Sõnale mets leiti 610 luuletust
Eesti elu
Kui kustumas hetked ja lootused elus,
kadumas armastus, ilu,
elada praeguses ajas on valus
ja raske nii Sinul kui minul.
Euribor tõuseb ning kadud need kaovad,
töökohtades tekib pankrott,
lapsed, koos nendega isad ja emad
elus otsimas uut kohta on.
Riiklikud maksud on tõstmas me koormat
inflatsiooni varjus veel siiski,
valitsus ütleb: "Kõik hästi on, oota,
küll teile ka pudeneb miskit!"
Eelarve miinuses, makse on vaja,
kuid milleks siis luisata aina,
poliitkorrektselt vaid keerutab Kaja,
ei räägi, mis hinges veel painab.
On maailmas sõda, koroona see jääb,
.....
aeg unub sootuks
paisub täheni hetk
kui taeva alune
puhtevalguses hakkab
jooma valguse kuldset mett
sellest oksal suureks saab leht
sinagi päikesest joobud
helerohelisest kevadest
hing millestki enam
nüüd ei loobu
olemas et aeg tal unub sootuks
kui õitseb lill lehtib mets
Lihahimu
Mitu päeva täiskuu öösiti
ehk poissmeeste päike kõrgub
on aeg mõelda teisiti
kui kevad rohelusest nõrgub;
nagu jooksuaeg on alanud
ning ka sinu naine pole kaitstud
paugu nikku võõrad vajanud
oma väntasi metslased mõõtnud;
pean lükkama oma tibi kähku autosse
enne kui huilged meid ümbritsevad
muidu saab ta oma aukudesse
nii nagu pardid emalindu ahistavad;
pikad nagu voolikud
kolmandad jalad lohisevad järel
zombid on nikuhoolikud
lihahimu lausa verel;
lõputu jooks peab rallit autoga
mille rehvid nad alla ajavad
järele purskub verejuga
minult nad õpp .....
tulvaveena kevadesse
mets kaua olnud raagus
päev päevalt aina rohkem
lehtib
helerohelusse end ehib
hing lihtsalt sellest saab
rõõmsaks et talle jäänud
pole võõraks
igast teeäärsest võilillest
päike vastu nüüd uhkab
kui lumevesi jõkke
ta tulvaveena
kevadesse ahnelt ruttab
Kuu
Kuu see paistab taas,
jah, kuu see paistab taas
meiega.
Päike vajub vaikselt metsa taha,
varjud jälle öös on võtmas maad,
võib arvata, et keegi veel ei maga,
uus elu algab, kui läeb´ pimedaks.
Kuu see kumab vaikselt õhtu eel,
valgustades kõigi nende rada,
kes nautimas on öises valguses
kuu sillerdavat kahvatunud kuma.
Pilve serv see ähvardavalt lubab,
merelaine vaikselt randa lööb,
rannaliival kahekesi juba
tekkinud on armastuse lõõm.
Kuu see paistab taas,
jah, kuu see paistab taas
meiega.
- Tarmo Selter -
2023
hing teada midagi ei taha
nüüd kuldset valgust
täis on tuba
meel päevale kaela viskub
suud andma tikub
ja siis ülaste manu
metsa lidub
mu õitseaeg nüüd algab
hing teada midagi ei taha
mis kunagi ma ära saland
kui päikest nõnda
päeva kallab mu tegemisi
ta ainsana õhtuni valvab
kui rõõm on näha
imestunult vaatan
erkpunasena särab
päikse käes kuis peenral
tulp
kuldkollasena rohus
nurmenukk see antakse
siis vist alles päeva kaasa
pärast halli talve
kui meelel rõõm on näha
mets uuesti on erkroheline
kähar see tõuseb viinana pähe
siis kui lehed suureks läinud
puudel kaob lihtsalt pärast
Tädi Sofia volbriöö
Elas kord üks üksikema kahe pojaga
kellel pole head oma abikaasaga
kelle matnud koduaeda
sest pole naisel vaja teda;
koolivaheaeg on agoonia
saatuse julm iroonia
et Sofial kodus tüütud poisid
kes tal niisamu eksisteerisid;
küsides leiba ja suureks läinud arved
emal pähe kasvanud lõpuks sarved
et sitt elu vaesuses kahe nokuga
mille kasvatamine annab hingele nuga;
aga nüüd õige aeg tulemas
pärast volbrit pole lapsed kooli minemas
kui emal käes must piibel
kurjad plaanid tal käibel;
kui laste hing ei loe
siis ka muu riitus sekka ei poe
kui viia nad kinniseo .....
