Sõnale mesilane leiti 16 luuletust
Mesilane
Mesilane ei ole õel,
vaid enda kaitseks on tal nõel.
Riskib oma eluga,
kui peab sutsu tegema.
Mesimumm on rahulik lind,
ta väike on, kuid kõrge hind.
Lilleõied, ristikhein
on mesimummile kui magus vein.
Mesilane on töökas lind,
sestap' kõrge on ta hind.
Hoogsalt õielt õiele
ja siis mesi...tarusse.
Mesilane ei ole õel,
vaid enda kaitseks on tal nõel.....
Lilleõis ja mesilane
Lilleõiel mesilane askeldab,
lilleõis magus, mesilane rahul.
Õrn lilleõis mesilast kostitab,
õrnal lilleõiel süda on magus.
Mesilane lendu tõuseb õie pealt,
teab, kus on mesitaru.
Minulgi sahvris on meepurgid reas,
olema peab ikka varu.
Ma mõtlen mesilase peal',
Ikka lendab mesipuu poole...
Kanarbik
Kanarbik, kas võtad mind enda varju,
kui mul raske on,
kui mu hing sees karjub
ja kõik nii valus on?
Su nõmmikus ruumi on mulle,
palun mahuta ära mind!
Las peidan pea sinu õitesülle,
las naudin meelõhna,
see head teeb mulle.
Nii palju su õitel on mesimumme!
Kanarbik, sa oled hea.
Nii magus mul hinges nüüd on tunne,
Kanarbik, sind tänama pean!
Elu laivis
Raamat räägib sinuga
kasvõi mitmes keeles,
hoiab inimpõlvesid
märkidena meeles.
Annab sulle juhiseid,
kuidas jääda teele
või millal tuleb tõmmata
seifilt põllu veerde;
kuidas panna võimatut
miljon-puslet kokku,
eristada emakitse
ja ta mehest sokku;
palju maid on lahe taga,
mitu tilka meres,
tigulistel organeid
ja mesimumme peres…
Õpetab, kes võitles, valas
õnne vormidesse
või sokutas ja kombineeris
ennast normidesse;
kes see nuttis, kes see naeris,
armus, narri tegi,
läbis üle-elamisi,
kuni pööras segi…
Raamat räägib sinuga
väga pikalt jut .....
Inimelu keerdkäigud (osa 1)
Sinu tuules ei saa ma võrsuda
isegi kui Kuu valgustab rada
Sina tahad ja vajad eraklikku rada
ja ma lihtsalt lohisen järgi
nagu vana tuttav lelu
mängukastist
Ma ei tea, miks
ma olen loodud Maa ja Taeva vahendajaks
inimeste abistajaks
vahelüliks mõistmise ja tunnetuse vahel
aitamaks leida inimestel kuldteed
nii elu kui ka surma vahel
Ma vaatan Sind ja Su lõputuid otsinguid
Su soovi olla ja minna ja kaduda eksistensi,
millisel ajal sai Sulle elu nii valusaks,
et ainult siit äramineku soov -
kas läbi tablettide või läbi süvameditatsiooni -
sai Sinu jaoks võimalik .....
midagi igavikulist
öö järel tagasi on
rohus kaste nii
hele rõõmuskerge nüüd
mu jalaaste puudel vari
lind õhus mesilane õiel
tee ääres kiiskav kukehari
ehani joov aias päikest
vaarikmari
muud midagi ei
enam vaja kui olla üksnes
suve ligi meel ära kaoks
üleni vaid õite riiki
Lilleaias
Suvel elan lilleaias,
mesilased lille peale maiad.
Lillede keskel mul hea on olla,
mesilane vahel nõelab.
Lilli aiast ma ei murra,
kardan nende närtsimist ja surma.
Mesilane mett las korjab,
meekannud mesitarru kallab.
Sest ei muutu midagi,
lilled õitsevad edasi.
Suviti ma elangi lilleaias,
kus mesilased lille peale oi, kui maiad.
Elada on olla pidusöögil (lk 68)
Elada on olla pidusöögil,
olla palumata võõras jumalate lauas.
Lasta ennast pererahval nuumata ja joota,
naerda piduliste üle häbematult koos
ainsaga, kes sinuga midagi ei karda,
ja kelle kõrval hetked
on suujad uned elust,
mida elada on olla kevadel, maamesilane,
väike ilus paks
kuldne tugev kuril
mida elada on käia hommikul mustsõstraõites,
noortes tugevates kobarates, täna avanend;
mida elada on päevaharja ümber
käia sumisemas kirsiõites,
homme mahapudenevas vari-valguses,
mis lõhnab nagu õied ja nagu küpsed kirsid,
sügis, kirsijuured, külmad, talv,
talve üleelamine .....
Metsmesilased teevad karu kolbas mett
Pealkiri räägib sellest
mida ükskord metsas nägin
ei lähe kaunis pilt meelest
loege isuga, millest räägin;
Pärnumaa metsad on paksud
eriti Läti piiri ääres
panin jalga matkatossud
saada rohelusse on veres;
ning sumin andis mõista
kuidas kihab elu ilma inimeseta
mesilane kolbast koduna ei välista
teevad mett ilma takistuseta;
loodus on imeline
ühe käega torkab ja teisega paitab
sellel on vaim mitmetahuline
oma algust ja lõppu mõistlikult kasutab;
ei saanud pilti ma teha
aga mu jutt on siiras
oli ellu tärganud surnu keha
vaade metsa rüppe mind haara .....
Ämblikuvõrk
Ämblik siidiniite veab,
kavalalt võrku üles seab,
siidiniidist hõbedaselt sädelev võrk on ilus,
väga peenelt punutud,
puude vilus.
Ämblik kaheksa jalaga,
kust küll niite võlub ta?
ämblikul on oma plaan,
ta ei ela võrgu peal,
peibutuseks võrk on kootud,
kärbsed,putukad on ta ootus.
Vahest mett täis mesilane,
langeb tema püünisesse,
mesimumm meepaunaga,
mesitarusse tahtis lennata,
ämblikul nüüd rutt on taga,
vaja uut meisterdada.
