Sõnale mind leiti 1563 luuletust
Keelatu
Sa tuled lähemale,
oled juba liiga lähedal.
Su silmades on omapära,
pupill ei oma maksimummäära.
Ütled mulle “neela!”
Miks ma ennast ei keela?!
Aga miks ma peaks….
Peagi kõik muutub heaks.
Nüüd ma palun Sind
Hoia paigal mind
Hoia paigal mu käsi,
need Sind puudutamast ei väsi.
Talitse mu mõtteid,
kontrolli mu andmeid.
Olen kaotamas enesevalitsust,
tahan näha Sinu agressiivsust
Tõmba mind ja pigista mind
mu huultega kaetud Su ihupind
See tunne on nii kuradi võimas
kehad kui aatomielektrijaamas
Tahan Sind saada,
Sind taevasse saata.
Aru ma ei saagi,
põ .....
Armumise tõde ...
Sinu jaoks pole olnut , vaid - olevik sind köitis,
hing harjus meiega ka mina ilma sinuta ei saa.
Mind valdav kurbus laine , üksindusse - heitis,
armunute saarel , jalgealune kadumas on maa.
Miks lootust jagasid , mida endale - veel vaja,
õnnehetke koos siin, enam iial tabada me või.
Tühjus ümberringi täita , võtab väga pika aja,
tõe üks armastab teine lubab teha seda,nii tõi.
Me vahel kaugused , tal läbimatud vahemaad,
kuid kujutluse unelmais mind, harva külastad.
Hoidmas kinni pole , mered , riigid , ega teed,
kui takistus sisemaailm , meil erinevad - need.
Ha .....
Appi
Appi, ma kardan armastust,
saadke ta minu juurest ära.
See matab mind, see on räpane, see on must,
te teeb haiget ja peidab mu sära.
Appi, ma kardan hoolida,
see tunne piinab mu hinge.
Vihake mind, tõesti seda soovin ma,
suruge mind maha ja minge.
Appi, ma kardan elada,
see tundub nii tähtis.
Ma lähen ära, kõnnin minema,
saatus mult seda ju tahtis.
Taas kohtumine
Sinu nägemine oli mu unistus
ja meid ei seganud ükski kummitus.
Rääkisime tasa sinust ja minust
ning meie surematust armastusest.
Sinuga rääkimine oli vajalik,
mis päästis meie suhte, mis oli konarlik.
Sinu sõnad rahustasid mind
ja ma armastan kohutavalt sind.
Ütlesid, et armastus pole kustunud,
kuid Tema pärast on see tuhmunud.
Küsisin kõike, mis mind piinas
ega uputanud neid salaviinas.
Näitasid, kus asub mu kiri.
See ringlema pani mu vere,
sest asus see südame peal.
Ainult mina veel puudusin sealt.
Sinu nägu on lihtsalt kaunis
nagu mõnes Ho .....
Surmaunistused
Tahan olla surnud,
et oleks mind juba murdnud.
Tahan lõpetada piinad
ja tuua lauale peo viinad.
Kõik vihkavad mind,
kui mina armastan neid.
Ma armastan kõiki,
kuid vedelen nüüd põiki.
Tahan mürki juua
või hoopis ennast üles puua.
Olla üleval taeva serval,
või surnult teepervel.
Tean, et kõikidel oleks parem,
kui minust oleks alles vaid varem.
Oleks ma tulnud selle peale varem,
oleks kõigil praegu juba parem.
Igatsus
Oled nii kaugel,
kui mina sind vajan.
Pisar mu palgel,
vajub alla kui tahab.
Tahan olla su juures,
must-valges kuues.
Hoida ja kaitsta sind,
sellest millest jätsid ilma mind.
Tunnen taas tunnet,
mis paneb mu südame põksuma.
See on pikk ja pime kui tunnel,
mis paneb mu põlved nõksuma.
Tule ruttu - ruttu siia.
Ära mu südant enam piina.
Tule hoia mind ja suudle suule,
mis kuuluvad ainult sulle.
Tähed ja kuu tunduvad nii kaunid,
mis joonistavad taevasse sinu näo paunid.
Kõikjal tundub, et oled sina,
kellest igatsen ainult mina.
