Sõnale mets leiti 618 luuletust
veel pisut sügisest
koltub jälle taeva alune
nagu tuhandeid aastaid
samamoodi kui lind lill mets ja põld
sa seda ainult nukralt vaatad
peitma hakkad hinge eest
raagus metsa vettinud
kõrrepõldu
kuldseid lehti okste kaelas
tühja taevast
väristama sellest õlgu
*
jääb voolama jõgi
lehtima mets
õitsema lill saab
vihmaküpseks pilv
ka siis kui mind
enam pole siin
minust rääkides
seda saadab vahel
ohe valu hele piin
möödub lein elu
uuesti hetke täidab
siis läidab
13.10.2022
Metsarada
Kõnnin mööda metsarada,
õhtuvaikuses.
Taevas kuu veereb sama rada,
valgusküllane on tee.
Tähed kirkad taevavõlvil,
püüda neid ei saa.
Õnnelik ma oleks siiski,
kui näeks tähte sabaga.
Nii ma kõnnin, mõtteis lähen,
mööda vaikset metsateed.
Saatjateks on kuu ja tähed,
sellest rõõm on südames.
Metsarajalt mõtteid nopin,
rahu otsin eneses.
Kõik need tunded taskusse topin,
hingetaskusse, metsateel.
ühe öö read
Ühe öö read
nagu päev valgusest
täitub taeva alune
elu heldusest
see sinugi sees
muutub helluseks
tänuks olemise eest
aidaku meid selles
hinge puhtaks põletav
leek ka ajas
mis veel alles ees
*
kõik muu kui on
ära olnud
taas jõuad elu ilu valuni
tänagi seda endale
palusin
*
mis oleks õite ilu
kui poleks nende
puhkemist närtsimist
ööde kõrvetavat vilu
hingel sellega
toime tulemist
seemnete pikka ootust
vihmast märjaks
saanud mullas
enne kui päike
õied üle kuldab
*
nii palju surmi
üle elada
veel jääda el .....
Armastus
Armastan päevavalgust
armastan päikest ja
kuud
Armastan linnulaulu
ja pesade punumist uut
Armastan tärkava rohu lõhna
ja õhus lendlevaid liblikaid
Armastan veel õide puhkemata pungi
ja puude mahlast nõrinat
Armastan metsade vaikset müha
ja mõnda teerada ilusat
Armastan sinimerd, mis püha
ja mere kohal kisavat kajakat
Armastan pääsupere,
kel pesa katuseräästa all
Armastan kesal lõokese pesa
ja tema ilusat lõõritust sinitaeva all
Iga päev armastus kasvab
kogub jõudu südame all
Iga päev ma veel kannatada jaksan
iga päev mulle rõõmu v .....
The Queen Is Dead
Oh, vii mind tagasi kalli vana Blighty juurde
Pange mind rongile Londoni linna
Vii mind kuhugi
Viska mind kuhugi
Liverpooli, Leedsi või Birminghami
Aga ma ei hooli
Ma tahaks näha -
Ma ei õnnista neid
(Hüvasti) Selle maa kõledatele soodele
Vibulaskjate vahele nagu metssiga
Tema Madalus, pea troppis
Mul on tõesti kahju, aga see kõlab imelise asjana
Ma ütlen: "Charles, kas sa ei ihalda kunagi
Ilmuda Daily Mail'i esilehel,
kandes oma ema pulmaloori?"
(Oi oh oh oi)
Ja nii ma kontrollisin kõiki salvestatud ajaloolisi fakte
Ja ma olin šokeeritud, kui selle leidsin
Nag .....
Tujukas
Sügis, miks oled nii porine,
vesine ja nii tuuline?
Tallad ära kõik sõiduteed,
kõnniteed ja metsateed.
Pilvist vihma kisud välja nii,
et enda ette ma ei näegi.
Miks vinge tuul rebib vihmavarju käest,
mu soengut sasib ja räsib kõigest väest?
Sügis, küsin veel su käest:
"Miks akna taga koputad
ja vihmapiiskadega krabistad,
mille üle sa niiväga pabistad?"
Ehk on hoopis minu meeleolu morn
ja mu hinges möllab torm.
Miks muidu tormad minu poole sa,
ju oleme tujukad mõlemad.
Haned
Minu kodukohas taevas
oli täis metshanede lendu,
koduhaned kaelad pikka, kärasid.
Koduhaned jooksid
ja püüdsid tõusta lendu,
kuid tiivad ei kandnud neid edasi.
Metshaned käratult lendasid pilvis
ja siis silmapiiri taha kadusid.
Õuel koduhanekesed käratsesid edasi,
minul süda lõhki minna tahtis...
Nõnda on sügiseti alati
Sügisene
On metsas väike maja,
mille ümber puud,
lehed veidikene rohetavad.
Jah, metsas on kõik oksad varsti
üle kullatud
ja värviküllas maa on paistmas taas.
On sügisene tuuleiil
me ümber siiani,
keerutades lehti kõikjal täna,
ainult mida mõelda nüüd
selles sügiskullaski,
ootad, mida uut saad veelgi näha.
Värvilised lehed
langemas on puudelt
ootusärevuses murule,
et siis varsti saaks
õiena taas üles
ärgatagi varakevadel.
