Sõnale mets leiti 618 luuletust
nii nagu
nii nagu puu armastab
oma piksearme korpa
okstel täis kasvanud lehti
päikeses avanevaid õisi
samblikke kortsus
jõgi oma sängi
mudaseid pilliroos kaldaid
tee põldude ja metsade vahel
oma kulgemist
armastan mina Sind
voolan Sinus jõena olen suvel
tolmavaks teeks pärast vihma
lombiks milles peegeldub
taevas Sinu armas nägu
nagu valgus igat päeva
täidab me arm samaoodi seda
ei lakka penikeeli ja kuppe hoides
ta me aastates voolamast
Kui saaksin võtta Sinu valu ja vaeva
Kui saaksin võtta Sinu valu ja vaeva,
laseksin tuultel kanda nad kaugele.
Metsa taha paksu tihnikusse,
suurde sohu, kuhu vaev ja valu
vajuksid sisse.
Näen, kuidas Sul valutab hing,
kuulen hinge nuttu.
Las kuivatan Sul pisarad
sõnadega, mis soojad,
las poen Sul põue sügaval',
peatan valud piinavad.
Tuule laul
TUULE LAUL
Tuul puhub vett ja liigutab need lainevallid randa.
Sinna-tänna kiigutab, kuid laevu jõuab kanda.
Tuul puhub leegid kõrgele, kui õues lõket teeme.
Ei tema mõtle kõigele ja kõige vähem veele.
Oh, sina tuul, va kerge meel, vigurid sul aina.
Kas sinu tembud teistele ei muresid too kaela?
Tuul teeb õues kleidilegi kiirelt tuule alla.
Ei tema mõtle neiule, kel jalad täitsa paljad.
Tuul teeb tormis metsadeski vahel täitsa kurjust.
Puud on pooleks, pesad katki, vaata seda lurjust.
Kui aga suve lämbes lõõsas küpsed nagu pirukas,
hea on küll kui tuule .....
Juured
Olen keskkonda vahetav vedelik
Või siis maagia mis on tegelik
Üles minemiseks kasutan tiibu
Mul on nii metsikult palju riime
Kui tunnid on muutunud hiliseks siis silme ees vihiku lehed siniseks
Ma mugavustsooni lõhkusin
Nüüd harjutan hommikust õhtuni
Olen päiksekiir mitte kommertsstiil
Mu sisu on sügavam kui tuum
Olen tahutud puu
Käsitöö, mis meditatiivsesse seisundisse lööb
Ma voolin animatsiooni lüürilist moodi
Igaüks kes püsib lainel saab aru et ma olen vaimne kui kasutan küünilist tooni
Peale seda kui lasin luule enda veeni ma
Said maitse suhu nüüd sulle .....
Hõiskab hing
Kui pahandus minult õnne lõikab,
Sinna otseteed taas ma põikan,
See, mis mind valust eemale tõukab,
On mu varjukoht, kus hing hõiskab...
Minu ees metsakas prospekt,
Lisaneb hoog pärituulelt,
Mind tabab lummuslik efekt,
Ei kao naeratus huultelt.
Kõrval rahustavalt solisev oja,
Ümber karge mets, murune luht,
Minu soojade mõtiskluste tooja,
Mind kaua ootav kaunis teejuht.
Meelerahu kinkiv varjukoht,
On mu õnne meisterlik kujur,
Võluväel edasine käik mul sujub,
See ongi mu kaitsesein, tugevaim loht...
Leidsin üles vanad polaroidid
Leidsin üles vanad polaroidid
pole aastatega muutunud
mingi ajatuse vaakum on minusse jäänud
mingi ajaline nihe, et kõik pildid tehtud nagu eile
palju aastaid antud panti lihsalt seetõttu
et ei osanud vastu võtta otsust
nüüd saades süüdistusi selle eest,
et otsus on range, külm ja läbipaistmatu
pean ma olema nii iseenda mehelikus kui ka naiselikus rollis
samal ajal liigselt hoolitsedes teiste ees
jättes ennast taas tahaplaanile
või süütundega endale aega leides
mu pisike mina on hakanud minuga käima,
sisemine laps, nii nad seda vaimsetes ringides kutsuvad
hea .....
Pööripäeval
öösse vaadates
suu hakkas küsima
kas lagendik valge
teab et sellisena
seista tal tuleb metsas
majal räästate tilkumiseni
seni kuni kõrs hakkab
vihkama heinamaal
lund päike mättad
sööb paljaks maa
muutub uuesti haljaks
õhus mis karge ja rõske
valgus juba silitab põske
Maa-sinine apelsin
Merre uppunud hinged,
tõusvad lained, pinged
vett täis valgunud ojad,
maha maetud pojad,
sügavas leinas on rahvas ja haual lilled on närbunud,
Õitsele puhkevad pungad valged,
näha on maailmale varem nähtamatud palged,
kruusane, liivane põrand jalgade all,
maailm-sinine apelsin-sinine pall,
metsad ja laaned ja aiad,
ja riigipiirid nii laiad,
unustuse, unistuse, uskumuse-lõputu tee,
kas kõik ongi lõppude lõpuks vaid see,
kas kõige alguseks ongi veed.
kuu kahvatus kumas
mets raagus
lumine külatee
millal see valge väli
ükskord üles sulab
suus küsima hakkas keel
lõo kõrgel lõõrini
lumega ole nüüd koos
silitab põske
lohutab tasa meel
*
maadligi hall taevas
varesekarva talv
kevad tuhude vaevas
veel niipea kinni
hoia maa kaelast
*
Eesti ajalugu
Ega ei saagi ausalt aru, kuidas me püsima jäime, Brockmann luuletab me lugu.
