Sõnale mets leiti 520 luuletust
Varahommikune mets
Õhk virvendab ja vajub vaikselt metsale,
lilled samblasülest ärkavad ülesse,
viimased lehepungad puhkevad õitsele.
Soe tuuletiib lendab üle metsade
ja mühiseb tasasel viisil puulatvades.
Siginat-saginat kuulda on linnupesades,
nokakesed avatud on linnupoegadel.
Siilipere keras, nad lehtede all,
ninakestki pole näha- on üks suur kerapall.
Kribin, krõbin siin ja seal,
silmale nähtav pole eal.
Kuid kõrvale kuulda on iga pisemgi helin,
ja vahest võib tekkida ka külmavärin.
Mets
Mets mul saanud suureks sõbraks,
ta minu vastu lahke, hea.
Mind avasüli võtab vastu
ja hirm on mulle võõras seal.
Metsas pole jutustavaid seinu,
kõik jutt läeb' tuules kaduma.
Nii hea on metsas kurta ja ahastada
lasta pisaratel vabalt voolata.
Mets püha on ja nii vaba,
siin hingad hoopis teisiti.
Kui tõelist rahu tunda tahad,
tule metsa alati.
Siin hingad hoopis teisiti...
Ajukoore keeks; raju loome mets
Raidumas sõnu;
Haihtumas õhku;
Paisutan mõtlust;
Vilises kõrvus;
Piinlik see kõrkus;
Viilib sealt võrgust;
Viibib teadmiste põrgus;
Tead mis; sul oli õigus;
Pean siit; leidma põhjust;
Veab mind; seadmata lõksu;
Peast ritv; ema üsa vastu põtkus;
Naine; kas sa tead mis on tõeline sõprus?
Ära vaidle; ka see emotsioon möödus;
Vaikselt;vaikselt nüüd;
ei tunne sa end..tunned vaid kõhklust;
Olelus võitlus; nii mõnegi naeratuse lõhkus;
Koleduste tõttu; ühe juurest teise juurde põrkud;
Kaua siin seda valmis pudi te söönud?
Möödub päev öötult; päike .....
Kingitud hoovus
Kuna meil suvi oli nagu oli
ma sügisest praegu üldse ei hooli
sest keskmisest soojem olnud kuu
september on miski muu;
eelmine neljapäev viimne kord ujumas
õues 23 C ja täna 18 C
käin ikka õuevett katsumas
möödub sügis tänavu iselaadi;
kingitud hoovuses on lebo olla
röövitud suvi on valla
see kuu nädalad läks ilusti
mitte nagu iga aasta ilm sitasti;
ja seenelistel tuli välja metast
üllatus, ehk juttu laibast
mullu Alexit otsiti taga
kes muu peale metsamullas maga;
jeppp, ei üllata kuidas asja ajab
venelaste kuridegu jälle kajab
kuid mul pohhui raipe .....
Juulikuine värskus
Juulikuine vaikne hõik
vihmasabinaid on täis,
rohelust nüüd leida võid
sealt, kus loodus üle käis.
Linnulaulu kõikjal kostub
meie oma metsades,
mis taamal kajamas on vastu
rohelistel nõlvadel.
Naudib elu väike putuk´,
metsatukas rebane,
linnukene ruttu-ruttu
süüa viimas pojale.
Vihmapiisa värskus, võlu,
tuuleiili paitav jõud
loomas ümberringi elu,
lõppenud on viimaks põud.
- Tarmo Selter -
2023
Müra
Müra saatmas igal pool meid,
kus on masinad,
kõrvu rahus puhata võid
ainult kaugel - maal.
Seal Su kõrvu paitamas
on linnulaulu kõla,
vaikses metsakohinas
saad unustada ära
linnakära parkides
ja automüra teedel,
meediast ka ekraanidel,
mis saatmas igal pöördel.
Mine metsa, mere äärde,
püüa rahus olla,
nõnda saad Sa müra veel ka
iseendast välja...
- Tarmo Selter -
2023
Virumaal põrgu
Ilmataadil püksid kuivad
pole vaja tal pissile minna
päevad väga palavad
ei külasta vihm maad ei linna;
ja nüüd mõlemad Virumaad
virelenud palju kuumuses
kuivanud mets, paras praad
see jätkub leegitsevas hiilguses;
küllap polegi vaja jaanilõket
kui on Kirde - Eestis põrgu
looduse ees peab ilm tõket
kui niipea märga alla ei nõrgu;
nagu oleks Austraalias
isegi rannas vesi keeb
praegu suurim probleem maailmas
mida kunstlik kliimamuutus teeb
Metsas olla on tore
Metsas olla on nii tore,
seal justkui teine maailm on.
Seal on vaikne, kurjust pole,
aega kiiret, maha võtta saad.
Tuulgi tasane on metsas,
õrnalt õõtsub-, ei vingugi.
