Sõnale mets leiti 441 luuletust
Varahommikune mets
Õhk virvendab ja vajub vaikselt metsale,
lilled samblasülest ärkavad ülesse,
viimased lehepungad puhkevad õitsele.
Soe tuuletiib lendab üle metsade
ja mühiseb tasasel viisil puulatvades.
Siginat-saginat kuulda on linnupesades,
nokakesed avatud on linnupoegadel.
Siilipere keras, nad lehtede all,
ninakestki pole näha- on üks suur kerapall.
Kribin, krõbin siin ja seal,
silmale nähtav pole eal.
Kuid kõrvale kuulda on iga pisemgi helin,
ja vahest võib tekkida ka külmavärin.
Mets
Mets mul saanud suureks sõbraks,
ta minu vastu lahke, hea.
Mind avasüli võtab vastu
ja hirm on mulle võõras seal.
Metsas pole jutustavaid seinu,
kõik jutt läeb' tuules kaduma.
Nii hea on metsas kurta ja ahastada
lasta pisaratel vabalt voolata.
Mets püha on ja nii vaba,
siin hingad hoopis teisiti.
Kui tõelist rahu tunda tahad,
tule metsa alati.
Siin hingad hoopis teisiti...
Ajukoore keeks; raju loome mets
Raidumas sõnu;
Haihtumas õhku;
Paisutan mõtlust;
Vilises kõrvus;
Piinlik see kõrkus;
Viilib sealt võrgust;
Viibib teadmiste põrgus;
Tead mis; sul oli õigus;
Pean siit; leidma põhjust;
Veab mind; seadmata lõksu;
Peast ritv; ema üsa vastu põtkus;
Naine; kas sa tead mis on tõeline sõprus?
Ära vaidle; ka see emotsioon möödus;
Vaikselt;vaikselt nüüd;
ei tunne sa end..tunned vaid kõhklust;
Olelus võitlus; nii mõnegi naeratuse lõhkus;
Koleduste tõttu; ühe juurest teise juurde põrkud;
Kaua siin seda valmis pudi te söönud?
Möödub päev öötult; päike .....
Igal kevadel
Igal kevadel ma lähen
sinililli otsima,
metsaserval on neid vähem-,
hing on metsal' ligemal.
Päike kiirgab puude vahel,
tuul linnupesi kiigutab,
uduvihm, mis pilvist tuleb,
õrnalt õhku niisutab.
Tasa nopin sinililli,
rahu on koos minuga-,
olen sõber juba ammu,
vaikse metsamühaga.
Tore on olla lumises metsas
Lumises metsas tore on olla,
valget lumevatti sajab taevast alla,
kuuskedel on paksud lumemütsid peas,
liikumatult seisavad ühes. reas.
Jänes silkab siia-sinna,
lumes raske on edasi minna,
hanged kõrged, pikk on tee,
toiduotsingud raskeks teeb.
Metskitsedel on pikad jalad,
suured silmad, säravad,
söögisõimed on nende päralt,
seal heinad pehmed, kohevad.
Kuuse tagant piilub karu,
tal ju koopas toiduvarud,
aga ikka luusib ringi,
uni pole mõtteski.
Metsamaailm on midagi muud,
metsas pole valu nii suurt,
alati tulen metsa rõõmuga,
hingerahu leidma otsima.
Ringkäik talvises metsas
Kuuskedele valgust heidab
taevas valge kahvatu kuu.
Lumised on põllud, aasad,
tulekul on jõulukuu.
Härmatunud oksal istub
punakõhtne leevike,
külmunud pekitükki nokib
väike rasvatihane, kel punuke on tühi veidike.
Metsarada on imeline,
jälgi täis on metsateed.
Kitse jäljed, haavikuemanda jäljed,
hõlpsasti ära tunnen need.
Valge talv end kõikjal näitab,
hea on, kui ta pehmeke.
Lumehelveste õrnas sajus,
ilusad mõtted liuglevad kaugele.
Priit Hepatiit
Sinuga on alati jama
suhetes mingi draama
kuidas tööl sa teisi kohtled
imestad, miks vallandatud oled;
käiakse tööl ikka raha pärast
aga sulle ei loe, sest
olla nomaad ja laiutada eraeluga
ületasid piiri vabade päevadega;
Refr:
Priit, Tiit, Hepatiit
dolomiit ja haluriit
Priit, Tiit, anarhoidiit
parasiit ja bandiit;
vähe sellest olid meelega lohakas
ülbe, ükskõikne ja rutakas
mistõttu kliendi vara rikkusid
õudne, kuidas firma mainet nussisid;
panid selle Toome raadios mängima
mil ise roolis taga nutma
et selline tüüp sind ära võlus
ja teised su kiu .....
