Sõnale miks leiti 768 luuletust (pop)
Kallimale
Kallis sind armastan ma,
ja oma m6tetest sind vÄlja ei saa.
Mõtlen su peali nii päeval kui ööl,
kas olen kodus või siis tööl.l
Väljas on vihmased ilmad,
ja pisarais taas mu silmad.
Miks mind ei kuule küll sa?
Kui siin pimedas kambris sind hüüan ma!
Kallimast kallim oled sa mulle!
Istun nüüd siin ja mõtlen vaid sulle.
Lootsin et täna tuleb HAPPY END!!!
Sest üles puua proovisin ma end!.?
Jää hüvasti
Jää hüvasti, mu armas-kallis ema,
tean hästi, kuid ei enam tunne sind...
Ka lapsed kaotanud on vanaema -
jäi säraküünlast alles ainult ving.
Ei tea, miks peaksin hoidma norus pea
ja jagama neid kole-maotuid maid...
Ei tea, miks pole ma sul küllalt hea
ja miks peaks leinama ma elavaid?
Kas igatsen ma olematuid aegu,
kus tingimus ei katnud armastust?
Nii nagu näen ma seda pilti praegu:
ei ole tarvis kurba luuletust!
Teen ise valmis ahjusoojad kringlid,
peod pean ja oma peret kallistan -
ja kutsun külla kullasäras inglid
ning nende paistel rõõmus trallitan!
.....
Õnnepisarad
Ise noppisin ma lilled,
ise panin vaasi vee.
Öeldes tervitusesõnu
kinkisin need emale.
Aga äkki ema silmist
veeres pisar pärlina!
“Miks sa nutad emakene?”,
murelikult hüüdsin ma.
Pühkis silmast pisara ja
kallistades ütles ta:
“Küll suureks saades teada saad,
mis on õnnepisarad.”
Pöialpoiss ja päkapikk
Kord kohtas keset kanarbikku
üks pöialpoiss üht päkapikku
nad põrnitsesid teineteist
ja vaidlesid kumb pikem neist.
Sa oled nagu leivaraas
ja raske sind on leida maast.
Miks kääbussõnu loobid sa
ei näe sind mikroskoobita.
Sa oled pisem kui mu näpp.
Sa välja näed kui väike täpp.
Ma olen sentimeetrine.
Ma kümne millimeetrine.
Kevad sinilille sinises
Ei tea, miks armunud ma taas?
Vist kevad poeb juba põue.
Kuid lumi on ju maas
ja ilmadki ei kisu õue.
Külm näpistab vaikselt tagumikku,
näen lume alt kergelt külmunud lagendikku.
Linnud lendavad meie maale
ning lõõritavad tervele Eestimaale.
Lõõritades ehitava pesa
ja loovad tasapisi pere.
Varsti - varsti hakkab paistma kevadine kesa,
mis paneb poeedil ringi käima vere.
Pungad kikitavad peanuppe
ja varsti korjatakse tuppa nurmenukke.
Kevad sinilille sinises
ning esimene kärbeski juba pinises.
Siniliiliad ja astrid,
mis on kaunid kui delikatessid .....
Austus ning armastus
Vastumeelne tunne, painav.
Valdusi endale koljus laiab.
Salvab kõk organismi lihased
katab viimsegi naha pinnase.
Sulgeb lootuse silme sees
varjab pilti reaalelu ees.
Oled muutunud külmaks ning mõistmatuks,
teistele jäänud südamelt avamatuks.
Sind ei paisteta kuulavat kui seletad,
üksnes oma tuimsusega teisi peletad.
Pühendud tõsimeeli oma huvide arendusse
ent nende väärtus ilma sotsiaalse rahuta langeb unustusse.
Rääkimata, et oled peagi murdumas
on su lähedased end süüdi tundmas.
Kinnitad neile, et emotsionaalselt ajad on tormikad,
saladuslo .....
Rutiin
Iga hommik sama jama,
vaja üles tõusta vara.
Sammud kooli poole seada,
valemeid on vaja teada.