Ega me muud, kui sajandite tuhk ja tuhandete aastate kaja, tuul puhub tuhka, katel kajab,
See, kes valitseb me minevikku, juhib tulevikku ja olevik on pelgalt hallutsinatsioon,
Tartu linn kannatab Põhjasõjas, Käsu Hans laulab laulu,
Igavesti ootame oma valget laeva, laeva, millest saab meie hukatus ja unustus.
Kristjan Jaak peab end tõeliseks eestlaseks.
Eestlane, ise ei mõista, käib oma aurukatla ümber.
Elu ja surm, me lõpmatu tants ümber aurukatla, surm ja elu.
Looduseusku ennemp kui Juma .....
kirjutamine
pole elavat juhan liivi, pole stiili, pole riimi, pole feeli
see lause on kõigi nende vastu, kellel siin on jaksu aga valitseb tugev ideede nappus
peaks õppima parimatelt
luule on osa minust
kuigi tglt aastal kakstuhatkümme, polnud mul esinemise vastu tõmmet. olin häbelik.
tahtsin lihtsalt ennast mõtetega privaatselt tunda ja kartsin isegi klassi ees mõnda luuletust ettekanda, arvasin et keegi ei saa aru minust.
aga nüüd olen õige tüüd. räpin rohkemate eestlaste ees, kui soome töölisi saabub üle vee.
kui ma olin noor. olin fänn meie mehe igast loost. nüüd olen ise ho .....
Parimad jõulud
Jõuludeks ei soovi ma
kingitusi kuhjaga.
maiustuste mägesid,
limonaadijõgesid.
Soovin hubast küünlavalgust,
kuuselõhna, talvekargust,
metsas vaikust kuulata,
paksus lumes sumbata.
Kodus koos me teki sees,
laual aurav jõulutee.
Nõnda üles sulame
vahvast metsaseiklusest.
Kuuse ümber naerame,
laulame ja tantsime.
Õhtul filmi vaatame,
lauamänge mängime,
puslet kokku pusime..
Alles hiljem taipame -
just nõnda meile jäädvustub
kaunim jõulumälestus.
JALAJÄLJED IGAVIKUS LUMES
PIME METS OOTAB MIND,
ERKSAL JA VAPUSTAVAL JÕULUKUUL.
HELISEV VAIKUS MUL KÕRVA LÖÖB,
ÜKSIK TUUL MUL KANNUL KÄIB.
OLEN ÜKSI SELLEL TEEL,
AINULT VÕÕRAD JÄLJED LUMETEEL,
ON MINU KAASLASEKS,
SIHTPUNKTI,
MIDA MA EI TEA VEEL.
TAEVAS SINAKASKOLLANE KUU,
VALGUSTAB MINU TEEKONDA.
METSALISTE HÄÄLT TEEVAD PÕÕSAD,
PUUD MINUGA EI RÄÄGI.
MÄEAHELIK MULLE VASTU VAATAB,
LUMEHULKASID ALLA PAOTAB.
PÕTRA MA SILMAN,
AGA LÄHME OMA TEED.
KÜLMUNUD ON KÕIK VEED,
LINNULAULU MA EI KUULE,
MÖÖDA ON SIIT SÕITNUD REED,
KAUGELE, KUULE.
INIMTÜHI KOHT,
VÕI LIHTSALT MULL .....
Sula
jääpurikas räästas
hakkas tilkuma
meelele kevad meenus
trepp majal saab
lumest peagi paljaks
maa tagasi haljaks
nagu jõgi jääst veri
vabaks üleni talvest
lumest valgest
*
seesama vaikus
valgus hall kuis ka
muud ei otsiks silm
kõik vaid tardunud
valge kogu ilm
tee ääres hang on
saanud üksnes kõrgemaks
männid rohkem
mattunud lumme
mets jäänud unne
aknast tuppa tuleb lume
valgus mul peatub Su pilk
täis rahu ja malbust
Hea, et õde on olemas
Üks sügispäev liinriiki teel
Tallinna ootas õde lend
minna kilomeetreid on veel
aga ei tunne ma hästi end;
palju kohvi jõin
põis annab valutada
endale häda tõin
eesnääre tahab plahvatada;
aga maha jääda ei taha
vaja külalise jaama saata
mu olukord SITAKS paha
Nõmme metsa poole ei vaata;
otsisin üles pudeli
aga autos kitsas oli kuseda
aitas välja hädast veli
ta enda õde, keda;
tänama endiselt pean
sain lahti püksiluku
aga, kui tili tõstma sean
ei ulatanud seda pudeliauku;
kinda kätte pani õde siis
ja tõstis mu otsa sisse
see oli ain .....