Sõnale meri leiti 185 luuletust
Meri
Mu südame hääles Sa kõlad
üle lainete kohina vahus.
Sind iga kord möödudes tänan,
sest hinge Sa tood mulle rahu.
Su tuules ja tormises pales
elan välja end siis, kui on raske.
Sind endasse hingata tahe
on suur, seda teha mul laske.
Su soolaste lainete vahus
puhkab nii mõnigi hing.
Su olemus toob mulle rahu,
kas tahad Sa aidata mind?
Su laine mu südame meres
tundelaevukest loksutab tihti,
Sa oled mu sees, minu veres,
luues kurbi ja kaunimaid hetki.
- Tarmo Selter -
2022
Mina ja meri
Vaadates järgi päikesele
üle laineharjade vahu,
istun ma rannale liivasele,
hinge on tekkinud rahu...
"Päike loojub ja rahu on hinges,
laineharju on paitamas tuul,
nõnda aeg teeb päikeseringe,
öö vaikust on valvamas kuu..."
Laine laksudes liivale puistab
õrna vahtu merevee pealt,
varbad niiskesse liiva ma lükkan,
tunnen, mul olla on hea...
Viimsed kiired on kustumas taamal,
lainte harjadel mängimas need,
vaikselt kaugusesse ma vaatan,
on tunne nii hea minu sees...
"Päike loojub ja rahu on hinges,
laineharju on paitamas tuul,
nõnda aeg teeb .....
Meri
Pilk mul mõõtmas merepiiri,
lainteharju kokku loen,
seitse vahutavat laineharja,
ühtlased ja tasased need.
Aina sammun,
sammun lainete poole,
meri juba põlvini,
lained tasa kohisedes,
tõukavad mind kaldani.
Ei saa vastu lainetele,
mis nii tasa laksuvad
ja ka minu mõtted kurvad,
laintevoogu upuvad.
Merekarbi leidsin rannalt,
otse enda jalge eest,
pool on liivas,
pool on väljas,
tasa kohiseb ta seest,
nüüd mul jaksu olla,mina,
laintekohin kõrvades-
--kauni merekarbi sees.
Meri
Lained tasa õõtsuvad,
ikka üles ja alla,
tunne, justkui hälli sees,
ikka üles ja alla.
Kajakad ei jahi kalu,
kalamehel ei näkka.
Näkid vesiroose,
upitavad üles laineharjale,
mis valutama küll paneb,
nende südame?
Taamal laevad kaugenevad,
pühin pisaraid soolaseid,
silmapiiri taha pilk,
jääb kauaks veel.
Meri on nii püha..
Meri
Päike laskund madalale,
meri mustjas-roheline,
tuulekene tasane.
Valged vahuharjad silpsti,solpsti,
randa ujuvad,
rannaliiva unund jäljed,
ära peidavad.
Olin noor veel,
kui ma saatsin
ühte paati merele,
naeratades,lehvitades,
kaua vaatsin järele.
Rätisiil mul ainukene,
kuhu pühin silmavee.
Silmapiiri taha päike
vajub unele,
vetesügavuses aga,
on mu kalli sängike.
Nagu Meri
Ma näen seda lainet.
Ma kuulen seda lainet.
Milline neist esimene,
milline jääb viimaseks.
Must vesi saab puhtaks,
kui annad talle aega.
Puhas vesi jääb puhtaks
kui ennast ei vaeva.
Kuigi tahaks ma solkida,
minna teistega kaasa.
Kuid kas teistel on õigus,
kas mu ootamine teeb tasa.
Kas minu laine on erinev
või lõpeb ka kaldal.
Kas mu vesi on verine,
kui tuul mind kannab.
Päike, rand ja meri
Ütlema ei pea me headaega,
sest veel on aega,
nautida seda mis meil on,
võtta kõik mis on siin ja praegu.
Mäletada kõike hiljem veel,
et see kannaks meid kaugele.
Päike, rand ja meri,
ei sellest me ära ei väsi.
Lähedased inimesed, kes selga ei pööra,
nendega koos saame nautida,
seda hetke kui kõigil on aega,
suvele anduda.
Lõputult pikk on päev,
ja kui koos sinuga
saab seda mööda saata,
nii võiks alati minna.
Aeg on nautida kõike,
mida tal meile pakkuda.
Päike, rand ja meri,
ei sellest me ära ei väsi,
meeletu suvi
ei saa see niipea läbi.
Ainuke soo .....