Päike juba kõrgel taevas
kui mina ikka unes vaevan.
Miks küll kestab kool nii kaua?
Ega keegi pole rauast.
Pärast kooli paha olla,
pea valutab ja käsi väsind.
Väsimus mind on surund alla
kuid oma rõõmu ma ei varja.
Aga pole hullu!
Ehkki väljas juba pime, jätkub kodus õppimine...
© Peeter Hansen, autor.
Süda ja poti
Südamed on erinevad -
erinevast puust,
nagu linnulaulukesed
erinevast suust.
Südamega hindamine
selgelt libe tee:
arvad, mis on esimene -
teisel viimane...
Südamega loodud suhted
tihti lä'evad katki -
pole sellest südamest ju
kasu vähematki…
Südamesse tihti võtad,
mida pole vaja -
ja siis leiad kannatamas
enda kogu aja...
Südamlik on liiga pehme
väga mitmel puhul -
süda liigub liialt tihti
kohalt karmil juhul.
Süda on kui lilleke, mis
aina kastmist vajab,
muidu ta su enneaegselt
hauda ka veel ajab...
Süda olgu nagu pärl, mis
pärlikarbi sees -
peid .....
Lihavõtte ootel
Veel talvetaat teeb viimse lumesaju:
Talv kaotanud raugana nüüd võitlushoo.
Ju laiguliseks kevad muudab soo,
Saab hulga valgeid kassikesi paju.
Saab hulga valgeid kassikesi paju,
Ja jänkud räägivad tal pika loo,
Kuis tuleb kanda mune mööda maju,
Kuis väikesed siis kuidagi ei taju,
Miks saatus munatoojaks teinud jänkusoo.
TÜLI
Kõik tõusud ja mõõnad suhetes,
tulevad - lähevad tundmatut teed.
Üks silmapilk muuta võib kõik,
meid pimedus haarab, on kurjuse võit.
Unetud ööd ja kõledad päevad,
seda kurjuse ahned silmad kaevad.
Vihaseid sõnu kui nooli meil sajab,
järgneb külm vaikus, mis hulluks ajab.
Miks on küll nii raske pidada suu,
olla neil hetkedeil vaikne kui kuu?
Kõik tehtud teod ja valusad sõnad,
meil hinge ju seest söövad!
Raske on näha headust teise sees,
abituna pimeduse sõiduvees.
Kuid hoolimata suhte inetust mõõnast,
lõpuks armastus ju kurjuse võidab?
Anna .....
Ekstaas
Ah!
Toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd!
Ma iial polnud kaaluv ega kaine.
Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.
Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,
et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.
Vallatus
Täna luban endale veidi vallatust
pähe lokid, selga miniseelik
käin rada, mida pole veel tallatud
täna olen kui koolieelik
Täna ütlen seda, mis sülg suhu toob
ja kiisule õues teen pai
õnneämblikuna rõõmudest võrku koon
lemmiksöögiks on moosiga sai
Täna laulan kui tunnen, et selleks on tuju
teiste arvamus mulle ei loe
täna minus on rõõm, millel polegi kuju
lihtne tunne nii siiras ja soe
Gailys
Koolivend
Tal olid kõrvalised silmad,
loomulikud lokid,
loomuldasa leebe maine,
paksud kirjaplokid.
Ta ei toksind arvutisse
uut identiteeti,
aga teisi ka ei sarjand -
miks tast lugu peeti.
Haruldaselt madal ego,
meeletumalt heitlik,
uskumatult siiras nägu
lõõbi taha peitlik.
Nagu väike Juhan Viiding
sebis kõigil jalus,
igihaljalt oodatuna
sisselaskmist palus...
Oli tihti, väga tihti
ingliks kõrvalistmel,
hoides alal tundekihti
ellujäämis-ristsel…
Lugudel on lihtsad lõpud,
õnnelikud ikka -
hommikusse õhtud veavad
inimhinge rikka.
(Pühendus: Ott Kilusk .....
Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks .....