Sõnale mets leiti 616 luuletust (copied)
Ilus kevad
Ilus kevad silub meelt,
linnud laulavad metsateel.
Lillelõhnast uimas pea,
üksi olla vahest hea.
Kägu kukub kuusikusse,
jänes silkab haavikusse.
Rähni toksimise kaja,
metsarahva üles ajab.
Metsas olla on nii püha,
metsas tuleb olla tasa,
et sa kuulatada saaksid,
mida Metsavaim sul pajatab.
Eesti on ja jääb
Sinine on meie taevas,
must on tume metsaviirg,
lumivalges pilvelaevas
kõrgel pilvepiiril siin
vaatame, mis meil on olnud,
mis on varsti tulemas,
Eestit ümbritsevad ohud
sellel tuulepealsel maal.
Eal ei suuda ükski vägi
murda rahva tahet,
kes näeb ajast aega läbi
levitatud valet,
hoides vabana me hinge,
meie kodumaad,
aeg teeb ikka omi ringe,
Eesti on ja jääb.
- Tarmo Selter -
2023
Kolleegile
Sind me kiitmast küll ei väsi,
Tööl ei puhka sinu käsi.
Oled väärikas strateeg
Silmapaistvalt tark kolleeg!
Kui küll aju juba keeb,
Näed, et ... (nimi) suitsu teeb,
Et kõik toss sealt välja lasta –
Sellel hetkel meil ei vasta!!
Rõõmus, visa, kiire mees –
Siin ta seisab – meie ees!
Sõnu häid ja kiitust väärt!
Surume siis kõik ta kätt!
Tiina Klemets
Eesti Vabariik
Need kuldsed viljapõllud,
mida katmas lumi
ja sinitaeva võlu
paistmas pilvedeni,
kaunistades metsaääri
mitmevärvilisi,
seda kõike Eesti väärib,
olles ikka pisi-pisi.
Väljast väike, kuid seesmiselt suur
meie rahvas, meie riik ja me kultuur,
meie olemegi Eesti Vabariik
oma keeles, kõnes, laulus alati.
- Tarmo Selter -
2023
Hommik
Las päike paistab su teel,
Ja õnnelik olgu su meel,
Ning hommikul ärgates särad,
Eilseks jäänud kõik kisad ja kärad.
Ma soovin, et oleksid täna,
Välja elanud kõik enda raevud,
Uus päev algab ilus ja kena,
Täna miski sind enam ei vaeva.
Tõuse, sära, kui tunned, et köögist
Tuleb lõhna valminud söögist,
Väike neratus tekib su suule,
See on vägagi tähtis ju mulle.
Vaikselt vaatad, peagi sind emban,
Kingin rõõmu sul - terve laeva,
Soovin päikest ja ütlen - "lenda"
Kingin hea meele alanud päeva.
Tiina Klemets
Eestimaa
Mu kallis Eestimaa,
oled mu kodumaa.
Oled päris väike,
aga ilus nagu päike.
Su metsad väga suured,
siin maal on minu juured.
Külm on su meri,
viljapõldudel palju teri,
olen õnnelik, et soontes
voolab mul eesti veri.
Su lipu värvid sini, must ja valge;
kui heiskan ta, see puna toob mul palgeil.
Siin lapsed üles kasvatad
ja kõiki meid sa armastad
ning kui ma õhtul magama,
siis tihti sind ma unes näen.
Suvi
Suvi istub päikse sülle,
lillepärjas pea,
pistab varbad sooja järve -
sulistada hea!
Laseb lapsed jälle lahti
mõnulema randa:
nad ei jaksa terve aasta
koolikotti kanda!
Suvi külib aias, metsas
igat sorti marju,
katab põllul kauni laua,
pakub lehevarju.
Suvi mängib ilmadega
vahvat pilvekeeglit...
Vihm ja tuul ja sinitaevas
tunnevad ta reeglit.
Suvi pakib rännukohvri,
milles kõige algus,
täidab päevad rõõmudega,
naeratuseks valgus!
/Mari*Uri/
Valge talv
Sahad siin ja sahad seal,
lund sajab terve ilma peal.
Kojameestel seljas rohelised kuued,
lumelabidad neil uued.
Lumest puudu nüüd ei ole,
südamel ja hingel olla on tore.
Külmapoiss ära peitnud ennast,
kasukat vaja võtta ei ole varnast.
Tihased kiiguvad nöörijupil,
rõõmu tunnevad pekitükist.
Leevikesed lendu tõusevad sirelipõõsa pealt,
lumi keerleb järgi neile sealt.
Metsarajad täis on lund,
koobastest õhkub talveund.
Kitsekestel püsti pandud söögimaja,
et talv ei saaks neid näljutada.