Looduse hääl
Metsades kostumas elu,
linnud laulmas on imelist viit,
varsti kadumas talvine valu,
langemas elustav piisk.
Elu kandmas on ojade vulin,
kuuled loomade raginat metsas,
kes pesadest välja just tulid
nautima kevadet vahvat.
Seisa looduses, kuulata, vaata,
lase süda ja meeled kõik valla,
veidike veel ainult oota,
on loodusel palju veel anda.
- Tarmo Selter -
2023
Otsi mind mu päikesekiir!
Otsi mind mu päikesekiir,
otsi mind!
Mul liialt kõvasti valutab hing,
leia mind!
Las tuuled teateid toovad Sul'
ja kõrva siristab laululind,
et kustpoolt leida võiksid mind,
seni rahutu mu hing.
Mets süngelt mühiseb
ja must on taevatelg,
vahest merelaineist nutmas leian end,
otsin tormide eest kaitset,
meel nii eksinud mul on.
Otsi mind mu päikesekiir,
otsi mind!
Mul liialt kõvasti valutab hing,
leia mind!
Mõõkade torm
See on me pime õhtu
kuis tulnud aeg
torgata mõõk sakste kõhtu
et lõppeks võõra vaeg;
püha vanne on antud
hiiemetsades
põlevad mõisad ja kirikud
tõuseb vaen kohalikes matsides
kelle arvamused on avalikud;
see päev
maagiline nagu lihavõtted
on tuntud jürikuul
koondunud ühised mõtted
iga eestlase suul;
mõõkade torm niidab nad kõik
kelle kurjus kanda kinnitab
kostub sõjasarve hõik
see vere voolamist teavitab;
au tänapäeval me anname
pühendudes ühtsuse kursil
iseseisvuse vaimu kanname
kodus ja võõrsil
ma lahus pole enam
jah veri lahus pole enam
sellest heledast puhtevalgusest
eha malbest loojangust
päikse jõena päeva
voolamisest
sinilillede avanemisest
pärast jahedat hommikut
kaskede lehtimisest
öösel sirelite une võtvast
hõõgumisest kurku tulnud
rõõmust võim taeva all
üleni nüüd kevade käes
päev asjata pole olnud
kui oled õhtuni metsvindi
särava vint-vint laulu sees
tuppa minnes
tänada saab meel
rüütsi selle eest
21.04.2023
Rüüts rahvapärane vindi nimetus
Hoolimatus
ma ei suuda enam taluda
kellegi hoolimatust
või valesid
südame armastuse puudumatust
ma ei suuda enam taluda
kui sul puudub empaatiavõime
soe süda ja lähedus
milleks osata ja suurustada
oma elu elevandist sipelgaks
ülemõtlemine ei too alati lahendust
pakkusin sulle oma südant
igasse peekrisse valasin enda mahla
kuid tollal see ei sobinud sulle
see tundus liiga ohtlik
metsikud naised ongi maad valitsev jõud
ürgne naiselikkus
kui on võõras siis loobu
nii ma palusin
ja kogu minu maailm läks uperkuuti
kui hakati sisendama minu kettale valet
et mu help desk s .....
miljardeid aastaid
loodusel selleks
on kulunud
krookused õhtul
rohus hääletult
sulguksid
jahedal hommikul
sinilillede õied
aralt avaneksid
*
mida teed sa siis
kui oled jõudnud
tähenduste ookeanini
tõeni et jõgi on jõgi
lill lill põld põld
mets mets hiir hiir
mägi mägi
lased neil olla oma
olemises kulgeda
nagu nad seda teinud on
miljoneid aastaid
ja mida teeb nüüd inimene
pilguga paitab kõiki
oma teelisi lihtsalt ootab
ja vaatab