Sõnale metsad leiti 78 luuletust
Kägu "kuk-ku"
Kägu kukub kuusikus,
kaasiku ja tammikus.
Käo kukkumise kaja
kõrvus mul on kogu aja.
"kuk-ku", "kuk-ku"...
Mets on hingel püha,
seal olla hea,
kui rahu ja vaikust tahad.
Kevad kutsub metsateele
ilu nautima,
tasast metsamühinat kuulama-
Mets alles jääb ja kägugi
"kuk-ku", "kuk-ku" kukkuma.
Juulikuine värskus
Juulikuine vaikne hõik
vihmasabinaid on täis,
rohelust nüüd leida võid
sealt, kus loodus üle käis.
Linnulaulu kõikjal kostub
meie oma metsades,
mis taamal kajamas on vastu
rohelistel nõlvadel.
Naudib elu väike putuk´,
metsatukas rebane,
linnukene ruttu-ruttu
süüa viimas pojale.
Vihmapiisa värskus, võlu,
tuuleiili paitav jõud
loomas ümberringi elu,
lõppenud on viimaks põud.
- Tarmo Selter -
2023
Kevad ei unusta
Kevad jälle ennast näitab,
soojavarud välja toob,
külvab ilu siia-sinna,
ikka päikesega koos.
Rõõmu tunneb maa ja taevas,
et on külmast talvest priid,
rõõmustavad metsad, aasad,
taas kevad jõudnud on nendeni.
Nagu linnukene rõõmul hõiskab,
hõiskab minu südagi,
ei kevad ole petnud,
pole unustanud kunagi
MINU EESTI
Ma sündisin siis, kui Eesti oli juba vaba.
Ei tea ma seda pikka kannatuste rada,
Mida esivanemad iga päev elasid,
Mida nende vanemad veel kogesid.
Minul Eestis on elada nõnda hea.
See alati pole olnud nii, ma tean.
Seda enam me kodumaad hindame,
Armastame ja austame.
Mulle meeldib ta tasane maa,
Ilusad saared ja mereveed ka.
Mulle armsad on ta järved ja jõed,
Rabametsad ja ka väikesed mäed.
Eestimaa on meie enda nägu.
Loeb iga väikenegi tegu.
Oleme vabad – taevast mullani.
Oleme eestlased sünnist surmani.
Minu Eesti
Siin on Su mullased vallid,
järgi jäänd´ metsade viirg,
jah, jääd mulle alati kalliks
sinitaeva laotuses siin,
kus elame, rajame kodu,
austame omade keelt,
kõnnime isade radu,
olles oma emade meelt.
Hoides Sind südame sopis,
mängides hingede keelel,
ridades välja Sind toongi,
oled mul alati meeles.
- Tarmo Selter -
2024
nii nagu
nii nagu puu armastab
oma piksearme korpa
okstel täis kasvanud lehti
päikeses avanevaid õisi
samblikke kortsus
jõgi oma sängi
mudaseid pilliroos kaldaid
tee põldude ja metsade vahel
oma kulgemist
armastan mina Sind
voolan Sinus jõena olen suvel
tolmavaks teeks pärast vihma
lombiks milles peegeldub
taevas Sinu armas nägu
nagu valgus igat päeva
täidab me arm samaoodi seda
ei lakka penikeeli ja kuppe hoides
ta me aastates voolamast
Tuule laul
TUULE LAUL
Tuul puhub vett ja liigutab need lainevallid randa.
Sinna-tänna kiigutab, kuid laevu jõuab kanda.
Tuul puhub leegid kõrgele, kui õues lõket teeme.
Ei tema mõtle kõigele ja kõige vähem veele.
Oh, sina tuul, va kerge meel, vigurid sul aina.
Kas sinu tembud teistele ei muresid too kaela?
Tuul teeb õues kleidilegi kiirelt tuule alla.
Ei tema mõtle neiule, kel jalad täitsa paljad.
Tuul teeb tormis metsadeski vahel täitsa kurjust.
Puud on pooleks, pesad katki, vaata seda lurjust.
Kui aga suve lämbes lõõsas küpsed nagu pirukas,
hea on küll kui tuule .....
Maa-sinine apelsin
Merre uppunud hinged,
tõusvad lained, pinged
vett täis valgunud ojad,
maha maetud pojad,
sügavas leinas on rahvas ja haual lilled on närbunud,
Õitsele puhkevad pungad valged,
näha on maailmale varem nähtamatud palged,
kruusane, liivane põrand jalgade all,
maailm-sinine apelsin-sinine pall,
metsad ja laaned ja aiad,
ja riigipiirid nii laiad,
unustuse, unistuse, uskumuse-lõputu tee,
kas kõik ongi lõppude lõpuks vaid see,
kas kõige alguseks ongi veed.
ports tankasid, lõpuni pole tarvis lugeda
maha sadanud
lumest esimest korda
öösel ärgates
sel talvel toas on valge
seintel laes lume valgus
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
Räästast vihmatilkade kukkumist vaadates
vihmatilgaski
korraks seesama valgus
mis ülal taevas
võta kinni mu kaelast
sülle sügise vaevad
*
Harv sinine ja k .....