Talveilu
Väljas sajab laia lund
sajab juba terve tund
kogu mets on valges rüüs
talveilu naudin nüüd
Siin ja seal on hõbehärma
vaikus surub ligi maad
lumekapp see aina kallab
ei nüüd lumi otsa saa
Tallan lumist metsarada
jätan jälgi siin ja seal
minu jäljed pole ainsad
valge-pehme lume peal
Mets on ikka olnud püha
püham veel ta jõuluaal'
silmgi aina särab, särab
süda kuusest rõõmu saab
Wendigo
On lumi maas ja kodus kaugel
ühe potawatomi hõimu naine
väsimus jalgades pingel
ning tunne üha vähem kaine;
eksinud metsa ja nälg tuleb
mõttes see tõde tärkab
kui külma kätte ta siia sureb
siis ikkagi ta üles ärkab;
ainult annab lootust kuusesalus
asula suits ja tuli
pea käib ringi ja kõht valus
ja ta kukub lumme käpuli;
üks kuri vaim üle võtmas
mis ärkab, kui nälg vallutab
wendigo hinge matmas
mil kütt hädalise leiab;
hiljem püstkoda tühjaks tehtud
kui võõrustaja sisse astub
kõik elanikud ära tapetud
ning naine lumehanges istub;
peas .....
Rõõm läks kaduma
Rõõm läks hingest kaduma,
kuidas leida ta?
Sammud metsa poole sean,
äkki istub mätta peal!
Mättal marjad punased,
magusad ja mahlased.
Nopin neid nüüd rõõmuga,
pugin kahe suupoolega.
Linnukene siristab,
rõõm on tema sees.
Linnupojad säutsuvad,
nii soe on südames.
Männivaigu lõhna,
terve mets on täis.
Uimas peaga nüüd ma,
metsas ringi käin.
Joovastav on tunne,
rõõmu täis on rind.
Sammud sean metsa poole jälle,
kui kurvaks muutub hing.
Vanamees raiub metsas hagu
Ilm on ikka veel sügise jagu,
vanamees raiub metsas hagu
Tulehakatust peab ju olema,
siis tuleb talv ka toredam.
Sügispäevadki lühikeseks jäävad,
pimedaid aegu tuleb otsata.
Arusaam ikka tallel hoitud,
et pimedus küünlaleegist toitub.
Vanamees muudki raiub hagu,
Mõtted kõik on talve peal.
Varsti saabub jõulurahu,
siis rõõmu tuleb südame peal'.
Nägin Erkki Noolt
Siin kus on Nõmme
on ka rahvale suur tõmme
looduse poole, see neil peas
pole vahet millises eas;
sellel reedel, kus TalTech jõusaal
olin seal lähedal maal
kus oksahunnik ja palgid
ning püsti liiklusmärgid;
ligemale tuli pikk kuju
ja rõõmsaks läks mu tuju
kui koolilastest eespool
sörkis kohale Erkki Nool;
mõtlesin, kes see nägu tuttav
otse rohelusse ta tõttav
märkas küll, et teda tundsin
kui üllatusest vaatasin;
see kolmas kord see aasta
kui sain kuulsust kohata
oma enda silmaga
järjekordse argipäevaga
ta nägu ikka sama
möödaminejad hakkasi .....
Metsmaasikad
Mulle maitsevad metsmaasikad,
nad on väikesed ja nii magusad.
Soe päikene neid küpsetab,
vihmasagar hellitab.
Ja kuidas nad veel lõhnavad,
mmm, kuis suu nüüd vesistab!
Ootamist suu ei kannata,
metsmaasikate rännak võib alata.
Metsmaasikad väikesed, magusad,
puhta looduse süles-
Lõhna järgi leiab nad üles,
puhta looduse sülest.
Oled Sa
Oled Sa kunagi vaadanud päikest,
silitanud looduse rohelust,
nautinud pilvedes välkuvat äikest,
merevee lainelist värelust?
Oled Sa vaikinud metsade vahel,
kuulanud lindude laulu,
märganud, kuidas on looduse tahe
peale jäänd' tormide kaudu?
Oled Sa hoidnud oma südame pesas
kõike, mis Sinule antud,
proovinud jagada kõigile seda,
mis hinges on Sinuni kantud?
Ole ja hoia, endaga kanna
kõike, mis Sinuga olnud,
ühe käega võta, teisega anna
kõike, mis Sinuni tulnud.
- Tarmo Selter -
2022