Vihmapilv, mis peakohal ujub,
sealt ei tule tilkagi.
Linnud vaikselt askeldavad,
kohendavad pesasid.
Metsatihnikus miskit praksub,
seal elab karu, sõbralik.
Metsarohelus mind võlub,
õhk kerge sisse hingata.
Metsas olles on hing nii rahus,
tunned end teise inimesena.
Veel üks metsapeatus
No ei anna alla häda
oma enda ainevahetuse ori olen
soolikas ja pärakus asi mäda
autost välja minna tunglen;
instinkt ei anna häbeneda
nii inimesel ja loomal
kutse metsikusse pole erineda
mida võib tunda nahal omal;
vaatan üle roheluses nõgest
ja et heinas puuki poleks
toibun endiselt viperusest
kui läinud perse pühkimiseks;
kükitates tundsin kõdi ja sügelust
sipelgapesa kännu kõrval
jälle on põhjust ühel päeval
tunda looduses olles kahetsust;
siis kivi juurde end toetama ajasin
kus päike pole ammu seda kütnud
sambla pühkimiseks haarasin
siis j .....
Jüri viimane päev
Laste koolivaheaeg vajab mälestust
muud polegi, kui arvuti taga
või peetakse poodide vahel jalutust
ja ei püstita öösel vaga;
kui ekskursioon kutsub metsa
siis täna on ka täiskuu
mingem jalgsi, autoga või ratsa
kuulnud, mida räägib 1 suu;
et nõmmes elab nõid
kes meie soove täidab
külastada teda võid
selleks midagi vastu võtab;
kaart lubab orgu minna
on kuulda vareseid kraaksumas
üht püstkoja pilti näitab sinna
jõudes ongi see onn olemas;
kaunitar seisab poisse oodates
peidab ühe käe selja taha
mida mõni halba aimates
kardab, et teeb meile paha; .....
Metsateel
Tipa, tapa jalad käivad,
la-la, la-la suuke laulab.
Metsateel on rõõmus meel,
linnud siristavad taga ja ees.
Väike Pille korjab lille,
soojalt vaatab päikene,
heatahtlikult siis saadab,
kuldse kiire Pillele.
Liblikate tants on ilus,
õrn liuglemine lillele.
Pillel kollane kleit on ilus,
meeldib mesimummile.
Tipa, tapa jalad käivad,
Pillel rõõm on südames.
Ära eksinud ta juba,
kauni looduse rüppesse.
Hommikusel metsarajal
Hommikusel metsarajal käin
ja aina vilistan,
sekka linnukeste vidin,
mis nõnda õrn ja ülendav.
Päike varje heidab teele,
taevalaotus sinetab,
kasest elumahla voolab,
kogu loodus nõretab.
Samblikus on seeneniidid,
kukeseened ärkavad,
maasikad ja mustikad veel
oma aega ootavad.
Alati, kui paistab päike
ja õhk on meelitavalt soe,
teen ma metsarajal käike
ja rõõmsa tuju koju toon.
Igal kevadel
Igal kevadel ma lähen
sinililli otsima,
metsaserval on neid vähem-,
hing on metsal' ligemal.
Päike kiirgab puude vahel,
tuul linnupesi kiigutab,
uduvihm, mis pilvist tuleb,
õrnalt õhku niisutab.
Tasa nopin sinililli,
rahu on koos minuga-,
olen sõber juba ammu,
vaikse metsamühaga.
Tore on olla lumises metsas
Lumises metsas tore on olla,
valget lumevatti sajab taevast alla,
kuuskedel on paksud lumemütsid peas,
liikumatult seisavad ühes. reas.
Jänes silkab siia-sinna,
lumes raske on edasi minna,
hanged kõrged, pikk on tee,
toiduotsingud raskeks teeb.
Metskitsedel on pikad jalad,
suured silmad, säravad,
söögisõimed on nende päralt,
seal heinad pehmed, kohevad.
Kuuse tagant piilub karu,
tal ju koopas toiduvarud,
aga ikka luusib ringi,
uni pole mõtteski.
Metsamaailm on midagi muud,
metsas pole valu nii suurt,
alati tulen metsa rõõmuga,
hingerahu leidma otsima.
Ringkäik talvises metsas
Kuuskedele valgust heidab
taevas valge kahvatu kuu.
Lumised on põllud, aasad,
tulekul on jõulukuu.
Härmatunud oksal istub
punakõhtne leevike,
külmunud pekitükki nokib
väike rasvatihane, kel punuke on tühi veidike.
Metsarada on imeline,
jälgi täis on metsateed.
Kitse jäljed, haavikuemanda jäljed,
hõlpsasti ära tunnen need.
Valge talv end kõikjal näitab,
hea on, kui ta pehmeke.
Lumehelveste õrnas sajus,
ilusad mõtted liuglevad kaugele.