nii on juba kord
räästate tilkumiseni
ojade voolamiseni
lumiselt põllult alla järve
pungad oksal palitus
metsad raagus
nii on juba kord
talvel puude saatus
taludes suve kaotust
uue kevadeni
olla tardunud morn
justkui emata-isata orb
*
Ühel kevadtalve õhtul
talv otsa meel hoidnud
end on lume valguse
ja puhtuse ligi
selles katedraalis
hiigelsuures
kordagi ometi
käinud pole pihil
mõne hetke vastu
nukralt liibund
tasse arutuna kiindund
ka siis
ka siis kui oma arutusest
enam maa peal pole inimest
on alles vihm ja tuul päikene
metsade lehtimine
lillede õitsemine
mägede kulumine
jõgede voolamine
elu igavene sünni ime
maa peal kord valge
on siis jälle pime
alles kärbse lend
läbi asfalti orashein
päikse kätte tõukab end
Veel hing üleni on juulis
neid hetki
praegugi veel tulemas on
kus kardad suve hukku
päeva keerata tahad
lukku peatamaks
õitsemise ruttu
ilu pillavat muutumas
lillede närtsimiseks
metsade koltumiseks
põldude tühjuseks
kauguste mattumiseks
halladesse uttu
vaikust lõhkuvateks
hanede kätsatusteks
pikkade pilvevagude all
ees kui pikk hämar talv
Suvest võtta on veel palju
Suvest võtta on veel palju,
metsad täis on maasikmarju,
mustikaid ja murakaid,
vaarikaid ja sinikaid.
Linnulaululgi lõppu ei ole,
kõik on nii paganama tore,
helehäälselt vilistab tuuleke soe,
peitu ma enam külma eest ei poe.
Kukeseened samblasüles
pesakonniti on koos,
jõhvikad ja pohlamarjad,
nemad valmivad veel soos.
Päike taevavõlvil ketrab
aina edasi,
vihm ei suvelt rõõme võta,
see on ikka sedasi,
elukene veereb edasi.
tuleks kaasa päeva uude
siis kui peas on juba halli
hakkad saama aimu
kuidas murenevad mäed
voolavad kraavid ja ojad
jõed merre
lehtivad metsad küpsevad
okstel aias õunad
valgus saab õhtuks ja
hommikuks talveks suveks
kardinate tagant
ärgates tuppa tuleb
ööseks mis taeva aluse
pimedusse suleb
annab sulle voodis une
muud ei soovi
kui ainult arm jääks me juurde
tuleks kaasa päeva uude
Ja mis mu mõtted on?
LGBT kuu toimub praegu
pole probleemi. kui lilla tatsub
aga oleks paha ühtaegu
kui keegi neist mind katsub;
mõtlen ka et, MIKS nii palju raha
on vaja koolilõpu kleidile
vaesele Eestile teeb kõrge hind paha
ühekordne värviline jama abiturendile;
hai sõi venelase Vahemeres
mõtlen, et vaheldus teeb hääd
kuna mehel olnud viin veres
loogiline, et loom ütleb "BLJÄÄD!";
suvel pannakse narkot ja tina
kui oma piiri vaevalt tärkad
siis see loll oled sina
kui üks hommik sita sees ärkad;
endine töökaaslane sai paugu
jälle elektritõuks ta alla sõitis
tõukar t .....
Tagasi juurte juurde*
vanaonu kummikud ja kummastav külapood
kus pakutakse kõike
kui kõik panevad selga uhked riided
aga sina lähed sinna nagu klassikaline maainimene
kes oleks seal kasvanud ja elanud kaua
Lõuna-Eesti metsad ootavad mind tagasi
kord kui saan sinna oma aja ja panuse leida
et seal see taluhoone korda teha
ja oma rõõmud, mured, leinad ja vaevad
sinna uuesti matta ja matta
maainimesed ei tea, mis rikkus on linnapreilidele
tulla vabasse loodusesse mürgita õhku hingama
ja kuidas seal ajakulg käib teisiti
isegi kellaseieri liikumisel pole tähtsust
kui saad vaadata elavat tuld .....
Nägin suve tulemas
Nägin suve tulemas,
kuulsin kevadet minemas,
päikene mul lahkelt naeratas,
rõõmsa tuju äratas.
Õrnalt liblikas tiirutas,
mesimumm õiel sumistas,
rohutirts viiulil tinistas,
linnukene hüvastijätuks kevadele vilistas.
Suur kevad meil tuli ja oli,
nüüd suvel tulla on voli
meie keskele,
nagu kevad meil oli.
Nagu võluri kepiga käis kevad
üle metsade, maade,
rabade ja soode,
ilu loomas kõikjale.
Puudutas kõik õunapuud õide,
et õitest kord ubinad saaks,
rõõmu ja lusti kandis põue,
et ei unustaks eal.
Looduse muusika
Muusika on peidus tuule vihinas,
metsade mühinas on madalaid noote,
linnulaulu kuuled kõrget vilinat,
merelaine liival õrnu helisid loob veel.
On looduses oma meloodiad,
mõni rahulikum, teine tormisem,
vahel ei näe me nende loojaid,
vaid kuuleme, kui ilm on tuulisem.
Vahel lülitad lihtsalt end välja,
annad end looduse valda,
püüa leida Sa endale aega
ja lase end helidel kanda..
- Tarmo Selter -
2023