Silmad kui sinine meri
Nii siniseid silmi
ei ole ma iial näinud veel,
kui olid sellel vanal tädikesel
Silmad tumesinised kui meri
Põskedel kortsud kui laineharjad
Pisar kui soolane merepiisk
Kui palju vett neist silmadest
küll merre vooland
Ei saa me silmade sügavust mõõta
Pole merelgi sellist noota
mis võiks elu sügavust mõõta
Tunne hea mu südamel
et kohtasin neid silmi teel
Armas vana tädike
Sa lummust tõid mu hingele
Jääd me südamete valgustajaks
Merelõksu püüti Su keha
Muinaskuu ööl ekseldes vette
Õrnaks võbeluseks vaid jäid pinnale
Arg lainetus ja kadus seegi
Kuid Sa ei läinud...
Said valgeks liiliaks Ta sinistes silmades
ja tihaseks me aknail talvehommikuil
Said armastusest tulvil lauluviisiks viiulil
ja heledaks virmaliseks me taevateil
Jääd me südamete valgustajaks
Kuniks kohtume taas
Hüvastijätt suvega
Juba jätangi hüvasti suvega,
miks kõik nii kurb peab olema?
Jätan hüvasti suve iluga
ta sooja päikest täis südamega.
Naudin veel laksuvaid merelaineid,
heidan pilgu sinitaevasse,
korjan pilliroost hundinuiasid endale.
Püüan leida linnupesi,
kas näen mõnda lindu seal,
askeldamas oma kodus,
oma armsa pesa peal.
Eemalt kostub kõrvu sädin,
kõik linnukesed traadil hoos.
Klu, klu, klu,
kureparve kolmnurk taevas,
lendab piirideta pilvepiiri peal.
Nüüd kössi vajun ma vähekene,
sest kurvaks muutub meel.
Kõik linnud minna lasti,
mul südames on kipitus sees .....
Et õitseks Eestimaa!
Ma soovin ikka seda,
et õitseks Eestimaa,
et iial võõras vägi,
ei teda murda saa.
Et alles jääks meil meri,
mis sügav-sinine,
et mustast mullast võrsuks
ikka rukis kollane.
Et jääks meil sini-taevas
ja suitsupääsuke,
et vabaduse hüüe
lendaks kõrgel' ülesse.
Veel tahaks emakeelt ma
hoida oma keele peal
ja laulda kauneid laule
oma armsast kodumaast.
Et võiksin armastada
ja rahus hingata,
et süda oleks vaba
mu emakesel maal.
Et ei väsiks meie süda
Et ei väsiks meie meel
Hoidkem ikka lippu kõrgel
Hoidkem oma südames!
Lauluviisid
Üks linnuke tirib oksal lauluviisi
nii ilusti ta siristab
jätan meelde selle viisi
noodivihikusse kirjutan
Üks tuuleke mind soojalt paitab
vilistab üht viisikest
jätan meelde kauni vile
noodivihikusse kirjutan
Metsa all ilus kellukene
rõõmsalt tilistab
jätan meelde kauni kõla
noodivihikusse kirjutan
Meri murrab laineharjal
laksub meresuu
jätan meelde mere müha
noodivihikusse kirjutan
Looduses on palju laulu
tasa kuulatan.
Looduses on palju sõnu
üles kirjutan
Sel ööl kuu oli kuldsem taevas
Sel ööl oli kuu kuldsem taevas,
tähed kirkamalt särasid,
pilvitum paistis öötaevas,
öös oli vaiksemat hingamist.
Selle kaunima öö ma valisin välja
ja tegin ta esimeseks pulmaööks,
et tunda hinges õnne kuuma,
et südamesse leekima lööks elu uus.
Kõik öölinnud olid minuga päri,
nad kaunimalt laulsid sellel ööl
ja tasa laksus lainetes meri,
ning rahu voogas vetevoost.
Mällu jääb nüüd igavesti,
see kaunis, armastust täis suveöö.
Nüüd elu minema peaks hästi,
terve öö oli kui õnneloos.
Suvevaheaeg
Sirelite õitseaeg sai läbi,
ja koolipõli otsa sai,
ka kevadväsimust ei tunne enam,
kõik on kenamatest-kenam.
Nüüd koolikell jääb koolimajja tuttu,
kõik kooliuksed keeratakse lukku,
koolipere tõttama peab ruttu,
suvevaheaeg ju kutsub, siin pole pikka juttu.
Suvel on nii ilus olla,
väsinud pea saab puhata,
välja lasta pinged ihust,
rannaliival lesida.
Saab merelaineis hullata,
merekarbi kohinat nautida,
kõrkjatest hundinuiasid korjata,
tunda end täiesti vabana.
Reisida võiks natukene,
olla kodust kaugemal,
et saaks tunda veidikene,
koduigatsust hinge p .....