Tõesti rõõm on valgest lumest,
kaugele ei jää jõulude tul .....
Ilus Eesti
Nii kaunis oled Eesti
need rohelised laiuvad niidud
tuisud mis tuulest viidud
igatsust täis rabad ja sood
rõõmsad kevadised vihmahood
hell võid olla kui suvepäike
või hoopis karm kuis sügisäike
iidsed metsad mis saladusi peidavad
järved ning jõed mis igavikku voolavad
ilus oled nagu kevad kes tärkab
kui iga aasta jälle ärkad
Kaunis emadepäev
Kõrgel taevas päike särab,
ema näole naeratuse manab,
lilli täis on metsaviir,
siit lilled nopin, emale viin.
Allikast ma kamaluga,
kristallselget vett ammutan,
emakesel püha veega,
eluvalu kustutan.
Siristajad linnud,
kõik kaasa tulge te
ja kostke ema kõrvu-
Nii armas oleks see!
Liblikad kõik kirjud,
lennake järele,
üheskoos siis rõõmud,
kingime emale.
Kullakallis ema,
Sul õnne soovime,
võrdväärset pole Sulle,
armas emake!
Kokku korjata neid rõõme,
tahaks Sulle veel ja veel!
Jäägu südamesse Sulle,
igavesti emadepäev!
Armastus
Armastan päevavalgust
armastan päikest ja
kuud
Armastan linnulaulu
ja pesade punumist uut
Armastan tärkava rohu lõhna
ja õhus lendlevaid liblikaid
Armastan veel õide puhkemata pungi
ja puude mahlast nõrinat
Armastan metsade vaikset müha
ja mõnda teerada ilusat
Armastan sinimerd, mis püha
ja mere kohal kisavat kajakat
Armastan pääsupere,
kel pesa katuseräästa all
Armastan kesal lõokese pesa
ja tema ilusat lõõritust sinitaeva all
Iga päev armastus kasvab
kogub jõudu südame all
Iga päev ma veel kannatada jaksan
iga päev mulle rõõmu v .....
Sügis meie keskel
Sügis tuli rõõmsal meelel
nüüd ta ongi meie keskel
hõlma all ja lehtedes
halli värvi pilvedes
Sügis kinnitanud kanda
põldudel ja aasadel
metsasülle peitnud enda
puraviku mütsi alt piiludes
Sügis aedupidi hiilib
lookas õunapuid patsutab
marjapõõsastes teeb ringi
midagi seal küpsetab
Sügis rukki-ja nisupõldudel
kulda kühveldab
viljaveski rattale hoogu juurde lisab,
et see ööd ja päevad jahvataks,
kogu ilm et küllalt saaks.
Loodus
Metsavahel ringi kondas,
väike karupätakas,
ninapidi samblas nuuskis,
käpa all olid mustikad.
Karupoeg oli nõnda armas,
karvane ja pehmeke.
Meelitas end silitama,
kallistama, mopsutama.
Kus on aga karuema,
äkki polegi tal teda?!
Tavaliselt karuema,
jalutab koos poegadega.
Vaevalt nõnda mõelda sain,
kui põõsas kahte-lehte käis.
Sealt välja tormas karuema,
möirgas nii, et mets kõik kajas.
Nüüd ei võta ma iial kaasa linnupoja,
kes samblas tasa siutsub
ja teeb hädakisa.
Küllap passib kuskil linnuema
ja mind ei aja enam mure taga.
Eesti keele ilu ja valu
Eesti keel meie oma emakeel.
Nii kaunis, nii habras, nii kaduv,
Nii kaunilt edasi kanduv.
Selles keeles on kuulda me paksude metsade kohin, lainete mühin ja Kaljuste helin
Selles talletunud on esiisade jutte
ja kaugete aegade keelt.
See on kui meie salakeel, keegi ei mõista ei aru saa.
Üks väikene rahvas vaid tunneb ja teab ning südames edasi kannab.
Selles keeles on kuulda me valu, orjus ja ikalduse,
aga ka vabadusjanu ja võiduhõigete noot.
See on ühe sitke rahva põhjamaine ja haldjalik keel.
See kestab me ajas ja ruumis ja rahva südameis.
Aprill
Päike särab, rohi tärkab
metsakünkal üksik lill,
ajas kalakene ärkab –
Meil on kevad ja aprill.
Lendab kuldnokk, vaatab ringi,
otsib, kus ta pesakast.
Trepil neli paari kingi –
paljajalu neli last.
Aknal aga noomib ema:
“Paljajalu veel ei või!
Maa vast hakkab tahenema,
päike vaevalt lume sõi.
Veel on külma ööde põues,
härmahalla koidikul,
olengi et päeval õues
päike soe kui juunikuul.