kutsub mind.
Ma astun sammu,
astun kaks.
Veri muutub paksemaks.
Jääkülm piir,
see puudutab mind.
Lõpuks tunnen ma sind,
nüüd kui oled mu ümber
satun ma vôrku,
mida vaikselt punusid.
Ma vajun ,
vajun põhja.
Kaks jalga saavad üheks,
süda aga murdub kaheks.
Mind võtnud oled sa,
Sa võtsid mu meri.
Ei kuule enam kohinat.
Ei tunne enam sooja.
Nüüd tunnen vaid sind,
Mul kadunud ehk hing.
Ühel ööl tähtede all,
Maad kattis esimene hall,
Mere kohin kõrvu puutus,
Siiski oli millestki puudus.
Oli see hellus ja hool,
Ehk mõistmine või Validool?
Täpselt enam ei tea
Kuid seal kaotasin ma pea.
Ta jäi nende mändide alla,
Ja rannaliivale,
Su käte vahele ja
Sinna, pargi rajale.
lõpp !
tema väsinud ilme ja nukrad sinised silmad
näen ,et ei leia ta põhjust,miks elada siin ilmas.
tema pruunid kiharad lehvimas tuules
ning järjekordne pisar langemas ta huulelt.
otsides veel aisatki lootuskiirt,teeb ta oma raskeima hingetõmbe
keha vappumas ja värisemas ning kätes viimnegi jõud kadumas.
ta jalutab mööda kivist teed mis viib mereni,
meretuule kohin hellitamas kõrvu ning lained mis juba põlvini.
peas kindel siht ja ükskõiksus kõige muu maailma eest
langetab ta otsuse ,mis raskeim tulnud tema seest...
Meri
Pilk mul mõõtmas merepiiri,
lainteharju kokku loen,
seitse vahutavat laineharja,
ühtlased ja tasased need.
Aina sammun,
sammun lainete poole,
meri juba põlvini,
lained tasa kohisedes,
tõukavad mind kaldani.
Ei saa vastu lainetele,
mis nii tasa laksuvad
ja ka minu mõtted kurvad,
laintevoogu upuvad.
Merekarbi leidsin rannalt,
otse enda jalge eest,
pool on liivas,
pool on väljas,
tasa kohiseb ta seest,
nüüd mul jaksu olla,mina,
laintekohin kõrvades-
--kauni merekarbi sees.
Mõttelend
Õrn udu
kastene maas
liblikas rohukõrre peal
virvendus õhus
läbitungiv päikesekiir
soojus südame peal.
Pilved vatiselt pehmed
rändlinnud varakult teel
mõtteis neil järele hüüan
Head teed! Head teed! Head teed!
Loksumas sinine meri
üksik kajakas vahuharja peal
istub seal üksinda seni
kuni lainetus uhub ta sealt.
Rannaliival ei ühtegi jälge
jalajälge kaks
maha jätan seal
merekarbid haigutavad liival
neis kohina äratama pean.
Vaikuse hääl
Kuulata vaikust nõnda, et See hakkab paistma!
Selgineb meel ja ärkavad tajud,
ka sekundi seier tundub nii valju.
Just see sealt edasi, justkui rannakarbis
merekohin!
Mõtted kui laused, laused kui sõnad! Seegi
tasapisi sulab!
Ega's keskkondki nii vaikne pole, räägib lihtsalt
teistsugust keelt.
Nõnda kui puud kasvavad üles- nõnda vaikust
kanda endana ühes.
Mõtetes olemine, ka see seal on müra!
Kuni Su huuled kord suudlevad mind.
Mere ääres on nii hea ...
Mis siis , et maad veel katab lumi.
Ma istun siin ja naudin hetke ...
Ma tean , et käes on kevad ja varsti saabub suvi.
Mere kohin mu kõrvus kui heli ...
Mere värskus on lummanud mind.
Öises üksinduses ootan Sind seni ...
Kuni Su huuled kord suudlevad mind.
( An-Andrees )
Suvevaheaeg
Sirelite õitseaeg sai läbi,
ja koolipõli otsa sai,
ka kevadväsimust ei tunne enam,
kõik on kenamatest-kenam.
Nüüd koolikell jääb koolimajja tuttu,
kõik kooliuksed keeratakse lukku,
koolipere tõttama peab ruttu,
suvevaheaeg ju kutsub, siin pole pikka juttu.
Suvel on nii ilus olla,
väsinud pea saab puhata,
välja lasta pinged ihust,
rannaliival lesida.
Saab merelaineis hullata,
merekarbi kohinat nautida,
kõrkjatest hundinuiasid korjata,
tunda end täiesti vabana.
Reisida võiks natukene,
olla kodust kaugemal,
et saaks tunda veidikene,
koduigatsust hinge p .....
Meri
Mu südame hääles Sa kõlad
üle lainete kohina vahus.
Sind iga kord möödudes tänan,
sest hinge Sa tood mulle rahu.
Su tuules ja tormises pales
elan välja end siis, kui on raske.
Sind endasse hingata tahe
on suur, seda teha mul laske.
Su soolaste lainete vahus
puhkab nii mõnigi hing.
Su olemus toob mulle rahu,
kas tahad Sa aidata mind?
Su laine mu südame meres
tundelaevukest loksutab tihti,
Sa oled mu sees, minu veres,
luues kurbi ja kaunimaid hetki.
- Tarmo Selter -
2022
Meri
Mererannas näen vetikaid, adru,
kalaluid seal luidete peal,
mõnda jälge silm liiva sees tajub,,
ei tea, kes on käinud veel seal.
Merevetes näen kalu ja karpe,
kes randa on leidnudki tee,
mõni leidnud neist on surma tahte,
mõni tagasi ujunud veel.
Merekohinas kuulen ma kõike,
linnulaulu ja lainete müha,
Sinus peidus on kaotusi, võite,
uusi helisid leian sealt üha.
Meri, oled mul hinges ja mõtteis
ka siis, kui pole mind seal,
läheb aega, elus edasi tõtlen,
loodan jälle Sind kohata taas.
- Tarmo Selter -
2023
Looduse ilu
Päike sillerdab puude vahel,
rõõmsad näod on igaühel.
Kivine metsatee,
käänuline elutee.
Kõrvus kõlab linnulaul,
see on justkui kevadlaul.
Merelainete kohin,
kuulda on mu hingamisnohin.
Kauguses terendab koduke,
katusel istub linnuke.
Pungad okstel,
lained kallastel.
Hingerahu
Vahest tunne selline,
et peitu poeks maailma eest.
Metsa-kuuskede, mändide varju,
pehme samblasülesse, linnupesasse.
Metsakohina saatel uinuksin,
käo kukuga ärkasin,
õitemeres kümbleksin,
taeva poole rõõmust rõkkaksin.
Hingerahu nimel oleks kõigeks valmis,
kõigest valmis loobuma.
Hingerahu on kallimatest kallim
ei rikkuse vastu vaheta.