- Tarmo Selter -
2022
Oma õe mälestuseks
in mem´oriam Aleksandra
nüüd saad Sa siis lõpuks üheks
maa sisse ja välja hingamisega
jõgede voolamise
pilvede tuprumise
tuule pideva muutumise
valguse uuesti tulemisega
igal hommikul taeva alla
metsade kolletumisega
lehtimisega mais
nii öö päeva järel ukse suleb
kui tema aeg saab täis
mis siis et kell toas
endistviisi seinal edasi käib
kõik me saame
tõusta viimaks üles
valgusesse aja kohal
meie aeg teiste kõrval
kui üleni on ära kohand
keegi meie pärast
on öösel nutnud
päeval ohand
me pärast tund on olnud
harrast pal .....
Sügis kolab ringi
Sügis tallab mööda metsaradu,
korvi korjab seeni ilusaid,
kärbseseened jätab kaugel maha,
korvis kohta pole mürgistel.
Sügis kummikutes sohu astub,
jõhvikad ja pohlad meelitavad seal,
kuigi kummikutes vesi lirtsub,
tasakaal tal püsib mätta peal.
Sügis pähklipuul pähklitega mängib,
orav pessa pähkleid veeretab,
vinge tuul ladvaokstel kiigub,
pilvist vihma alla tibutab.
Sügis aias uitab ringi,
järelkärus küpseid õunu veab,
aidauksel vahib ringi,
saak salvedesse saama peab.
Nõnda sügis tuulab mööda ilma,
kolab aias, metsas, mere peal,
tahab jääd .....
Tuuleiilis
Tuuleiilis tunnen ära surma,
närbumise puude lehtedes,
heina sisse kudumas on kollast
külma käsi öös kristallides.
Tuuleiilis seismas raagus oksad,
linnuparved lendamas on ära,
kogu maailm justkui juba ootaks,
vaibumas on metsas linnukära.
Tuuleiilis jälle seisan, vaatan,
kuidas sügis tasapisi tuleb,
lehekullas ennast ära kaotan,
kogun mõtteid, varsti ära lähen.
Tuuleiilis veel ei leida suuda
lootust, mis loob ilma ilusa,
eluring see meie elu muudab,
luues hetked need, mis valusad.
- Tarmo Selter -
2022
Sügis
Sügis kolletunuid lehti kingib,
vihmapilv end valmis seab,
tormituuled kaugel teel veel on,
piksenooled pilvis sügaval.
Seenemetsas seend mõnulevad,
rappa, sohu jõhvikad ja pohlad peitnud end,
vesised on sügissilmad,
vahest nukkergi on ilm.
Rukkipõllul kõlisevad viljapead,
oma mõtteis leivapätse ahju sean.
Küpsend vili...leivapäs tuleb krõbe, hea...
Meenutab elu, kord oli valge linikki laua peal.
Kas Sa tõesti?
Kas Sa tõesti olid Sina ise,
kui aeg see kokku meid kord viis,
leides tunded hetkes imelises
ning siis lahkusime, huulil nukker viis?
Kas Sa tõesti nägid minus seda ühte
selle aja jooksul, kui me ikka koos
langesime hetke, mis nii ehtne,
olles tuules, metsas, vihmas, soos?
Kas Sa tõesti nägid minu silmis seda,
mis lõi õhetama Sinu kauni pale,
kuu see mängib päiksevarjudega
siis kui sume öö meid võtab üle?
Kas Sa tõesti olid Sina ise,
rõõmustades iga hetke sees,
kui me jälle üle aasta kohtusime
selles pikas jaaniaegses öös?
- Tarmo Selter -
2022
Idüll
justkui oleks ikka veel aeg
kui mu juustes polnud
ühtki hõbedast karva
on õhtu vaatan koos lastega
nende koduseid töid
ülesannet kus Suur Peeter
jagab vennaga õunu
tüssates hõlpsasti teda
pean hakkama säärast ülekohut
parandama et mu poeg ei harjuks sellega
maast madalast kui paratamatusega
ajast milles räägitakse vaarao tuhandest sõjakaarikust
kus juht suunab kaherattalist kaarikut
metsikult kisava ja odasid loopiva vaenlase poole
paariline külvab aga raevukalt
vaenlast üle odade või vibunooltega
jäetakse aga targu rää .....
Tore sügis
Polegi see sügis hall
ei näe vivmapilvi taeva all
pole kuulda linnukeste kurba siutsu
sügis täis on kirjut säutsu
Päike kuldab metsateed
kraavis ojakene niriseb
üksik porikärbes kuskil piriseb
samblikus rästik sisiseb
Siilipere lehtedes lulli lööb
orav puu otsas käbisid sööb
karuott laisalt mõmiseb
lutsib käppa, mis mesine
Haavikuemand silkab siia-sinna
kõrvad kikki, kuulab kuhu poole minna
jänkupojad kõik on teisel pool teed
sabatuti otsas neil värin on sees
Sügis soe ja tore on
tiigipervel krooksub konn
nii lõbus kõigil olla on,
sest tore sü .....
Sügismuusika
Hiiliv sügisenukrus
mus tiksub kui metronoom,
ta kulunud pendel
vaikust laiali laotab.
Tuulelaul pilvekukrust
ergult lippab kui metsloom,
viimsed lehed kui ended
raagund okstesse laotab.
Külmast lõdisev tohu
tuulepesisse voolab,
vihur pillutab oksi,
luigehüüdeis on rutt.
Katab nõlvad ja lohud
harmjas tühjusestoola,
rähni asemel toksib
vihma lõputu nutt.