Mul on kahju, .....
siis kui ma patse kandsin
Juunihommikul kell neli
elu heldus ja imelisus
päästke mind ära
seekordki iseenda käest
kes kordki elus
üleni on olnud õitsemises
joobnud elu imest
vere kirest
sel käed pane ümber kaela
koos temaga nuta ja naera
*
kui lahkub õite ilu
tuleb vere ligi
päikese ja mulla heldus
hinge kriibib
nende pelgus
unub
end pillata et oled saanud
õite lumme
ilujanust juua
hetkist kuldseist
*
oled Sa kunagi
ennast pesta lasknud
puhte ja eha valgusel
hingel täituda
nende malbusest
proovi
Родные края
Родное место – там,
Где суждено появиться,
Останется оно неизменным,
Но родным стать так же заявило,
То, куда по прежним следам,
Выдан шанс тотчас отдалиться,
И всякий раз переродиться…
Laiali laotub mu tee jällegi sinna,
Sinna, kus viimati ma uitasin,
Kahjuks korraks jätan,
Sind enda olekust ilma,
Sinu võlu ei läinud minust mööda,
Sina, nagu alati mu õnnehetki vöötad,
Viid mind hädast välja,
Kustutad mu muresid,
.....
poisieas
Su arm
ööd muudab heledaks
toob neisse päevapaiste
teeb tunnid ehedaks
kõige eest mind kaitseb
nii hullutavalt lõhnab
Su suu ja juus
kaks õlga kõhna
ilm uus ja suur
neist vastu õhkab
ma muud ei palu
kestaks igavesti nii
see ilu valus
õnneviiv ja mingu
kuradile et tähtsaks
saaks vaid riim
Olen öösel unetu
Ma tunnen, et ma ei saa magada.
Mu mõistus käib võidujooksus.
Mõtted, mis oleks võinud olla.
Mis saab olema,
Mida kunagi ei saa.
Ma ei saa silmi sulgeda.
Ma tunnen, et ma ei saa hingata.
Ma vajan sind enda kõrvale.
Et mind kõvasti kinni hoida.
Ütle mulle, et kõik saab korda,
vajan sind.
Terve öö.
L o b a I
kust sina tunned minu vanaisa,
ja miks mina tean su vanaisa,
nimepidi -
ma lootsin igati, et mina ometi
seda ümbriku ei sulle ega talle edastama ei pea
see kõik muutub kuidagi liiga läbipõimunuks
või ongi see 5D millest räägivad
või oli see ammu juba nii
et ülikooli lõpuaktusele tuled
raamitud õlimaaliga minust
me ise lõime selle reaalsuse
nagu maatriksis
ja nüüd need teised,
korraldavad oma käitumist selle järgi
justnagu nad teaksid
ei julge sugupuud uurida,
äkki avastan midagi,
mis on liiga lähendane, et endale tunnistada
äkki sa oled hoopis mu ven .....
Taevalaotusel
kas see maja on alles,
kus istusid
kas see kollane maja on alles,
mille saatsid?
kus see asub?
kas me saame seda veel külastada?
kas selles majas on pikakarvaline koer või pehme isepäine kass?
kas meil on jalgrattad?
kas sinu oma on helesinine,
sest roosa mul on veel garaažis
kuhu kaob see noorus?
kas siis oli "alati" sidesõna?
või oli sellel mingi tähendus?
kas igal öeldud sõnal oli tähendus või
oli nende tähenduse taga hoopis tunne,
mitte välja pressitud mehhaaniline masinatrükk?
jah, mäletan
kõiki laule mäletan,
ära jooksmisi mäletan,
isegi ennd .....
Süümepiinad
Su palge ette ilmun,
südamepagas häbi täis.
Silmad maas mul on,
hinges süümepiinu terve tonn.
Ei hakka õigustama end,
see valu toob rohkem kaasa.
Sa usaldasid alati mind,
tõde ei varjata saa ma.
Päikesetõusuga Su palge ette ilmun,
lahkun, kui taevasse tõuseb kuu
ja ulun kui hunt ma,
kui andeks ei anna mulle Sa.
Palun andesta!
Sa vaatad mind
Ja mul ei ole häbi.
Sa tunned mind
nüüd risti,põiki,läbi.
Sul võõras pole minus ükski kään,
Taas tunnen
olen armutu pujään.
Sa mõistad minu
igat sammu ette
Ja ära tabad
minu iga pette.
Sa ütled sõna
juba enne mind
Ja selle sõna eest
ma tänan sind.
Puhastus*
valged riided kui pühaduse sümbol
nagu ingel või valge tuvi
kes mu aknale lendas
silmapilguks
Vene teatri lavalaudadel
ma tunnen taas, et see, mis on,
on tõde ja kuidagi sellest välja astuda
ei saa
Mu elu läks uperkuuti
tirel ette, tirel taha,
kui ma otsisin mooduseid
korraks siit eksistensist oma jälgi maha jätmata
näha uusi radu
nagu rebane, kes kaua istunud valvel
et saaks õhtuks magusa suutäie
jäi see loom ka minus valvele
et teada saada, et sünteetika ei võrdu iialgi
linase või siidise pehmusega
kõrge vibratsiooniga
või helidega, mis jäävad planeeti .....
