Sõnale meri leiti 264 luuletust
Liblikas trellidel ...
Tahaks rõõmust valju hõisata,
väike - liblikas olla , kevadest.
Tuulel soojal kanda end lasta,
üle metsadest , jõgede veest.
Vaid lennul tunned end vaba,
maine piir tõkked kõik kaoks.
Hõljuks voore ja niitude taha,
kuhu päikene loojakul vajuks.
Tõuseks kõrgele , taevani üles,
näeks igatsus õnnemaa randa.
Üle mere kui tiib jõuaks kanda,
lootus kustumas lainete süles.
Hansi!!!
Armumise tõde ...
Sinu jaoks pole olnut , vaid - olevik sind köitis,
hing harjus meiega ka mina ilma sinuta ei saa.
Mind valdav kurbus laine , üksindusse - heitis,
armunute saarel , jalgealune kadumas on maa.
Miks lootust jagasid , mida endale - veel vaja,
õnnehetke koos siin, enam iial tabada me või.
Tühjus ümberringi täita , võtab väga pika aja,
tõe üks armastab teine lubab teha seda,nii tõi.
Me vahel kaugused , tal läbimatud vahemaad,
kuid kujutluse unelmais mind, harva külastad.
Hoidmas kinni pole , mered , riigid , ega teed,
kui takistus sisemaailm , meil erinevad - need.
Ha .....
Põhjala sügispäev ...
Veel sadu piiskadena , langeb maha,
halli pilve õhtuks , klaarib meretaha,
Kui häbenedes päike , roosas taevas,
sealt viimse pilguga meid , saatmas.
Viib koidukiired kauge maade randa,
kuhu unistuste tiib , võib sind kanda.
Öös sumedas päev , puhkeb koitma,
meil jahe kõikjal, hallad katnud maa.
Hansi!!!
Tormilaine hinge ...
Suvi, merel vaikne laine voogab,
neid randa toob, sealt jälle viib.
Me vaimu, temast rahu hoovab,
see puudutus , kui õnnis inglitiib.
Sügis, ta pind , marutuulte vallas,
nüüd kitsaks jääma, kipub kallas.
Su hinge randub tema tormilaine,
taas muremõtteis, olemine maine.
Hansi!!!
Ma ei taha seda valu!
Hoia mind,
palun!
Kaitse mind maailma eest,
ainult korragi,
tõmba mind välja
sest' põhjatust veest.
Või siiski.
Lase mul uppuda,
pisarate merre.
Ma ei karda
enam.
Ma tean, mis on tõeline,
ma kuulen,
ta hüüab,
Mu enese Saatan.
Ta elab mu peas,
ajusopis,
naerab.
Tundmatul merel
Üksinda mööda tundmatuid meresid
silmapiir kaugusse hajuv
Liueldes sinna, kus kannavad hoovused
meeledki suunda ei taju
Kas ujun või olen vaid merede kanda
katsun nüüd püsida pinnal veel
Mida küll oleks mul merele anda
kaotamaks kooremat südamel
Mida mul merele anda, et teenida
suunda, kust leiaksin sadama
Mida mul merele anda, et väärida
inimest, kellega jagada
See koorem põhja mind tõmbamas
suunda nüüd selgemalt tajun
See laine mind tihedalt embamas
väsin ja varsti ka vajun
Laevake
Uhke merineitsi katmas ta nina,
kas kandmas on kulda või tina.
Kas tõesti piraadi laev see on,
selle lastiks võib kulda olla ju terve tonn.
Või lihtsalt ristitud ta piraadiks sai,
ootab teda enda juurde iga sadam ja kai.
Ilus alus ja kaunis laev,
meistrimeeste nähtud vaev.
Ta seilmas on taas meresid,
vastu võtmas eri keeltes teresid.
Kes tervitab, kes saabab teele,
kindlalt purjetab kui saab ta veele.
Kui kuu unistab
On kivid, on meres
Vesi, lained on meres
Liiv alati seisab vee ääres
Linnud tavaliselt ka taeva ääres
Seisan siin ja ootan
Kui tuul ma hoogu võtan
Vee lainesse puhun
Vastu kive lained uhun
Seisan siin ja mõtlen
Kui päike ma põletan
Liiva kuumaks soojendan
Lindudele erksalt helendan
Mõtlen ja ootan
Et oleksin kui torm või suvepäike
Et oleksin taevas hoopis maru äike
Mitte kuu mustas pimedas nii väike
Maailmameri
Ma olen siin olnud,
olen siin käinud -
olen neid tuhandeid
kordasid näinud...
Maailmameredel uppuvad
laevad
ei ole küll enam
mu valud ja vaevad!
Kust leida elu, mis
pakuks ka uut?
Loteriivõitude vahele
suurt
sügavat rahuldust
pakkuvat retke -
aega, mis pühitseks
ainsamat hetke...
/Mari*Uri/
Mere hing
Kaugel taamal kuulen ma,
kohinat mis kutsub mind.
Ma astun sammu,
astun kaks.
Veri muutub paksemaks.
Jääkülm piir,
see puudutab mind.
Lõpuks tunnen ma sind,
nüüd kui oled mu ümber
satun ma vôrku,
mida vaikselt punusid.
Ma vajun ,
vajun põhja.
Kaks jalga saavad üheks,
süda aga murdub kaheks.
Mind võtnud oled sa,
Sa võtsid mu meri.
Ei kuule enam kohinat.
Ei tunne enam sooja.
Nüüd tunnen vaid sind,
Mul kadunud ehk hing.